Depressioonist 25.02.04 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Minu võitlus selle haigusega hakkas 9 aastat tagasi.Esimesed aastad läks peale ravikuuri alati tervis paremaks ja sain halvast seisundist alati välja.Tavaliselt möödus umb. kuu ,kui juba olin nagu terve inimene ,ravikuur oli muidugi pikem-tavaliselt 6 kuud kuni aasta.Nüüd aga on nii,et olen ennast seekord ravinud juba üle aasta.Alustasin seroxatiga ,mis on alati hästi aidanud.Kuna see rohi seekord ei mõjunud siis arst määras raviks cipralexi.See ei aidanud ka üldsegi,nüüd võtan coaxili juba umb. 5 kuud.Tundus ,et nüüd hakkab tasa-pisi inimese tunne vahel sisse tulema ,et saan olla vahel isegi selge peaga ja teha omad toimetused ära.Mis muret teeb,on see ,et juba mitu aastat ei suuda ma üksi kusagil enam käia .Vanasti istusin autosse ja sõitsin üksõik kuhu ja kui pikka teed ,käisin üksinda linna peal ,poodides ,koolitustel,kontserditel jne jne.Nüüd viimased aastad ja eriti viimane aasta ei suuda ma mitte kuhugi enam üksinda minna.Isegi toidupoes käimine on hirmutav.Eesmisel aastal oli mul coaxili kõrval ka xanax xr.Sellel aastal olen ilma xanaxita läbi saanud ,võtan ainult vajadusel.Enam ei sõida ma üksinda autoga ,ei lähe kontserdile ,ei mujale ,sest ma lihtsalt ei suuda siis rahulikuks jääda.Pea hakkab ringi käima ja ise muutun nii ärevaks ,et paneks kohe jooksu.see on kohtavalt vastik tunne.Kuna ma olen ravi saanud juba 9 aasta jooksul,lugenud vastavaid raamatuid ,käinud erinevate psühhiaatrite juures ,siis olen nende asjadega vägagi tuttav.Tean,et olen väga tundliku närvisüsteemiga ,õrnake ja habras,ei talu pingelisi perioode.Olen saanud ka teraapiat ,ei ole seegi aidanud.Praegu on mul küll väga raske periood tööl ja tervis on kohe jälle halvemaks läinud.Loodan ,et suvepoole läheb see jälle üle .Aga sellest ei saa aru,miks päris korda enam oma närvisüsteemi ei saa.Nii nagu varem,et võtan rohtu ,varsti olen täiesti terve.Juba 2 aatsat ei ole nagu rohud enam mõjunud.No jah ja kõige hullem,et enam üksinda kusagil käia ei suuda ,autoga sõita samuti.Eks on ju olnud selliseid südamekloppimisi ja igasuguseid ebameeldivaid situatsioone.Kõige rohkem lihtsalt see,et kui näit. suurde poodi lähen ,siis iseenesest hakkab pea ringi käima ja ei suuda seal olla.lähen närvi.Kas on võimalik üldsegi sellest asjajst enam päris terveks jälle saada ???Tean ju küll ,mida psühhiaatrid räägivad ja tean ,et kõik saab alguse mõtlemisest .Tean ,kui tähtis on füüsiline tegevus jne jne.Trennist tulin ära ,sest kui süda klopib ja ärevus on sees ,siis lihtsalt ei suuda seal olla,silme ees viskab mustaks.Kuidas küll ükskord saaks veel endaks tagasi????Kuidas suudaks jälle üksi käia ja olla???Ometi teen kõik ,mida psühholoogid ,psühhiaatrid ,terapeudid on soovitanud.Trenni sellises seisus teha nagunii ei suuda.Kui isegi tänaval ei suuda üksi käia ,siis .....Tahaks ju ikka kunagi jälle terve olla ,rõõmus ja lustiline ,nagu olin..Olen üle 30 aastane ,abielus,mees on väga tore inimene ,aga eks temagi üksord väsib.Ta ei võtnud ju sellist hädist ja tujutut naist.Tänan ette ,kui avaldaksite arvamust.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Ärevushäirega kaasneb depressioon (mõnedel psühhoaktiivsete ainete tarvitamine). Iseloomulik on ka avalike kohtade vältimine, nn. ettekartmine.
Need sisepinged (rahutus, ärevus) on seotud ka kehaliste kaasaelamistega: a) mitmed hingamis-häiritused, b) muud siseelundite kaebused. Sisepingeid aitab maandada arstirohi (antidepressandid, rahustid) ja ka kehalise relaxi (lõõgastuse) harjutused. Hingamist korrastab kerge-rahulik sportlik tegevus, see tugevdab ka siseorganeid. Soovitav on ka nn Karastamine e välditava olukorraga teadlikult kokku puutuda. Samm-sammult seda nn karastatust suurendades. Soovitav on rühmateraapia: õpetaja juhendab, osavõtjad jagavad "nippe", rühma - ja individuaalteraapia. Ärevushäirest on võimalik vabaneda.
Head tahet soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?