Elu alkohoolikuga 07.05.10 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Olen 17 aastat koos elanud mehega, kes tarbib alkoholi. Olen ta kõrval olnud nii heas kui halvas, oleme püüdnud leida lahendusi ja kooseluks võimalusi. 3- 4 korda on ta teinud üheaastase mõjuga süste ning ikka enne aastat jooma hakanud ja kui asi täiesti hulluks kisub, siis uuesti arstile läinud. Oma joomistega on ta paar korda perest ka eemal olnud, sugulaste juures (nii pool aastat korraga). Olen pidanud kogu aeg üksi hakkama saama, koormat kandma, lugenud erinevat kirjandust enda ja pere hoidmiseks. Viimane kainuse periood oli tal kolm aastat ning nüüd murdus jälle, juues kuu aega aru andmata, kasimata, kuni läks jälle arstile, et ennast parandada. Tema jaoks pole nagu joomisaega olnudki, tema unustab selle ning tahab elu kohe esimesest kainusepäevast jätkata sealt, kus see nö katkes (alati on nii tahtnud, pere lagunemist tema ei taha). Mina aga ei jaksa enam. Olen seesmiselt tühi, väsinud, eksisteerin, kuid ei naudi olemasolevat, sest 17 aasta jooksul on neid võimalusi antud kuhjaga ning tundub, et elu lähebki neid mehe tsükleid järgides: kord kahekesi, kord üksi; peas peab olema igaks juhtumiks varuvariant. Meil on ka kaks last: üks käib lasteaias, teine koolis (elame maal, laps tuleb autoga hommikul lasteaeda (14km kaugusel) viia ja teine laps linna kooli ning ise linna tööle jõudma). Lapsed hoiavad isa ning nemad ei mõista seda minu koormat, nende jaoks on isa nö vahepeal ära, aga pärast jälle olemas. Kui ta ka kainestava ravimi on saanud, siis minul tuksub ikka peas, et millal jälle pauk käib, sest kogemusest tean, et kui tahtmine hakkab tal peale tulema, siis sellest ei räägita, abi ei otsita, vaid tuleb jälle põhjas ära käia ning siis lõpuks tuleb arst meelde. Seekord tahaksin võtta aja maha, nö elada lahus (tema arvates ei tule see kõne allagi, tema on kaine ja mida ma veel tahan) või siis peaksin elama laste pärast koos (nö seljad vastakuti), kuid las tema tegeleb oma asjadega, mina oma asjadega, sest koosolemist mina täna küll ei naudi. Muidugi olen siis mina paha (nii mehe, kui ta sugulaste silmis), et mees teeb kõik jõupingutused, kuid mina ei hinda neid. Aastatega olen õppinud, et kõik, mida tunnen, arvan, tuleb ka otse välja öelda, sest kui hoida endale, siis võib hulluks minna. Loomulikult olen ma selle pärast paha ning mees ütleb, et mul on terav keel ning minu terava keele pärast hakkabki tema jooma (alkohoolikud ju süüdistavadki teisi oma hädades). Pärast iga joomahoost väljatulekut jääb temast nagu midagi puudu (alkohol lõhustab ju ajurakke!). Tahab kogu maailmale abiks olla, kuid kodu jääb nagu tagaplaanile. Kui seda vihjan, siis on sama jutt: tema on nüüd kaine ja mida veel vaja. On muutunud pahuraks ja jonnakaks.
Kuidas siis nüüd edasi? Või kuidas mina peaksin käituma, et säästa lapsi, meest, ennast?
Kõike kaunist!

Arst vastas:

Jüri Ennet

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Alkoholism on krooniline haigus, on nagu allergia - väike pits ja uus haigushoog-joomasööst. Reegel üks - täielik kainus.
Alkoholismil on kaks tekke vundamenti: a) pärilik eelsoodumus ja b) sotsiaalsed olud, sotsiaalne toimetulek ja sellega seonduv. Seda pärilkku eelsoodumust me endal enam muuta ei saa ja seda taga nutta ei ole mõtet. Sotsiaalset keskkonda aga saab muuta-mõjutada. Siit eelkõige hinnatud töömees nii tööl kui ka kodus olla. Töö tegi Charles Robert Darwini evolutsiooniteooria järgi inimarengule suurt kasu - see kehtib ka praegu. Töö ametitööl ja töö kodus. Ühiskondlik aktiivsus aitab ühiskonda kujundada.
Järgnevalt - pingete maandamine ilma alkoholita. Kõik võtted on kasulikud. Kuna abikaasa on suutnud pikki perioode ilma olla, siis on tal potentsiaali seda teed jätkata. Arsti juurde ja ühiselt terviseraja plaanid paika panna.
Lubadused ei maksa, maksavad teod. Probleem keeruline.
Paljud padujoodikud on kainuse rajale saanud - järelikult on võimalik.
Laste ja Esivanemate nimel tasub pingutada, ühiselt pingutada-ravida.
Pudel või Lapsed ja kaine Isa - selline on valik. Kolmandat teed ei ole.
Psühhiaatri jutule, ravile.
Parimat soovides ja kannatlikkust,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühhiaatria

Kleptomaania

Tuttaval mõõdukas vaimupuue, mees 42a. Lisaks diagnoositud ka kleptomaania. Psühhiaater ütleb, et aidata kleptomaaniast vabaneda pole võimalik, kuna inimene ei saa üldse aru, et ta midagi valesti teeb. ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Vaimupuude mõiste on väga avar: kerge, mõõdukas, raske. Igal tasandil omad võimalused. Kas elu kodune või hooldekodus? Kes kodus suunajaks või on ta üksi teatud aja...jne
Psühhiaatriga koostöö, põhiline ...

Loe edasi

ELU ISU KADUND

Mul on aastaid old psühikaga mitte korras kas see olen taht korduvalt elu endalt võtta.mida ma peaks tegema

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Psühhiaatri vastuvõtule, vestluses selguvad mure põhjused ja nende kõrvaldamise teed. Head rohud olemas.
Esivanemad said hakkama, saate ka teie. Mõõnaperioode on kõigil olnud, kõigil.
Saate ...

Loe edasi

alkohooliku naine

Tere,

Olen 20 aastat elanud koos alkohoolikuga, kes oli lisaks suurtele pidudele veel kõva naiste mees. Minule teada olevalt on tal olnud 20 aasta jooksul umbes 10 3-9 kuud kestvat kõrvalsuhet. ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Alkohoolik süüdistabki, see on haiguse üheks tunnustäheks. Ka karm-vägivaldne (verbaalne-füüsiline) käitumine.
Alkoholism ja tuberkuloos võivad teatud haiguse etapil seksuaalsust (kvanitatiivselt) ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi

Ei saanud vastust? Küsi arstilt: