Salajoodik, kellel "kella viie sündroom" 04.12.03 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere! Olen salajoodik, kellel on “kella viie sündroom”.

Ma ei tea, kas olen õiges kohas, et oma muret kurta, kuid üritan siiski. Lugu on selline, et olen 31 aastane naine, kellel on mõistvad vanemad, truu abikaasa, kaks toredat last, tulus töökoht ja kellele saatuse tahtel diagnoositi 3 aastat tagasi krooniline ja päris tõsine haigus, mida Eestis põeb vaid umbes 300 inimest. See emotsioon, mis mind valdas, on muidugi sõnades kirjeldamatu , kuid praeguseks hakkab olukord hoopiski kontrolli alt väljuma. Algul püüdsin võidelda ja mitte uskuda, siis jälle jaanalinnu moodi pead liiva alla peita ja lõpuks siiski lihtsalt leppida. Kuid kõige sellega on kaasnenud üks järjest süvenev lisadetail – alkohol. Jah tõesti, olen iseloomult ka nõrk ja üliemotsionaalne, ning alguses aitas alkohol lihtsalt leevendada seda õudset hingevalu, kuid tasapisi on temast saanud minu lahutamatu kaaslane. Kaaslane, kellel on eesõigus ka minu abikaasa, minu laste, minu vanemate ja minu kolleegide ees. Ei, ma pole sopajoodik, ma olen salajoodik. Ma arvan, et seda probleemi ei teadvustagi veel keegi (väljaarvatud mina ise ja suure tõenäosusega ka mu ema). Kuigi ei saa ka salata, et kolleegid leiavad, et kuidagi enesesse tõmbunud, pisut vähemhoolitsetud välimusega ja kinniseks on jäänud nende muidu särav ja sõbralik töökaaslane. Ilmselt märkab ka abikaasa, et tema naine on seksuaalselt jahenenud ning temas võimenduvad kummalised meeleolutõusud ja samaaegsed depressiivsed hood. Küllap lapsedki mõistavad, et ema, kes muidu on küllaltki nõudlik ja olukorda kontrolliv, kipub aegajalt asjadele n.ö läbi sõrmede vaatama. Ei, ma pole tsüklitesse kukkuv joodik, ma olen n.ö tipsutaja ja mul on nõiduslik “kella viie sündroom”. See tähendab seda, et kui kurnav tööpäev on seljataga, siis mul on eneseõigustuseks peaaegu kohustus juua natuke alkoholi. See oli alguseks purk džinni, kuid nüüd saan ka pudeli šampusega õhtu jooksul hakkama. Ja muideks oskan seda nii hästi varjata, et keegi aru ei saa. Hommikul on vahest ka pohmeluse tunnet, kuid midagi peale ma kahtlemata ei võta, tööpäev kulgeb töiselt ja mõistlikult. Kuni kella viieni… ,siis on trumm läinud, ja mingu pulgad ka. See on lausa uskumatu, sest pärast õhtust tipsutamist ärkan öösel üles ja tunnen kohutavaid süümepiinu ning otsustan seda enem mitte kunagi korrata, hommikul tunnen ka, et enam ma ei vaata alkoholi poolegi (kanget alkoholi ma ei pruugi), muideks seda ka lõuna ajal, ja siis kui kell saab viis, olen mina nii suur tegija, et alkohol on minule lausa kohustuseks. Lähen poodi perele toitu ostma ja panen kahtlemata ostukorvi ka oma “PREEMIA” tehtud tööpäeva ja halastamatu terviseprobleemi eest. Mis minust niimoodi saab ja kui palju see kiiremini mind lõpule viib? Muideks testisin ennast ka, olin nädal otsa alkoholita, ei olnud probleem, pigem lisas õigustust: see pole füüsiline probleem, pigem siis juba psüholoogiline. Palun aidake mind!