Ärevushäire? 26.07.20 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Mu lapsel oli terviseprobleem, mis ei ole iseenesest raske, küll aga harvaesinev. Sellest tulenesid diagnoosimisraskused - õige diagnoos tuli ja läks, tuli ja läks. Päris mitmeid aastaid läks diagnoosi kinnitamiseni, sealt edasi veel üle aasta selleni, et probleem enam-vähem korda saaks. Ilma diagnoosi/ravi/õige lähenemiseta on see tervisehäda nagu nö ameerika mäed - paremale ajale järgneb üsna halb ja siis uuesti parem jne. Kunagi ma lugesin, et arsti vea puhul tahab patsient seletust, vabandust ja mingit lootust sellele, et see viga ei kordu. Mina ei saanud neist ühtegi. Pigem suhtumise, et no on ikka tüütu mamma. Kes siis tegi nägusid, kes suunas esimesel võimalusel järgmisele arstile edasi jne. Kuna meditsiiniline pool läks kehvasti, olid ka kooliga suhted keerulised. Ühesõnaga - kogu vastutus oli minul. Ainus toetav hing oli ühe haigla hingehoidja. Õige diagnoosini viis ka see, et ma ühel hetkel tundsin, et ma enam ei suuda. Igal pool oli keegi, kelle meelest ma midagi valesti tegin.
Nüüd on olukord selline, et lapsega on asi enam-vähem korras, aga minuga mitte. Piisab üsna väikesest nö käivitajast, et hing oleks kinni, süda paha, uni kadunud jms ärevushäire tunnused. Kui mõni arst mind mingil ajahetkel aitama peaks (isegi kui tegu on nt hoopis mu enda terviseküsimusega), on mul tunne, et ma peaksin pidevalt end õigustama või vabandama (isegi kui tegu on täiesti arvestatavalt tasulise vastuvõtuga), mis näeb ilmselt üsna veider välja nende meelest, kes eelnevat tausta ei tea. Ma väldin eksinud arstiga seotud kohti ja olukordi. Ainus viis, kuidas ma ärevust saan maha suruda, on endale sisendamine, et kõik see, mis minus paraja paanika põhjustab, ei ole tegelikult reaalne oht. Nt et ma võin x kohta täiesti vabalt rohkem mitte minna.
Mulle tundub, et ma vist peaksin lõpuks enda peale ka mõtlema ja midagi ette võtma, aga ei oska kusagilt peale hakata.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Olete hingeline, suure empaatiavõimega, lähedasi aitav ja ilmamuresid enda sülle võttev ja tulemus - liigsuurest headusest on endal mured, pinged, ärevus ja sellega seonduv.
Olukora parandamiseks mitmed rajad:
a) enda kehalistest ja vaimsetest pingetest vabanemine - harjutustega tegelemine, enda tugevadamine, keha tugevdamine, psüühika rahustamine, piisav pingutuse-lõõgastuse (puhkus-uni) vahekord; vt minu varasmaid soovitusi;
b) psühhomotoorsed harjutused - mõttes-kujutlustes külastada heatujuliselt neid piirkondi, mis on lihtminevikus häireid-stressi tekitanud. Enesekindlalt ja sisendustega, et iga selline kujutlus-jalutuskäik karastab minu psüühikat, olen täiesti rahulik ja iga korraga ikka enam ja enam. (sportlased teevad mõttes vajalikke tehnikavõtteid, näitlejad rolli-harjutusi jne. Maletaja mõtleb käike ette, Napoleon võttis eelseisva lahingu mõttes läbi;
c) töö-probleeme võtta näitemänguliselt, rõõmsameelselt, sportlikult - said teised hakkama, saan ka mina;
d) lähedastele head soovida, vajadusel aidata.
e) ravi-teed - neelamine rahustab, soe jook rahustab rohkem, ravimtaimeke seal aitab veelgi enam.
Minu Palve esimene samm aitab (vt varasemad), kehaliselt, psüühiliselt, hingeliselt, vaimselt. Teen seda aastakümneid ja aitab, oled teistele soovitanud ja tegijatel olukord paraneb.
Tore, et mõtlete nüüd ka enda peale ja hakkate endaga tegelema.
Head ja rõõmsameelset harjutamist.
Igast murest saab üle!
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?