Ägestumine. 19.09.17 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere.
Lahutasin lapse isast, kui laps oli alles väike, kuna kannatasin vaimse vägivalla all. Siis sai ka nõustaja juures käidud, kuid see ei aidanud. Lapse sünnist saadik tegelesin lapsega üksi, laps oli väga rahutu ja nõudis kogu mu tähelepanu. Nüüd, kus laps on vanem (5a), tunnen, et ei jaksa ikka veel temaga koos midagi teha, ei taha mängida ega isegi oska suhelda. Teen ära kõik, mis on vaja ära teha, aga sellegi tegemine nõuab pingutust. Justnagu oleks oma lapsest väsinud, kuigi ta ei küsi enam palju tähelepanu, käib lasteaias (seega aega endale mul ju tegelikult on), aga ikka ma ei suuda ja siis ärritun nii kergesti. Vahest ütlen talle halvasti ja siis pärast kahetsen - enamjaolt saan pidama ja jätan ütlemata, tuletan endale meelde, et nii ei tohi ja pärast kahetsen seda, aga vahest keeb lihtsalt nii üle. Mul nii kahju, et ma ei oska oma lapsest rõõmu tunda, ta on tegelikult nii tubli ja armas. Vahest ma tunnen, et ma lihtsalt vist ei ole emaks loodud ja ei sobi selle ameti peale. Lapse isaga on suhted olematud ja see vähene kontakt, mis on, sisaldab tavaliselt mingit temapoolselt negatiivset kommentaari minu suunas. Ka ütleb ta lapsele minu kohta halvasti, kui laps seal käib. Vähemalt ta tahab lapsega tegeleda - seda enam saan ju aega endale, eks? Peale lahutust läks elu üldiselt muidugi palju paremaks, mul on nüüd oma kodu, kus keegi ei dikteeri midagi mulle ette ja kui tahan, võin koera võtta näiteks. Üldiselt ei saa ma väga nuriseda, ja seda enam ei saa ma aru, miks ma olen oma lapsele nii halb ema. Püüan küll varuda kannatust temaga tegelemiseks, aga on näha, et alati ta ei taha - kardab, et teeb midagi valesti ja siis ma vihastan. Väga jube tunne tekib siis. Samas on ka hetki, kus teeme midagi koos ja tuleb hästi välja.
Ma ei ole kunagi väga sotsiaalne inimene olnud, ma ei taha üldse teiste inimestega suhelda ja minu jaoks on alati väga rasek see, kui ma pean kodust välja minema. Õues käin, aga eelsitan olla oma toas, tegeleda oma asjadega. Siis panen teleka mängima ja see ongi kogu suhtlus, mida mul vaja on. Varem käisin ka psühholoogi juures, aga ei tunne, et ma sealt eriti abi oleksin saanud ja praegu ei käi kuskil, kuigi otsin võimalust, et minna uuesti. On selge, et mul abi vaja, ma ei oska ennast ise aidata. Aga see on ka jälle raske, sest siis ma pean ju jälle kuhugi minema. Võib-olla olen sellepärast ka viimasel ajal rohkem närviline, et olngi pidanud see suvi palju rohkem linnas käima kui tavaliselt... Alati, kui pean kuhugi minema, põen seda juba mitu päeva ette ja vahest tühistan ka eriasti juurde saadud aja (teades, et uue aja saan mitme kuu pärast) lihtsalt kuna ma tunnen, et ei suuda minna ja kõik.
Last pean lasteaeda viima ja pärast ära tooma - jälle kodust välja. Samas kui ta on juba päeva ära olnud, siis ootan juba, millal saan ta koju tuua, süda on rahul ainult siis kui ta kodus on. Kui isa juurde läheb, siis juba samal päeval hakkan ootama, millal ta tagasi tuleb ja ega ei saagi rahu enne, kui ta jälle kodus on. Natuke ikka kripeldab kogu see lahutuse koledus ka ja lapse isa pidevad ähvardused laps ära võtta. Ta tahab nüüdki last enda juurde elama, aga õnneks laps ei taha, tahab olla kodus oma õudsa ema juures.
Sai natuke pikk jutt, aga loodetavasti oskate natuke nõu anda, kuidas kohe veidi olukorda parandada ja kuhu edasi minna (järjekorrad on kindlasti pikad igal pool). Ei oska midagi teha enam, aga nii ka ei saa, rikun oma lapse lapsepõlve ära niimoodi. Ma tahaks, et tal oleksid tulevikus head mälestused, mida kaasas kanda, mitte tunne, et ta oli üleliigne.
Tänan.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Esiteks. Paljudel naistel ei ole /ei saa Last. Teil on - järelikult Suur Õnnemägi olemas. Aga selle mäepeal liikudes võib tulla ja olla pinge-piirkondi, aga need ju Õnnemäega seonduvad. Loomulikult ka neid tuleb vähendada, et nad igapäevaelu segama ei hakkaks.
Teiseks. Lugege õhtul üheskoos muinasjutte või mängige üheskoos - suhelge. Kiitmistki mitte unustada.
Kolmandaks. Uneasjad korda - puhkus taastab jõu, ka annab hingerahu juurde. Apteegi vabamüügist mõni rahustav tee või nn unetee.
Minu palve esimene samm (vt eelnevad)- teen ise seda iga päev aastakümneid. Iga päev!
Motiveerib nn Eestpalve printsiip, s.o. harjutust tehes läheb Lapsel hästi jt Lähedastel hästi. Lapse/Laste nimel - mitte kordami ei jää Harjutus tegemata.
Sellest alustada.
Päikest,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?