Mis mul viga on? 01.10.16 / Psühhiaatria

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

1) Olen pidevalt kurb, tühi tunne rusub hingele.
# Kestev ja ebaadekvaatne meeleolu alanemine - depressioon. Meeleolu parandamine käib eelkõige keha kaudu -Terves kehas terve-rõõmus meeleolu! Sellest alustada.
2) Tahaksin kellelegi rääkida, kuid keegi ei võta mind kunagi tõsiselt, sest olen alati ju olnud see "seltskonna hing" ja "väike päike". Ma tunnen ennast seest nii-nii tühjana.
# Rääkimine, täpsemalt PIHTIMINE on oluline. Siin palju võimalusi: Vanemad, keegi Autoriteet, Tohter, Päevik, vestlemine ennemuistsete Tarkadega. Probleem--probleemid Päevikusse, siis ei ole vaja teda peas-südames kaasas kanda. Siis hiljem Päevikut sirvides saab ka asja põhjused-olemuse välja selgitada ja seda mingil määral muuta või siis enda suhtumist sellesse olukorda muuta- Ei võta südamesse, võtta mänguliselt.
3) Kolisin väikelinna, et perest ja sõpradest eemal olla. Päevast-päeva vaatan ma nutukaid, laman, õgin ja joon alkoholi. Mitte midagi ei jaksa teha.
# Keskkonna muutus - hea, nüüd vaja ka elurütmi ja elusihte täpsustada ning muuta. Keskkond annab meie omadustele märgi! (Aktiivne laps spordilingis saab treenerilt kiita, aga püsimatult laulukooris olles - seda ei saa, saab püsimatuse pärast noomida. Leia endale õigem keskkond või muuda seda keskkonda endale sobilikumaks.
4) Töö on hetkel mu ainus päästevahend, kus saan ennast veidikenegi inimesena tunda, kuid kohe, kui töölt lahkun, hakkavad mu negatiivsed mõtted mind taas seest sööma. Kahju on see, et olen periooditi tööl, saan küll kauem end inimesena tunda, kuid kui tööperiood on läbi, tunnen end jälle väärtusetuna.
# On põhitöö ja see toob leiva lauale, aga on ka muid töid, alates kodustest jne. Lemmiktegevus? Sellega tegeleda. Aga põhiline elueesmärk - see olgu ikkagi silme ees.
5) Ma ei ole kunagi mõelnud suitsiidile, kuid ma tahaks olla õnnelik. Ma ei jaksa enam isegi kurb olla. Mõtlen pidevalt üle, et ma ei meeldi kellelegi ja kõik räägivad minust mu selja taga halba.
# Kurbmeelsuse hetkeil on kõik mõelnud ka surmale, suitsiidile..."küll nad siis nutavad..." ! No ei nuta.
NB S. Kierkegaard ütles, et inim-Isiksuse areng on kolme etapiline: a) mida teised arvavad ja mõtlevad, b) mida mina ISE tähtsaks ja oluliseks pean, c) Ideaalne nö Jumalik mõõdupuu. Minu seisukoht - need kolm a),b),c) on täiskasvanud inimesel kõik päevakorral, kõik on olulised, aga nende osakaal liigub järjest enam b) ja c) suunale.
Siirdu siis sujuvalt ka b) ja c) suunale.
6) Viimased aasta aega on probleeme südamepekslemisega. Pole otsest tähelepanu sellele pööranud, kuna see kestab vaid mõned sekundid, aga sel ajal on väga raske hingata ning paanika on kerge tekkima, et äkki ma suren ära. Jäsemed on tihti tuimad. Seest on ka kõik tuim. Magama jääda on raske ja kui jään magama, siis magan terve päeva. Voodist lahkun töövälisel perioodil harva. Sõbrad kutsuvad välja, kuid ma ei taha. Varem oleksin teinud ükskõik mida, et tuttavatega aega veeta, kuid enam mitte.
Mis mul viga on?
# Depressioon ja ärevust lisaks.
vt minu varasemaid soovitusi, Elu-Eesmärgid paika ja rõõmuga oma õnnerajale.
NB Vestlesin mõttes Targa Taaraga ja küsisin temalt (mõttes), et kuidas saada Õnnelikuks? Vaatas siis Taara (mõtte-visiooniga) otsa, avas suu ja ütles: "OLE!"
Ole sinagi!
Tegutse ja leiad õige raja.
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?