Ebastabiilsuse tunne 20.07.13 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere dr. Ennet!

Minu probleem seisneb selles, et peale pikka ja kriitilist, mitme aasta vältel toimunud, enesevaatlust olen ma suhteliselt kindel, et mind saab liigitada kui vaimselt ebastabiilset inimest. Meeleolu on mul kogu aeg alla arvestuse negatiivne ja väga kõikuv - seega tõesti võib muutuda sekunditega, samas pea mitte kunagi positiivsuse poole. Rõõmsas meeleolus ennast meenutada ei suudagi, õnnelik olnud pole juba väga väga kaua, kaebuste algusest saati ilmselt. Spontaansed nutuhood on täiesti tavaline igapäevaelu osa, algavad ja tulevad täiesti mõttetutest asjadest ja põhimõtteliselt ilma põhjuseta suvalistel hetkedel, eriti aga siis, kui tunnen, et keegi mulle mõne sõna või teoga liiga hakkab tegema. Läbi aastate on mul tekkinud väga tugev kaitserefleks ja vahel ründan inimesi oma käitumisega lausa ilma põhjuseta ja igaks juhuks, et vältida jälle ise haiget saamist. Hullemaks teeb asja see, et kõike seda pean (või kas just pean, pigem usun ise, et ma pean) kõigi eest ka varjama, mis omakorda toob veel hullema nutuhoo ja meeleoluhäired. Lisaks on mul meeletu hirm jälle üksijäämise ees - kardan oma elukaaslast (ainsat inimest, kes mul on) nii väga kaotada, et see toob veel omakorda veel hullema meeleoluhäire ja vahel lausa paanikahood kaasa. Mitte ükski inimene, kellega ma kokku puutun, k.a mu elukaaslane, ei oskaks iial arvata, et mul selline probleem on, kuna läbi aastate olen ma õppinud seda lihtsalt liiga hästi varjama, absoluutselt kõigi eest. Välja lasen asjad vaid üksi, mis toob kaasa veel omakorda palju suuremad meeleoluhäired.
Kellelegi rääkida enam ei üritagi ja ei tahagi - mitte keegi ei hooli (selle olen välja selgitanud katse-eksitus meetodil - varasemalt nooremana ikka üritasin pöörduda oma selliste probleemidega küll vanemate, küll õpetajate, küll muude inimeste poole. Abi ei kelleltki, ka vanematelt mitte, seega loobusin. Samas neilt ma seda ei ootagi, sest tegelikkuses on nemad ka üldse selle põhjus, miks ma üldse selline praegu olen - kui ma olin väike, oli neil karm lahutus, ema leidis uue mehe, isa uue naise, laste jaoks enam aega ei jäänud ja nii ma kasvasingi täiesti üksi põhimõtteliselt - ema ja isa olid vaid raha allikad ja ise sellega siiamaani täiesti rahul, rääkida nendega ei saanud ja ei saa siiani, olen ikka vahel tulutult üritanud. Sõpru ei ole mul kunagi olnud, olen ka sellega ja üldse sellise üksiolekuga oma rõõmsameelsuse ja meeleolu arvelt leppinud. Elukaaslasele jälle sõnagi sellisest asjast iitsatada ei julge - liiga suur on hirm, et äkki kõik see on tema jaoks liiga palju ja temagi läheb ära. Seega varjan kogu asja ka väga hoolikat ja peaaegu professionaalse vilumusega ka tema eest.)
Meeletult kardan minna arsti (psühhiaatri) jutule. Tean ise täpselt tegelikult, milles on probleem. Kogu see ebastabiilsus, meeleoluhäired, kõik see, mis mind painab juba põhikoolist saati, on põhjustatudki mu vanematest ja mu minevikust ja kõigest sellest, mida ma üksi väiksena - lapsena, kes maailmast mitte midagi ei teadnud ja üksi ei tohiks selliseid asju üle elada - läbi elasin. Olen teinud ja kogenud oma minevikus asju, mida praegu väga kahetsen lausa ja tagantjärgi tarkusena öelda oskan, et kõik need asjad olid lihtsalt lapse meeleheitlikud katsed tähelepanu, hoolt ja armastust leida.
Ma olen tegelikult üsna tark tüdruk ja oskus end kriitiliselt kõrvalt vaadata, end analüüsida ja eos probleemidele järele jõuda on mul alati olemas ja kõval tasemel olnud. Seega tean öelda, et tegelikult olen ma probleemi olemasolust teadlik olnud juba sellest ajast, kui see algas - seega umbes 10-11 aastat tagasi. Juba 9 aastase lapsena teadsin, et midagi on viga ja et ma ei ole vist enam päris normaalne n-ö - see vaid suurenes aastatega ja abi otsida ei ole ma osanud/tahtnud/suutnud mitte kusagilt. Mind vaevab ka alaväärsuskompleks, mistõttu abi otsimine on veel raskendatud - miks peaks suvalist võõrast inimest, kelle juurde minekuks pean ma maksma viis eurot visiiditasu, huvitama minu sellised probleemid, kui kedagi teist ei kõiguta? Olen tegelikult kordi pannud aja kinni ITK psühhiaatrite juurde - küll teile, küll mõnele teisele, kuid alati umbes päev-kaks enne selle aja ikkagi üles öelnud. Ei julge minna, lihtsalt ei suuda. Osalt sellesama alaväärsuskompleksi tõttu. Teisalt tohutu hirmu pärast - ma tean, et kui ma tulen arsti juurde ja arst hakkab uurima mu minevikku - mis just see probleemne osa ju ongi tegelikult ja mida ta peakski tegema - ei saa ma sõnagi ilma nutmata suust välja. Ma tean juba ette, et ma istun sinna arstitooli ja kogu see aeg, mis mul arstiga kohtumiseks määratud on, möödub mul ainult seal töinates. Puhas mõte sellest toob juba pisara silma, ka selle kirja kirjutamise ajal suudan ma vaid nutta, sest arsti juurde minek tundub liiga hirmus olevat. Ma olen oma minevikust rääkimist alati vältinud, sest kardan, mis saab minust siis, kui kogu see pagas lahti harutada ja mu seest välja tuua - seda ma ei suuda iseendalegi teha ja on asju, mida ma sunniviisiliselt pole aastaid meenutanud, sest kardan, et vaimne tervis ei pea vastu enam.
Otsest küsimust mul tegelikult teile ei ole, aga kirjutamata ja saatmata ka ei suuda seda jätta - tundub, et vajan seda, et keegi lõpuks mu appikarjet ka näeks ja sellele ikkagi mingisugust vastust, reageerimist, tagasisidet annaks. Olen omadega lihtsalt täiesti puntras.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Pihtimine on väga vägev hingeelu pingetest vabastaja, hingeelu kosutaja. See on meeleparanduse esimene samm.

Käesolev kiri ongi väga asjalik ja oluline pihtimine. Trüki see kiri veelkord endale paberile, tõmba olulistele kohtadele värvilise pliiatsiga kriipsud alla, loe läbi, rebi siis kiri tükkideks, pane põlema ja tuhk raputa Ilmaruumi.

Teine samm on meeleparanduse teod s.o. hakkad uues helistikus (mõttehelistikus ja tegudehelistikus) elama.

Enesekindlus tuleb esimesel etapil läbi kehaliste tegevuste ja teisel etapil on see psüühiline, motiive ergutav, Tahte sfäär. Seega - sportlik tegevus (sinule sobilik) ja minu Palve-Meditatsiooni harjutused.

Ja siis tulevad järgmised asjad, s.o. Tervisemaja Seitse Korrust (vt. minu raamatust "Väljavalitu).

Oled arukas ja tark ja seda sa ise ka tunnistad - selle tarkusesamba toel jõuadki õnnerajale, elu eesmärkideni mänguprintsiipe silmas pidades:
a) elu nagu sportlik mäng,
b) nagu teatrimäng,
c) nagu lapse mängulust ja rõõm ja uudistamine-õppimine,
d) elu nagu rollimäng.

Mängurõõmu soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?