Depressioon? On võimalik, et olen bipolaarne? 31.05.13 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Mõni aeg tagasi öeldi mulle, hakkasin ma mõtlema, et äkki olen bipolaarne. Viimased kuus kuud võin ma sada protsenti väita, et olen olnud depressioonis ja hullupöörases stressis. Ma ei julge kuhugi pöörduda. Kuna alates novembrist hakkasin ma keskenduma ühele inimesele, siis sai mu õppimine tagasilöögi. Pärast suurt emotsionaalset lööki detsembris, sai minust suht pohhuist. Ma ei tahtnud enam midagi teha. Sellest ajast algasid ka mu toitumishäired. Ma leidsin, et mind tõenäoliselt pole enam jaanuarikuus siin maailmas, siis lasin ma õppimise täiesti käest. Perega on alati probleemid olnud. Oma pere pärast tegin ma kaheksa-aastaselt esimest korda enesetapukatse. Hüppasin auto ette. Aga muidugi, poole hüppe pealt tõmmati mind ära. Kaheksa-aastasel on absurdne juba enesetapukatsed. Siiamaani imestan. Kuna kool, kodu ja suhted teiste inimestega olid pehmelt öeldes väga halvad, siis langesin suuremasse depressiooni. Kool saatis mind psühhiaatri juurde pärast seda, kui üks õpetajatest nägi mu kätt. Olin ka hakanud ennast vigastama. Psühhiaater ei teinud midagi. Ta ütles ainult, et kardab ühte asja ja tahab testi teha. Ta rääkis skitsodest midagi. Ma näen ja kuulen igapäevaselt hallutatsioone. Kui ma olen seltskonnas, siis ma suudan olla maailma kõige energilisem inimene üldse. Aga kohe kui on vaikuse hetk, hakkan ma mõtlema kõiki põhjuseid, miks ma peaksin end ära lihtsalt tapma. Ja seda ma olen ka üritanud. Oma toitumisega. Ma näljutan ennast. Hetkel kaalun 39 kg. Ma olen 16 ja see ei ole vist normaalne. Ma ei tea, mida teha. Inimene, keda näen iga päev kasutas mind ära. Mis paneb mind rohkem mõtlema, et olen kasutu ja kole ja vastik ja lihtsalt koormaks. Ma mängin oma eluga. Mulle öeldi, et olen tegelt nii lõbus ja tore tütarlaps, aga täiesti julm, kui kiiresti ma suudan oma tujusid vahetada ja muutuda nii negatiivseks.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Sul on kolmes vallas probleemid:
1) depressioon-"kaunikene", 2) stress ja sellega seonduvad "rõõmukesed" ja 3) eelnevast tulenevad mõtlemist-käitumist vaevavad elamused ning toitumise probleemid.
Soovitan:
a) suhted korda vanematega ja neile oma mure-puntrast rääkida;
b) psühhiaatri jutule, kui ühega klappi ei teki (igaühega ei pruugigi tekkida), siis teise jutule;
c) iga tera tervisliku eluviisi varasalve tuleb kasuks, tähtis, et midagi oma elukorralduses muudad, et end tugevamaks muutma hakkad - nagu sportlane (saab ju tugevamaks vaid harjutades ja harjutamisest rõõmu tundes).

Nooruses on paljudel olnud ja on muresid - need on kõrvaldatavad!
Sulle parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?