Armukadedus 20.11.12 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere Dr. Jüri Ennet

Räägin natuke oma murest ja sisust. Kuid tegelikult sooviksin reaalset teraapiat. Kas seda oleks võimalik? Tõesti soovin ja tahan tagasi saada iseennast selles suhtes. Olen kõik viinud piiri peale. Kaotus ei pruugigi enam kaugel olla.

Olen 23aastane noormes ja suhtes samas vanuses neiuga. Suhe ise on küll kestnud väga vähe, 7 kuud. Kuid meie tunded selle aja jooksul on olnud mõlemil väga ehedad ja siirad. Oleme muidu tuttavad varasemalt ligi 5 aastat. Suhelnud pidevalt, aga mitte palju näinud. Kuid nüüd on nii läinud, et leidsime teineteist ja mõlemad välja öelnud, et just sina oled minu jaoks see õige siin eluteel.

Kuid mis on viimase kuuga tekkinud - jube armukadedus, haiglaslik. Ma näen seda isegi ja tunnistan, et olen üle piiri läinud. Olen teinud temale väga haiget ja ka omale, kuna purustan suhet, mille kaotust ma ei tahaks ja selles kaotushirmus lõhun seda ise. Ma ei suuda enam ennast ise peatada. Olen küll jälginud, mis ütlen ja kuidas. Aga tema enam ei suudagi muud moodi mõelda, kui vaid et kontrollin ja kahtlustan taas. Ma ei ole selline varem olnud. Varasemates suhetes midagi nii hullu pole esinenud, et peaks muretsema. Väike armukadedus mõlema poolt on alati olnud meeldiv asi.

Põhimõtteliselt iga eemalolek on mulle jälle hirm. Kui olen kaua kontaktita või teinekord ei saa kätte teda, siis tekib hirm, et kus mis mida toimetab. Kardan, et tööl mehed käivad flirtimas. Et tema hobi juures on mehed, kes käivad ja ajavad ligi. Ning ka netiportaalides, jälle hirm ja paha tunne, et kas ta kellegagi suhtleb, miks suhtleb ja millest. See on täiesti haige. Enne seda polnud, aga olen hakanud teda nii keelama ja piirama sp, uurinud, puurinud, kus, miks, kellaga, kaua.
Ta on olnud mulle ainult superkaaslane, väga armastusväärne ja mõistev. Käinud minu hobiga mind toetamas ja kaasa elamas võistlustel. Kuid mispärast ma sedasi muutunud olen, et rikun kõige paremat asja. Tahaks saada jällile sellele ja asju muuta enda sees, taastada suhtes kõik see hea ja unustada need igapäevased tülid. Saaks tagasi teele, kus koos unistasime tulevikust ja seatsime sihte mis edasi. Nüüd on vaid igapäevased teemad minu jauramine tobeduste ümber. Etteheited teineteisele, minu üksildustunne ja kurbus, kuna jälle olen rikkunud päeva ja teda ei näe ega saa koos olla.
Elus on tegelikult suur muutus ka selle kuu sees toimunud, vb ee kuidagi mind mõjutanud jne. Ei oskagi nii siis kirjutada, tahaksin tõesti teraapiasse tulla ja saada mingit mõistmist enda suhtes, kas ma saan sellest üldse mööda. Suudan ma seda maha suruda, sest varem pole nii käitunud.

Mida peaks veel kirjutama, et täpsemat ülevaadet saada? Üksikasju oleks palju ja näiteid, miks millal olen taas tundnud seda ja millest tüli.

Lugupidamisega

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Armastus on andmiserõõm.
Omavaheline suhe ei ole turundus- või omandisuhe: minu oma, minu...minu ..! Inimestevaheline suhe on ühisosa kahe isiksuse kehalise, hingelise ja sotsiaalse väärtusskaala ja sellest tuleneva tegutsemisskaala süsteemis. Ühisosa, aga mitte minu omand.

Kui on armukadedus, siis domineerib turumajandus. Armastuse korral on usaldus, on andmiserõõm.
Haiguslik armukadedus on alkoholismi korral ja seegi on nn turumajanduslik, oma kasumlikkust (alkoholi tarbimist, teise inimese kulul elamist) silmas pidades.

Andmiserõõm, mitte äraostmise turundus, omandamine, minu oma...!
Tervitustega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?