Väga halb enesehinnang! 12.10.12 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!

Mul on probleeme enda isiksusega. Igal inimesel on oma minapilt. Mõtlen selle all seda, et kui näiteks tänaval kõndides või täiesti suvalise koha peal endalt küsida "Kas ma olen endaga rahul ja kas ma olen õnnelik" , saab iga inimene midagi enda kohta öelda. See tundmine enese suhtes on kas positiivne või negatiivne. Ja vot minul on see kuidagi nii negatiiivne, ma ei saa öelda, et olen endaga rahul ja õnnelik.
Ma olen ebakindel, eneses ja oma võimetes iga päev ja igas asjas kahtlev. Ma olen tohutult armukade oma mehe suhtes, sest arvan, et iga teine on minust parem. Mul ei ole nagu seda väärikust ja enesekindlust absoluutselt. Ma tunnen, et ma pean kogu aeg millegi pärast võistlema, et enesele midagi tõestada ja endaga rahul olla.Ja samuti et ennast teiste silmis hästi näha. Ma otsin pidevalt igas asjas teiste heakskiitu. Ma kuidagi väldin kontakti nende inimestega, kellega ma nii igapäevaselt ei suhtle, sest ma kardan, et mul ei ole nendega midagi rääkida ja et ma pole piisavalt humoorikas ja huvitav inimene nende jaoks. Mul on selline tunne, et inimestel on minuga igav ja seetõttu on veidi tekkinud selline eraldatus isegi. Olen jätnud välja minemata. Või kui tekib situatsioon, et jään kahekesti inimes(t)ega, kes nii "omad" pole, lähen kohe täitsa pabinasse ja ei tea mida kõike ära teha, seega väldiin tihti väljaskäimisi ja selliseid kontake. Alati pean teadma, kellega ma väljas viibin.
Jälgin kogu aeg kõrvalt teisi inimesi, et kuidas nad nii säravad ja jutukad on. Ma otsin kogu aeg seda rahulolu enda suhtes, kuid mul on nii kaua selline saamatuse tunne peal. Ma tunnen, et ma vajan tõsist abi, et leida endas jõudu ja positiivsust. Ma tahan olla rõõmus teiste üle, kui neil läheb hästi. Püüan seda välja näidata kuid sisimas mõtlen esimese asjana ikka, et miks minul sedasi ei läinud ja miks mina selline ei või olla. Ma olen sellest nii tüdinud. Tahan olla rõõmsameelne ja hea südamega, SIIRAS inimene. Tihti on nii, et nende inimeste ees, keda ma ise kõrvalt imetlen, ei suuda ma ennast vabaks lasta vaid mängin nagu mingit rolli ja tunnen, et olen nii võlts.
Kõige hullem ja ühtlasi ka parem on see, et ma saan aru kõigest, mis minus valesti ja negatiinve on, mis peaks olema teistpidi. Aga ma ei oska ennast selles veenda ega ise teistmoodi olla. See on nagu nõiaring. Viimasel ajal on see pidev mõttetegevus iga väiksemagi asja üle mulle tervisele hakanud. Südame piirkonnas valutab ja vahel esineb isegi vahelööke. Minus ei ole seda positiivsust nagu teistes. Ja kõrvalt ma imetlen neid ja teades, et mina selline millegipärast ei ole, vihkan ennast üha rohkem. Mul on tõesti vaja abi. Mul on tekkinud väga negatiivne minapilt. Vahel on tunne, et purskan lihtsalt nutma või hakkan karjuma. Kõik lööb kuidagi pea kohal plaks kokku. Midagi on väga valesti ja ei oska ka alustada kuskilt. Mida ma näiteks võiks teha või oma elus ise muuta, et tunneksin ennast vaimselt hästi ja õnnelikuna?
Ja tunnen, et kui lähen abi otsima kuskilt mujalt, arstilt, siis olen ma jälle teistest halvem, sest keegi mu tuttavatest ju seal ei käi.Ja kuidas siis mina JÄLLE nii saamatu olen, et oma eluga hakkama ei saa. Ma ei tea kuidas asi siiani jõudnud on, kuid see tunne on väga väga jube. Ei soovi seda kellelegi!

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

vt. minu rmt. "Väljavalitu" Tervisemaja osa eelkõige ja sealt siis juhised endale kasutamiseks.
Minu Palve-Meditatsioon, esimene samm - kohe tänasest ja kerge kehaline aktiivsus - regulaarne, tänasest. Õige puhkerežiim - tänasest.
Vajadusel psühhiaatri vastuvõtule ja tema nõuanded, aga suure tõenäosusega saab üle koera juba eelöeldust tulenevaga, enne visiiti psühhiaatri juurde.
Head harjutamist,
Jüri O.-M. Ennet
PS vastamise paus oli tingitud arstide streigist, sest elanikkond ja valitsejad vajasid teadasaamist - tervishoid vajab olulisi muudatusi, sest muidu kannatavad lähitulevikus patsiendid ja noored arstid lähevad välismaale.

Kas see arutelu oli kasulik?