Mis mul viga on? 16.12.10 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!
Ei teagi tegelikult kust alustada...
Minu elu on alates suvest allamäge läinud ja ei tea enam, palju ma jaksan. Kogu jama hakkas pihta siis, kui minu elukaaslane pettis mind suvel.Ja seda korduvalt ning asi lõppes sellega, et kui too naine teatas lapseootusest, siis mees järsku avastas, et ta ikkagi armastab mind ja palus andeks. Tolle teisega lõpetas igasuguse suhtlemise. No peale mitut päeva rääkimist ja palumist ma siis otsustasin proovida. Ma ei saa salata, et armastan teda ja seega andestasin. Siis katkes mul rasedus. Arsti sõnul liigne pinge ja stress. Sellele järgnes kohe uus löök. Minu ema haigus oli järsult süvenenud(vähk) ja nüüd detsembri algul matsin ta maha. Ta oli kõigest 44-aastane! Samal päeval kui ema suri, helistas mulle minu enda günekoloog, kes teatas mulle, et mul emakakaelas suured muudatused ja tuleb biopsia teha. Nüüd siis ootan 2 nädalat vastuseid. Mis mind muretsema paneb, on minu enda reaktsioon...nimelt ma pole kordagi nutnud! Jah, kurvastanud küll ja mul on hinges ikka väga valus. Kuid kui nutta tahan ( ja see vajadus on ikka väga suur juba), siis lihtsalt ei saa...nagu mingi sein on ees. Mis mul viga on? Kas olen kuskil mingi vea teinud? Või olen lihtsalt tundetu?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Ema surm "jõuab kohale" alles 1,5 - 2 kuud peale matuseid. Seega need leinaga seotud reaktsioonid ongi pika vinnaga.
Günekoloogi uuringu tulemusi närveerimine ei muuda - oodata vastus ja siis on pilt selge.
Lähisuhe on selline, et mõnele on nad õpetuseks ja teie omavaheline suhe paraneb. Mineviku patukesi ja tuleviku võimalikke ebameeldivusi ei tohi tänase päeva elamisse tuua. Olevik, tänane päev - see ongi ju elu - peab suuresti optimistlik olema. Optimistlik ka negatiivse tagasiside korral, sest siis saame ju midagi teada ja siis saame ka midagi muuta.
Kaunist olevikku,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?