Tere 06.12.04 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Küsimus puududtab 14 aastast poissi. Juba eelkoolieas (6-7 a.) oli ta omapärase suhtumisega, meeldis õhtuti kaua õues olla ja sageli pidime käima teda isa või suuremate õdedega taga otsimas. Tavaliselt oli ta mõne sõbra pool või siis niisama paari sõbraga väljas. Panime talle pidevalt südamele, et õhtul hilja ei tohi nii kauaks välja jääda , poiss alati lubas , et ei tee enam nii kuid paar päeva oli kõik normaalne siis niiütelda kadus jälle ära. Kui otsimas ei käinud siis ilmus koju tavaliselt kella 00.00-1.00 vahel. Alati oli mingi utoopiline põhjendus, miks tal nii kaua läks koju tulekuga, ühesõnaga fantaasia lendas. Õnneks elame suhteliselt väikses kohas , seega on vähem ohte kui suurlinnades aga süda ikkag valutas lapse pärast. Vahetevahel isegi käis toast kella 19- 20 vahel läbi ja lubas ,et tuleb ilusti kella 22.00 -ks tuppa, et seni mängib maja läheduses teiste lastega ( temaealisi lapsi oli majaümbruses palju kes tegelesid kas jalgpalli või pesapalli mängimisega õhtuti). Temale aga oli omane, et sõbrustas poistega kes olid temast 2-4 aastat vanemad.
Algklassised õppis enam-vähem normaalslt, olid mõned 3 -ed kuid ka 4- ja 5 -si. Probleemid hakkasid 5 klassis, õpetajate toetusel sai see klass siiski lõpetatud. 6 klassis ei pühendudnud enam üldse õppetööle ja puudus väga palju koolist. Tal oli sõpru, kelle juures sai vabalt olla kuna seal vanemad läksid varakult tööle ja ei käinud ka kodus lõunal. Kuuendt klassi jäi kordama ja teiselgi aastal õppis väga kehvalt. Praegu käib 7 klassis, kui kooli jõuab siis 7 tunnist vähemalt 2 tunnist puudub, iga nädal ühel päeval ei jõua üldse kooli. Hinded on kehvad, kuna kõik tööd jäävad tegemata. Oleme vestelnud õpetajatega, käinud abi saamiseks nii psühholoogi kui psühhiaatri juures kuid nemadki ei oska kuidagi lahendust leida.
Südamelt on poiss hea, seda näema nii ise, seda on öelnud õpetajad, arstid kui ka tuttavad. Suhtumine õppetöösse on aga täiesti olematu. Ise põhjendab, et talle on koolis paar vastumeeleset ainet. Püüdsime leida lahenduse, et õppigu siis kõiki ülejäänud aineid ; jätku need paar ainet tagaplaanile , sest ka nii oleks mõeldav klass lõpetada. Ta annab lubaduse seda teha kuid lubadust ei pea.
Koolivälisel ajal aitab meelsasti teha mõnesid koduseid toiminguid, kuid ainult neid mis talle meeldivad. On palju koos sõpradega, praeguseks on leidnud 2-3 endavanust sõpra , tihti on sõbrad meil külas, mängitakse arvutit, ollakse netis, vaadatakse video või DVD filmi , vahel käiakse niisma väljas kõndimas ja ollakse ka sõprade pool. Umbes 10-11 aastaselt kadus tal see komme, et hilja väljas olla ära. Väga harva kui jääb kuhugi siis teatab kelle juures on.
Materjaalses mõttes on tal kõik eluks vajalik olemas, taskuraha saab 15-25 kr. päevas ; kuna peres on ka teisi lapsi siis peame sellist summat normaalseks. Ema ja isaga saab hästi läbi, emaga siiski paremini, kui kahekesi koju juhtume jääma siis räägib oma muredest, ütleb, et ta tunneb , et tal ei ole tõelisi sõpru ja räägib ka vahel mis ta tüdrukutest arvab ja kelleks ta tulevikus saada soovib. Kui selle teemani jõuame, siis ütlen talle, et sa pead õppima , et 9 klassi tunnistus saada, siis saad edasi kutsekoolis mõnda eriala õppida. Vaimustub ta arvutitest ja tehnikaga seonduvast. Siis ütleb, et ta saab aru, et on vaja õppida koolis aga samas positiivseid tulemusi sellele ei järgne. Isaga saab muidu hästi läbi aga kuna isa on veidi ägeda iseloomuga siis hakkab vastu ja tekivad tülid, mille peale poiss tavaliselt hakkab nutma ja siis ütleb hiljem, et ma ei saagi korralik olla, et keegi ei usu mind ja kõik ainult pahandavad ja karjuvad ta peale ( selle all peab ta silmas siis õpetajaid koolis ja kodus isa) . Samas on isa talle lastest võimaldanud kõige rohkem, pigem on jäänud teised lapsed oma soovidega tahaplaanile. Isa pahandab ainult siis, kui õppimisega ei tegele ja siis kui on mingi suurem pahandus, näiteks kui tegi koolist poppi vms.
Vanemate õdedega saab enam-vähem hästi läbi, vahel harva on ütlemist kuid enamasti ikka seda laste vahel juhtub. Noorema vennaga saab hooti väga sõbralikult läbi siis jälle hakkab norima, eriti siis kui tal on endal sõbrad külas või on vennal sõbrad külas siis läheb vaidlusteks ja üksteise peale karjumiseks. On tunda, et ta ei kannata kui noorem vend on temast mõnes asjas targem. Venna õppeedukus on hea ( 4-5 , paar 3-e) ja ta õpib iseseisvalt ; õdedel ühel rahuldav ja teisel hea ( 4-5 paar 3 -e) on ka õppinud pidevalt iseseisvalt ilma meeldetuletamata , mõlemad õed käivad juba gümnaasiumis.
Mõnel korral on poisil ka pahandusi olnud, üks koolisisene kaklus mida tema ei algatanud , kuid kuna oli nö. juures siis sai väikse karistuse. Paaril korral on ka lugu karmim olnud, kuigi väidetavalt tema ei ole süüdlane olnud aga ta on olnud isikuga, kes halva teo tegi kaasas, ühesõnaga pealtnägija. Samas on ta läinud ja ise üles tunnistanud, et tuttav poiss midagi halba tegi.
Veel on poisil kombeks laenata oma sõpradele asju , öelda, et neid pole meil kodus enam vaja ja siis hiljem saame need suure vaevaga sõpradelt tagasi. Ta nagu püüab näidata, et tal on asju.
Ei oska murele enam kuidagi lahendust leida, pole mõeldav lapsega koos koolipingis istuda ja teda hiljem terve päev toas hoida, et ei tohi nüüd enam kusagile minna, kuigi tuleb tunnistada, et sellist varjanti on meile välja pakutud.
Mida kogu loost arvate, mis põhjustab lapse sellise kooliprotesti vaimu ja kas sellise probleemse lapse puhul on võimalus mingi positiivne lahendus leida? Kuhu võiks pöörduda abi saamiseks, kui elad Lõuna-Eesti väikses maakohas.
Tänan ette vastuse eest.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Soovitused:
1. Õpetada õppimist. Koolis ja ülikoolis seda õpilastele kahjuks ei õpetata.
2. Panna spordiringi, trenni. See annab sihikindlust, tervist.
3. Konsulteerida lastepsühhiaatriga, et selgitada psüühika omapära. Sealt saab uusi soovitusi.
4. Kelleks Sa saada tahad, kuidas elada? Seda teemat vajalik sõbralikult aegajalt päevakorda võtta.
Sport ja treener on olulised! Muu tuleb jõudumööda järgi.
Tervitades,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?