telefonisõltuvus 20.11.03 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

24 n, F60.31

asi tõsine. Tohter tuli mulle vastu ja on lubanud aeg-ajalt helistada, juhul, kui on tunne, et ise hakkama ei saa ja oleks tuge vaja. Helistamised on aga muutunud järjest sagedasemaks. Tihti tuleb tunne, et ei saa ise, peab helistama. Ise olen enda jaoks muutunud väärtusetuks, abituks ja mannetuks. Terapeut hakkab ära väsima, ja tal on raske vahet teha, millal mu helitsamine on raskest olukorrast, millal aga lihtsalt väikese rahustuse saamiseks. Viimati, kui ei saanud oma terapeuti kätte, õhtusel ajal, lõhkusin oma telefoni ära ja võtsin ravimeid sisse. Käisin hiljem kiirabis maoloputust tegemas. Selline viha ja abitus tekib iseenda suhtes, et ei taha olla.
Mingil määral oleme aru saanud, et see helistamine ei tule mulle kasuks. See et telefoni arved on läinud suureks, on materiaalne probleem, ka mitte väheoluline. Teiseks see, et siis kui kogu aeg helistan, siis ju ei õpigi ise hakkama saama. Peale selle veel süütunne, mis tekib, kui pärast tööaega helistan, või kasvõi tööajal, aga sagedasti.
Kolmandaks mu vaese tohtri närvid ja läbielamised, kui ta peab maadlema, et kas ta jõuab vastu võtta või mitte (kui pikk tööpäev selja taga ja tahaks oma elu ka elada) ja peab aimama, kas olukord on tõsine või mitte...
Tunnen, et olen minu suhtes vastu tuldut kurjasti ära kasutanud. Samas tundub helistamine tihti ühe vähese jõukohase tegevusena.
See, mis mu terapeut räägib, tundub olulise ja rahustavana (kuigi olen mingit juttu palju kordi kuulnud...- aga see ununeb, ja minu mälupildina pole hiljem enam arvestatav. Justkui terapeudi jutt mõjub siin ja praegu, aga mitte enam 5 minutit hiljem).

Kui ise püüan endaga toime tulla, siis tekib eneselollitamise tunne, tunne, et olen nõme ja tobe, nagu peaksin enda sees mingit pisikest last lohutama, rahustama ja aitama - seda ei lase miski mu sees toimuda, see miski materdab kõik eneseabi võtted maatasa ja naeruvääristab mind. Ja ajab marru - muutun enda peale hirmtigedaks ja teen meeletuid asju. Kui olen enda peale tige, siis muutun kogu maailma peale tigedaks, mis omakorda tõstab enesevihkamist veelgi, sest ma ei taha maailma peale tige olla. Selline suletud ring - ja siis ma helistan....

Aga pärast helistamist on ikka paha tunne. Olen mingil määral ka sotsiaalfoobik, ning alati ei saa kõike räägitud, mis on mõttes (pinge on nii suur, et asjad, mida tahtsin öelda, kas ununevad või ei tule üle huulte). Siis ongi pärast helistamist süütunne, viha enda vastu, pluss olukord on sama mis enne helistamist.

Kuidas sellisest sõltuvusest vabaneda ja kuidas natukenegi endasse uskuda, et ma ise toime tulen. Ja et see, mis ma enda heaks teha tahan, ei tunduks nii tobedana???

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Tehke tohtri ja psühholoogi soovitusi järgides omapooselt parim. Andke aega atra seada e. tervist korrastada. Ise tehke omapoolne korralikult, rõõmsameelselt, järjekindlalt.
Olen nõus Teie PIHTIMISI e-tuvi vahendusel - gratia@solo.ee - lugema ning telegramm-stiilis siis ka vastama. Kui suudate Pihtida "luule-valus", siis hingepuhastus veelgi sügavam. Proovige!
Kui kandlekeeled katkevad,
siis lõpeb lauluviis;
üks valuhüüd, üks värin veel -
ja kõik on vaikne siis. (Anna Haava)
Häid kandlekeeli soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?