depressioon??? 24.08.03 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere.
Usun, et olen olnud suhteliselt rahuliku või sellise sangviinilise temperamendiga tütarlaps. Nüüd aga sageli lausa vapun nutust või olen lihtsalt iga päev nii segaduses, et mul on tunne, et asi on tõsiselt korrast ära ja ma tunnen, et sel asjal, olekul, pole lahendust. Mu emotsioonid on eriti viimasel ajal nii segamini, et vajan pingsalt mingit kindlat tunnet, sihti, milles end ära tunnen, et mitte segi minna. (Kõik eelnev on segi pööratud ja uut ei saa ka nii luua.) Aga see läheb järjest raskemaks. Ma ei saa uue informatsioonita olla ja ka sellega olla. Ma ei suuda endale siin ilmas midagi leida (mul on tunne, et ma lihtsalt ei suuda midagi omaks võtta, pole võimeline, nt end ühtegi eriala õppimas näha, fakte võin kergelt ära õppida. olen vahetanud eriala, aga see ei aidanud mind eriti (kui siis niipalju, et eriala on lihtsam, ma ei pea niipalju koolis käima, saan omaette olla). mul on selline tunne tekkinud, et ei saa ennast kuskil ära tunda enam (ei taha ka enam seda mitte välja näidata, see suutmatus on mul väikestviisi juba aastaid olnud).
Olen üle kahe aasta antidepressante võtnud, algselt oli ärevus probleem. Hetkel ma ei võta neid. Ma olen hakanud oma põhimõtteid inimestega suheldes murdma, tegelikult ei suuda vahel uusi olukordi analüüsida, et oma arvamus tekiks, usun, et see on eelnevaga seotud, aga ma ei tea, kuidas aidata, kuidas minna ütlema, et ma ei suuda end kuskil ette kujutada.
Olen praegu ka paanikas, kuna lõpetasin oma oleku tõttu (põhiliselt) ka suhte, tunne, et ma ei suuda enda eest kohati lausa vastutada, et ma ei suuda armastada, pannes ennast tugevasti hoolima samal ajal. See teeb veelgi haiget. Minu tunded on aga samal ajal nii sassis, et ma ei suuda temaga koos olla. Tean, et nüüd lööb välja mu haletseja-pool. Aga see on mu jaoks väga tähtis.
Kalleid inimesi ei tunne vahel justkui ära, tahan neist eemale. Olen ammu võrdlemisi sõbralik kõigi vastu olnud ja suuri eelistusi pole osanud teha.
Samal ajal olen ka küllaltki ostusekindel olnud...
Tean, et see võib tunduda kui noore tüdruku armuvalu, aga ka eelmise suhte lõpus otsustasin, et nüüd õpin ennast rohkem tundma, mida teha tahan ja pidasingi üle aasta pausi, aga ma ei suutnud suurt midagi muuta, lippasin palju ringi... nüüd proovisin suhtesse kõik anda.
mul on tunne, et ei suudagi suhet hoida, kui kooli teema pole lõplikult kindel, et muule ma siis keskenduda ei saa, samas et ei suuda ühe inimesega kokku jäädagi...
Kõik, mis vajalik, ja kõik, mis tähtis on, kõigub täiega. Olen oma mõttemaailmaga tõsiselt hädas, hakan arvama, et ma pole normaalsete asjade jaoks võimeline, olen küllaltki positiivselt proovinud seejuures mõelda, aga enam ei suuda, ma ei saa aru, mis see on..
Vist on tõesti segane jutt.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Pinges-sassis mõtteid ja tundeid Teil hulgi. Katkenud suhted, uute loomise kõhklused, koolitükkide ettevõtmise ebakindlus, madalavõitu enesehinnang.
Hinges kõik Teil piltlikult "keeb ja kobrutab". Kui vesi "kobrutab", siis anuma põhja on raske vaadata. Esiteks, vajate rahunemist ja puhkust, puhkust neist mõtetest. Selles saab Teid aidata psühhiaater. Peale rahunemist, vaimupuhkust saate juba oma elusihte-eesmärke, suhteid lähedastega ja hoiakuid (suhtumisi) korrigeerida. Elus on palju sihte-eesmärke, aga mõned neist on ülimad: 1) pikk eluiga elamiseks, 2) Lapsed ja nende kasvatamine, lähisuhted, 3) loominguline ning mängulustiuga töötamine ja õppimine, 4) Meie tunde, meie rahva ja riigi edendamine, 5) kõik eelnev, et olla ÕNNELIK. Õnnerada tuleb ise käia.
Alustage tohtrist, võtab mure, soovitab, juhendab.
Parimate soovidega, Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?