seljaajukanali kitsenemine 09.04.09 / Neuroloogia

Külastaja küsib:

Tere! Olen 55 a. naine. Mul on diagnoositud lumbalgia ja osteoartroos. Seni ei saanud elukvaliteedi üle kurta, kuid viimased 3 kuud on midagi väga halvasti. Nüüd on järsku iga vale liigutus, sirutus, pikalt seismine, pikalt istumine, kõndimine põrgupiina tekitav. Mitte pidevalt, aga paar korda päevas, ei tea isegi miks,lööb nagu kirve selga, st. selgroogu, vööst ülespoole. Seda järsku valu ei oska millegagi võrrelda, see võtab lausa karjuma. Mitmeks minutiks tekib nagu liikumatus, kus ei saa kuhugi poole pöörata ega liigutada. Siis ootan sellises asendis natuke aega ja hakkan tasapisi proovima liigutada. Tavaliselt lööb siis veel korduvalt sama valusööst seljast läbi. Nii siis mässan oma 10 min.,pea märg ja lõpuks nii väsinud, et värisema võtab. Käisin neuroloogi vastuvõtul. Aastaid olen kasutanud diklofenakki, nüüd ka arcoxiat. Tegin ka MRT uuringu selgroost. Neuroloog ütles, et midagi hullu pole, kaks lüli on koos ja seljaajukanali kitsenemine, sellega me ei tee midagi ja võtke samu rohtusid edasi. Nüüd aga on asi hullem veel. Enam ei või selga puudutada, ei saa selili olla ega kõhuli. Proovisin elektriraviga, aga peale esimest korda jäi katki, kuna ei saanud kuidagi kõhuli olla kõval asemel, valu lõi ka peale selja veel ettepoole, kogu keha vöökohast kaenlani oli jubedat valu täis, nagu oleks ristlõikes pooleks lõigatud. Ka massaaži ei saanud võtta, kuna selja puudutamine teeb põrguvalu.Töö on istuva iseloomuga, pauside ajal proovin ennast tasakesi püsti ajada, et ei teeks vale liigutust või ei sirutaks ennast. Nüüd pean iga liigutust juba hoolega kontrollima, ka voodis külje pööramist. Hommikul voodist välja saamine on nagu loterii. Vahel õnnestub kohe, aga kui valusööstu saan, siis rahmeldan ja nutan, ega tea, kas jõuan tööle või ei. Haiguslehel pole sellega olnud, kuna arvan, et sel pole vahet, kas olen kodus või tööl, valuhoog on ikka sama. Nüüd ongi suur mure, ei oska kuhugi enam pöörduda, asi läheb aina hullemaks. Neuroloog ütles, et eks me siis ikka vahel kohtume, ega asi saa nii hull ka olla. Tegelikult on lausa väljakannatamatu. Mis saab edasi, kaugele selline asi välja viib, milleni? Vahel on tunne, et ühel hommikul ei saagi enam voodist tõusta. Mida see haigus endast üldse kujutab, ma pole sellele siiani õiget vastust kusagilt saanud?