arvatav depressioon 01.10.03 / Neuroloogia

Külastaja küsib:

Tere lp doktor!

Et esitada Teile küsimus, pean sissejuhatuse tegema päris pika. 2000 aasta suvel hakkasin käima massaažis (Magdaleena haiglas), mida tehti seljale ja kaelale. Massaaži käigus tundsin end väga hästi, küsimust tekitas vaid pärast massaaži tunne, et peas hakkasid mutrid kolisema (kõik liikus, ragises, hingamine ja kuulmine muutusid ääretult kergeks, varem ja ka praegu on ninalimaskestaga probleemid mis takistab läbi nina hingamist). Kui olin saanud 6 korda 10-st massaaži kätte, siis õhtul tänaval äkki ilma igasuguse halva enesetundeta lõi n.ö maa ja taevas kokku ning ma ei olnud enam võimeline püsti seisma ja edasi liikuma (ei minestanud). Sama kordus järgmisel päeval ja siis hakkasin käima uuringutel: EKG (lisaks veel südameuuringud aparaadiga), kilpnääre, kopsupilt, peauuringud (tomograafia ja klemmidega), kõrvauuring. Kõik uuringud näitasid, et nende organitega on olukord hea. Varasematest haigustes: ilmselt kaasasündinud polüartriit, 6 aastat tagasi diagnoositi krooniline neeruvaagna põletik (ravi pole kunagi teinud, sest ei määratud) ja sapp paks nii mulle öeldi (ei olnud kive ja esialgu sooviti opereerida, kuid otsustati siiski mitte). Lõpuks diagnoosis neuroloog, et depressioon ja ärevushäire. Tarvitasin 2, 5 aastat vaheldumisi Cipramili ja Seroxati, kuid enesetunne oluliselt ei muutunud. Muutus see, et enam nii tihti ei tekkinud tänaval käies tasakaaluhäireid, kuid aegajalt siiski.
Nüüd- kui käin tänaval või viibin ühistranspordis, ruumis või isegi suvel lauluväljakul tuleb hetkega minestuse tunne: pea hakkab surisema, kõrvad lähevad lukku, süda läheb pahaks ja hakkab pekslema, tekib hirm ja siis hakkavad käed-jalad värisema. On sarnaseid hooge esinenud korduvalt ka kodus diivanil puhkeasendis olles. Eelnimetatud rohtude tarvitamise lõpetasin k. a maikuus ja nüüd augusti keskpaigast on enesetunne jällegi halvemaks läinud. Tunnen, et olen nagu Polkovniku lesk ja ei julge enam arste tülitada, kuid mida siis teha? Olen 40 aastane, tööl vaja käia, aga igahommikune ja õhtune bussisõit on justkui košmaar.

Viimati ütles üks arst mulle, et Te mõelge vähem! Heameelega, kuid need hood tulevad peale seltskonnas olles, kus üldsegi ei mõtle ja teemad on hoopis teised. Enam ei jaksa niisugune olla. Enne massaaži olin elurõõmus, pisikeste tervisehädadega. Nüüd nagu 100 aastane enesele ja lähedastele vaevaks.

Vabandan, et nii pikk kiri tuli, kuid vähem rääkimise korral ei oskaks Te ju olukorda hinnata.

Kena päeva Teile
Anneli

Arst vastas:

dr Ain Pajos

Neuroloog

OÜ Neurodiagnostika

Jääb mulje et tegu on kauakestnud depressioonist tingitud paanikahäirega. Soovitan tulla konsultatsioonile

Dr. Ain Pajos
6 748 591

Kas see arutelu oli kasulik?