Käte-jalgade tuimus, higistamine , külmatunne ja peavalud 28.01.10 / Endokrinoloogia

Külastaja küsib:

Tere, ma isegi ei tea, kuhu poole pöörduda sellise küsimusega, loodan et kui olen sattunud valesse kohta, siis ehk soovitate õiget arsti, kellele see küsimus esitada. Olen viimasel aastal pidevalt hädas oma tervisega. Arst tegi puugiproovi. Ootasin puugivastused ära, aga tulemus oli negatiivne. Samas
igasugused imelikud asjad on mul ikka küljes.
Keha on hommikuti tuim ja kange. Esimesed sammud on valusad astuda...natukene liigutades läheb paremaks, aga tuimus kestab pea terve päeva. Käed ja jalad on pidevalt külmad+ tuimad. Külm on mul kohe nii, et isegi ligi 26-29 kraadises toasoojas on mul jahe olla ja külmavärinad muudkui jooksevad üle, aga samas higistan eriti palju viimasel ajal, lausa meeletult ja eriti, kui külm on. Ma pole kunagi suur higistaja olnud, aga nüüd kohe kohutavalt higistan viimased nädalad. Kodus külmaga ikka võtan mingi teki või asja peale, kindasti peab olema seljas ka mingi fliis ja tavaliselt isegi retuuside peal ka mingid püksid. Jalas on tavaliselt
puuvillased sokid, millel otsas veel villased sokid - ikka on külm enamjaolt, vahel hakkab ka soe.
Peale selle on mul ka pidevalt peavalud. Igal hommikul ärkan üles valuga ja sama ka õhtul, st lähen magama valuga. Ei ole leidnud valuvaigistit, mis valu ära võtaks - lihtsalt kannatan. Viimasel nädalal olen ka märganud, et silmad valutavad palju ja nägemine on
nagu järsult hägusemaks läinud. Pidevalt pean üle vaatama või hoolega vaatama, kas ikka näen õigesti.
Ka olen tundnud kõrvades valuhooge. Mõnel päeval pole midagi ja samas mõnel teisel päeval on pidevalt. Ta ei ole nii, et valutab järjest,
lihtsalt hooti ja sama on ka peavaluga. Mingil hetkel pole ka peavalu, siis on kohe hea olla ja samas, olenemata liigutusest, tuleb ta jälle
tagasi...aga üha pikemate hoogudena. Ka on mul pidevalt ikka mingi väike palavik, 37,6 on kõige suurem, enamjaolt jääb sinna 37,3 ja nii
juurde. Ka paneb mind muretsema see, et mul on pidevalt lümfid paistes- kuus korra kindlasti, kohe valus on vahel kubeme piirkonnas ja ka seal, kus need seal kurgu juures asetsevad - ja olen neid viimasel ajal tundma hakanud ka rohkem kaenla all, vahel valus isegi käsi liigutada. Kindlati unustan midagi ka ära, aga praegu vist viimase asjana tuleb mulle meelde see, et õhtuti ma magama jäädes ehmatan end pidevalt üles jalgade tõmbluse peale. Lihtsalt käib
mingi värin läbi ja tavaliselt just siis, kui olen voodis ja hakkan unne suikuma...ja nii igal õhtul, kuniks ma lihtsalt masseerin enda
jalgu 5 minutit ja siis on sellega jälle korras ning saan magama jääda. Magan muidu hästi, söögiisu on vist ka hea. Söön ikka 3
korda päevas, aga kaalus olen natuke alla võtnud sellegipoolest, viimase kahe nädala jooksul umbes 2-3 kg. Olin ka 3 nädalat puhkusel. arvasin
alguses, et olen lihtsalt väsinud ja vajan puhkust ja ma tõesti lihtsalt puhakasin, jalutasin koeraga ja lapsega ja niisama. Ei võtnud ette mingeid reise ega midagi - lihtsalt olin ega plaanunud midagi, kuid tervis aina kehvemaks läheb.
Mandlid on mul lõigatud. Kunagi määrati mulle juveniilne artriit ja on olnud peaaju kahjustus väikesena.
Muidu olen heatujuline, selline rõõmus ja õnnelik 29a naisterahvas ja naeran palju, kui just mingit valuhoogu pole, siis eriti naerda ei saa:).
Kuna ma armastan laulda, siis tahaksin mingeid mõtteid, mida võiks uurida, sest nende peavalude pärast pole ma juba 2 kuud laulda ega üldse korralikult oma tavaelu elada saanud, aga muusika on see, mis on minu jaoks väga oluline.
Arstil olen käinud ja kui aus olla, siis oleksin oodanud natuke temalt rohkem uuringuid vms, viimased korrad muutkui tahab mulle lihtsalt antidepressante kirjutada.
Ma tean, et asjad on seotud mõtlemisega, aga
on asju, mida antidepressantidega ravida ei saa. Ma ei ole enam nõus neid võtma, sest need pole kuidagi mingit tulemust mulle andnud. Kõik on
samamoodi ka siis, kui ma neid ei võta.
Ma ei ole närviline ja mu elu on hetkel kõige paremas korras. Oli aegu, kui ma neid tõesti vajasin ja ma võtsin neid hea meelega, sest teadsin, et need aitavad mul vaikselt uuesti tasakaalu leida... aga hetkel ma usun, et pigem mürgitaksin end nendega. Olen püüdnud õppida oma
meele virge ja rõõmsa hoidma.
Ma nüüd plaanin uuesti arstile minna, aga ma juba kardan, et tahab mulle jälle neid antidepressante kirjutada. Ma olen temaga alati väga rahul olnud, aga viimasel ajal ma nagu ise pean koguaeg soovitama, mida uurida vms. Ma ka ju ei tea, mis võiks mul olla, selleks ma ju tema poole pöördungi, et ta uuriks. Üks sugulane arvas, et võiksin lasta meningiiti uurida, aga ma ei tea, kas selliste asjade järgi võiks paluda tal seda teha, kui ta ise midagi välja ei paku. Ma ei taha, et ta mind välja naerab. Kunagi juba üks arst naeris mind välja, kui käisin rääkimas, et mul on valus kõndida
ja joosta ja kui sattusin teise arsti juurde siis tema saatis mind kohe Tartusse haiglasse, sest mul oli artriit liiga kaugele läinud nii
noore lapse kohta.
Äkki on teil mingeid nõuandeid. Kas on midagi, mis teile näiteks pähe
võiks torgata, mida teie uuriksite, kui ma teie juurde näiteks tuleksin:D
Ma oleks väga tänulik, kui te vastaksite mulle midagi.
Ette tänades
R.

Arst vastas:

dr Anu Ambos

Endokrinoloog

SA PERH Mustamäe korpus

Tere!
Kiri oli pikk, kuid vastus tuleb üsna lühike. Ühelegi endokriinhaigusele Teie vaevused otseselt ei viita. Igaks juhuks võiks ju kilpnäärme talitlust kontrollida - külma- ja tuimustunne võiks viidata kilpnäärme alatalitlusele, higistamine ja väike palavik aga pigem ületalitlusele. Selline vasturääkivus vaevustes teeb kilpnäärmehaiguse siiski vähetõenäoliseks.
Kui varem on diagnoositud juveniilset artriiti ja nüüd taas hommikune liigesjäikus, hellus ja tuimus, lisaks pisuke palavik, tasuks ehk sellele aspektile rohkem tähelepanu pöörata.
Tervitades,
dr. Anu Ambos.

Kas see arutelu oli kasulik?