Agressiivsus lapse suhtes 25.12.09 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!
Olen 24-aastane naine ja mul on 1 aasta ja 3 kuu vanune poeg. Mul on tekkinud mõned psühholoogilised mured, millel sooviksin lahendust leida, aga ise ei oska ennast aidata sest ei tea ka, kas probleem on piisvalt tõsine, et psühholoogi vastuvõtule minna. Mureks on agressiivsuse või raevuhetked lapse eest hoolitsedes. Näiteks, kui laps ei jää mitte kuidagi rahule ja ainult sipleb ja nutab süles, siis tekkib äkiline viha sööst ja tahaks nagu lapsele haiget teha. See on ainult hetkeline ja kui mõistus reaktsioonile järgi jõuab, siis suudan ennast maha rahustada. Ma ei olegi konkreetselt lapsele haiget teinud, kuid pigistan käe rusikasse ja nagu hakkan lööma, aga suudan ennast vaos hoida ja pärast on väga häbi ja halb oma käitumise pärast. Kardan, et kui see süveneb, võin lapsele äkki kuidagi liiga teha.
Lisaks tekitavad kodus pisiasjad masendust ja on selline jõuetus nende asjadega tegeleda. Näiteks kui kapp on koristamata, siis ma ei suuda ennast kokku võtta ja see ära teha, vaid see ainult masendab mind ja mul on süütunne, et ma sellega ei tegele.
Need probleemid tunduvad üldiselt sellised, mis võivad paljudel olla, kuid ma sooviks leida enda jaoks mingi lahenduse, enne kui need probleemid süvenevad.
Kas need probleemid on lihtsalt üleväsimusest või võib probleem olla ka mingis hormonaalses häires või on selline raevukus lihtsalt kaasa sündinud iseloomuomadus, mida peab lihtsalt katsuma alla suruda ja mille vastu miski muu ei aitagi?
Kirjutan veel lühidalt enda taustast:
Olen abielus olnud 5 aastat. Mehega on üldiselt suhted head, vahepeal ikka on ütlemist ka, aga saame omavahel kõiki probleeme arutada. Mees on väga tubli ja aitab palju kaasa lapsega tegelemisel ja majapidamistöödel. Lapsesaamisega oli pikalt probleeme ja minul on diagnoositud polütsüstilised munasarjad ja sain ka hormoonravi, et jääksin rasedaks. Oli kaks raseduse katkemist ja lõpuks meditsiinilisel kaasabil õnnestus rasedaks jääda ja laps lõpuni kanda. Minu peres on esinenud ka depressiooni - isa oli kogu minu lapsepõlve alkohoolik ja depressioonis ja vanemal õel on ka ravitud depressiooni.
Mingeid depressiooni tunnuseid mul ei ole, ei ole unehäireid, ega söömishäireid, ega pidevat nutmist, ega madalat enesehinnangut.