Mure lapse pärast 21.10.03 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Minu tütar jäi umbes kuu tagasi kaupluses kommi varastamisega vahele. Ta polnud küll üksi, ka sõbrannad sõid kaupluses komme, tema oli ainus, kes neid ka tasku pani.
See polnud esimene kord, ka kuue aasta eest, kui ta käis esimeses klassis, varastas ta klassikaaslastelt ja lõpuks kauplusest. Tookord said nagu tema käitumise põhjused selgeks - olime vahetanud elukohta, ta läks esimesse klassi võõras linnas, kus tal polnud tuttavaid jne. Külastasime psühholoogi, kes arvas, et tegemist on väärkäitumisega, kuna laps ei oska oma muret muul viisil väljendada. Kolisime kodulinna tagasi, jäin aastaks koduseks, asi paistis pikapeale lahenevat. Nüüdseks õpib tütar seitsmendas klassis. On hea õpilane, aktiivne, kuulub kooli omavalitsusse jne. Vahest on häiritud tema turvatunne, kuna kooli, kus ta õpib, tahetakse sulgeda. Vahest tegin ise taas samu vigu mis kunagi - tütar hakkas juba suure inimesena tunduma, vahest ponud ma tema suhtes küllalt tähelepanelik.
Tegelik probleem on aga selles, et ma ei saa üle oma hirmust. Mulle tundub, et ma ei tunne oma last, vaatan teda ja mõtlen, mis ta peas tegelikult liigub. Kui ta on kodus, olen ma pinges, kuna ei tea kuidas temaga käituda, kontrollin end pidevalt. Kui käime koos poes, surun vägisi maha soovi tal käest kinni hoida. Kui ta läheb sõprade juurde, tahaksin helistada iga kümne minuti järel küsimaks mida ta teeb. Pidevalt kujutlen, et ta istub juba kusagil politsei ooteruumis, hädas ja õnnetu. Ma ei julge mõeldagi, kas vargus millega ta vahele jäi, oli seekord esimene või varastas ta taas juba mõnda aega? Ma ei suuda mõista ta mõttekäiku ega teguviisi, kui ta võtab kaupluseriiulilt asja, mille eest ta ei kavatse maksta. Võibolla võimendab mu hirmu see, et töötan ise kriminaalkurjategijatega. Tütre tegu võinuks karmimate ülemuste puhul tähendada mulle ka töökohast ilma jäämist, sellest tulenevalt ka kodust, mille eest tasume laenu. Muidugi on töökoha kaotus kole, peamine on siiski, et ma ei suuda oma tütart mõista. Tunnen hirmu pigem süvenevat kui taanduvat. Tajun, et mu tunded on võimendatud, ma ei näe asju objektiivselt. Samas ei suuda ka asjast välja tulla. Probleem hakkab häirima igapäeva elu - ma ei maga korralikult, närvitsen pidevalt jne. Samuti ka tööd, mis eeldab aeg-ajalt ka alaealiste kurjategijatega tegelemist. Vahel tundub, et töökoha kaotus olnuks kerge variant. Kui oskate mingit nõu anda, oleksin tänulik.