Otsuste langetamisest. 08.11.01 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!



Olen jõudnud oma kupatusega punkti kus tahaks visata kogu elu ära nagu täissoditud paberi. Ma lihtsalt kukkusin kokku (nagu Karupoeg Puhh luuletuses ...ma kukkusin maha ja mul on nii paha..) Ma olen 31a naine, ühe imetoreda-targa-mõistliku tütre ema. Mul on keskmiselt tasutav töö(millega olen rahul aga mingil põhjusel kardan meeletult kaotada). Ma olen elanud koos 9 aastat (ilma abieluta-mees eelistas vabaduse tunnet) eduka ja enesekindla mehega. Me ei ole kunagi suudelnud (KUNAGI!!), ma ei tea mis tunne on tunda tema huuli, intiimeluga oli nii, et seda ta jagas armust (vahest teatas, et kui ma ei ole nii mõistlik kui vaja siis jääb see üldse ära), endal tal oli mitmeid-mitmeid armukesi.Osa ta vahekordi on lindistatud videole ja ma olen neid näinud. Ise olen kõik need aastad kuulunud kui mõtetu-mitteilus-mittetark-amoraalne ma olen ja kuidas mitte kunagi ma ei leia kedagi kes taluks mind jne. Samas olin ma ülipüüdlik (teostasin ennast tööl, käisin hoolega trennides, astusin parteisse, lugesin meeltult raamatuid, lõin korteriühistu jm) kuni ükspäev ta käis mu tütre ja armukesega ühisüritusel siis käis "raks" ja ma lakkasin teda armastamast. Nüüd elame edasi, minul on tekkinud tore meessõber-armuke (ma väga püüjan aga ei usu tema tundeid-kuigi ta pingutab väga , et mind püsti hoida), kodus kuulen pidevaid mõnitusi ,stiilis-seda võiski sinust arvata. Lahkuda mu mees ei taha nõuab korterit ja minul EI OLE jõudu tade väljasaata - MA KARDAN (ma jääks ilma tema rahalisest toetusest 2000kr-äkki ma ei suuda tütart üleskasvatada) ja samas olen kaotanud igasuguse lugupidamise enda vastu. Ma ärkan pisaratega, uinun nendega, ma ei tahaks olla selline nannipunn-tahaks olla sõdur aga ei tule välja ja tundub , et kõik näevad kui nõrk ma olen. Ma ei usu enam millegisse ...aga tean , et pean jõudma sellest tihnikust "suurele teele" ! Ainult, et kuidas? Mulle tundub , et peaksin riskima ja vabanema sellest inimesest või kannatama materjaalse toetuse nimel kasvatades oma linnupoja üles! Kokkuvõttes -tuleks uni kust ei ärgata!

Arst vastas:

dr Harri Küünarpuu

Tallinna Psühhiaatria Haigla, Perekonnastuudio ABX, Psühho-Konsultatsioonid MTÜ

Tere!



Teie kirja oli väga raske lugeda. Ma arvan, et elu ei ole paberileht, mida ära visata. Ja uni, kust ei ärgata, ei ole ka lahendus. Tütre jaoks. Teie jaoks. Küll see elu, mis Te elate, sarnaneb, mmmm... mitte eriti meeldivale unenäole. Sellest oleks tõesti kasulikum ärgata ja vaadata enda ümber, et milline elu oleks Teie jaoks selline elu, mis pakuks Teile suuremat rahuldust. Näib, et osa sellest elust on Teile juba tekkinud: Teie meessõber. Alati ju on olnud oluline aspekt Teile olulisest elust -- Teie imetore-tark-mõistlik tütar. Teil on palju asju millest oma teistsugune elu kokku seada, peale juba ülesloetu: rahuldustpakkuv töö, trenn, raamatud, korteriühistu ja partei kah veel sinna otsa. Kui seda loetelu vaadata, siis on Teie elus olemas kõik asjad, mis ühele inimesele peaksid midagi olulist tähendama ja elule rahulduspakkuva sisu andma.



Teate, ma mõtlen, et 2000 krooni on ikka nadi hind küll selle eest, et kuulata sellised asju, mida Te kirjeldate. Kui Teie elukaaslane selle eest rohkem maksta ei taha, siis ma ei usu, et Te peaksite sellega rahul olema. Mu arvates on seda ikka väga vähe, et lasta enda kohta midagi taolist ütelda. Mis selle juures veel kurb on, on see, et Te näite seda uskuvat, mis ta Teile ütleb. Olgu, kui Te tahate 2000 kroonise kuupalga eest olla kellekski, kelle kohta igasuguseid asju ütelda saab ja kelle kõrvalt armukesi pidada, siis on see Teie valik. Aga miks Te peaksite uskuma, et Te selline olete, kui Te teate, et Te selline ei ole ju? Aga see on minu arvates üsna kehv lisateenimise ots. Äkki leiate midagi paremat? Tulusamat ja meeldivamat?



Kui Te tahate minuga oma asju arutada, palun, võtke ühendust. Juhul kui Te Tallinnas elate, sest ma võtan vastu siin linnas. Kui Te elate kusagil mujal, helistage ikka ja ma aitan Teil leida psühholoogi, kellega oma elu üle arutleda. Ma soovitaksin Teile veel, et astuge mõne psühhiaatri poolt ka läbi. Las ta vaatab, kas Teil ei oleks kasuks mõne antidepressandiga oma meeleolu kohendada.



Jõudu,

Harri Küünarpuu

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

somatoformne häire?

Tere!
Olen mures oma 12-aastase poja pärast. Psühholoogi hinnangul ta on ebakindel, tema enesekehtestamise oskus väike, otsuste tegemine raske, ta vajab julgustamist, ergutamist, toetust. Olen sellega ...

Vastas dr Harri Küünarpuu

Tere!

Ei tea. Teie kirjeldust olukorrast ei ole ja kui arst on seda niimoodi kirjeldanud ja nii ravida otsustanud, küllap on see õige.

HK

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi