Kuidas end muuta? 04.12.10 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!

Hakkasin üsna noorelt noormeestega läbi käima. Esimene suhe algas mul 14aastaselt, mis mingil põhjusel lõppes üsna kiirelt (vast 3 kuud). Siis ma veel ei tundnud endas erilist ebakindlust ja armukadedust. Võimalik, et see oli sellest, et me ei olnud kaua koos ning suhte algusetapis suudan ma üldiselt rahuliku ja usaldava meelega inimesega olla.
Järgmine suhe kestis vahelduva eduga kokku 3,5 aastat, kus tuli ette mõlemapoolseid petmisi, isegi füüsilist vägivalda. Ei sobinud selle inimesega, see oli selge. Aga siis ma hakkasin aru saama, et ma ägestun kiiresti, ei suuda oma emotsioone kontrollida, olen kahtlustav.. Samas pole imestada, sest ma langesin väga madalale, minus oli suur ebakindlus, lasin endale haiget teha ning aina lootsin, et üks päev läheb kõik paremaks. Aga ei läinud.
Järgmine suhe kestis umbes 7 kuud. Algul oli kõik tore, nagu ikka. Käisime väga palju pidutsemas ja hommikuti ärkasime pohmakaga. Tegemist oli kaugsuhtega ning kokku saime vaid nädalavahetustel. Me ei osanud oma aega väärtuslikult kasutada, veetsime niisama aega koos, ilma mingi erilise tegevuseta. Tal oli üks naissõber, kes oli ise ka suhtes ja ma teadsin, et nad saavad hästi läbi. See neiu oli väga ilus ka ja seepärast hakkas mul taas armukadedus tekkima, sain vihaseks, kui nad suhtlesid, tujutsesin, arvasin, et ta petab mind. Ja nii see suhe rappa läkski... suhte varases perioodis ma petsin teda ja rääkisin, et ei ole mõtet enam koos olla, aga mees ikkagi soovis.
Nüüd olen ma taas suhtes, pea aasta aega on möödunud. Ning kui aus olla, on see paras pähkel mu jaoks. Noormees on minust 7 aastat vanem (28). Saime väga erilisel viisil tuttavaks, kohtusime minu enda õe sünnipäeval. Ma olin alguses väga armunud ja õnnelik, et saatus meid kokku viis. Samas sellest mõttest ainuüksi ei piisa, et seda suhet koos hoida.
Noormees on väga viis. Parim kaaslane senini. Ta on hoolitsev (teeb hommikuti mulle süüa, viimasel ajal muidugi vähem, sest tülid on muutunud juba väga tihedaks), ta on lahke, mõistlik, lubab mul väljas käia, viib minu välja sööma, võtab arvesse minu soove, tegeleb minuga, seks on väga hea, masseerib mind, kallistab, suudleb... vahel mängib arvutimänge, mis mulle ei meeldi, on jah temas neid negatiivseid külgi ka, muutub ükskõikseks, kui me tülitseme, ta räägib, et ei suuda mind vaadata, kui ma nutan ja hüsteeriliseks muutun, varem suhte alguse poole kallistas mind ja ma rahunesin kiiremini maha. Oleme sellest rääkinud nii omavahel kui psühholoogi juures (Aita Keerberg). Miks me siis tülitseme? Enamasti ikka selle tõttu, et ma olen ebakindel, nagu olin ka kõigis teistes suhetes, nüüd aga ilma põhjuseta, ei ole ta mind petnud, räägib alati, et tahab vaid minuga koos olla, aga mulle ei jõua see kohale, ikka arvan, et äkki siiski... Olen hakanud tema vabadust piirama, saan pahaseks, kui ta läheb üksinda firmapeole (aga see on normaalne, sest sinna ei lubata kaaslasi kaasa võtta). Olen vihane, kui ta oma endise naisega suhtleb või üldse mõne teise naisolevusega, ja asi ei ole nende välimuses, asi on milleski muus, iga teine naine on minu jaoks kui konkurent. Ma arvan, et keegi krabab ta minult ära, sest need naised on samuti minust vanemad ja siis ma mõtlen, et küllap on nad paremad suhtlejad ja armastajad ning minu kallim ei taha mind enam.
Kunagi suhte alguse paiku leidsin diivanilt blonde juuksekarvu, mis ei kuulu ei mulle ega kaaslasele. Tegin sellest skandaali, mees aga rääkis, et vahel kunagi enne meie aega käis tal töökaaslane seal tööd tegemas. Neid üksikuid juuksekarvu olen hiljemgi leidnud, samas võisin ka mina need endale kuskilt külge saada. Siis teine, mida ma ei salli, on tema suhtlemine eksiga. Kuigi nende suhtest on möödunud juba mitu aastat, kahtlustan ma endiselt, et mida ma muus tegelikult tunneb, kuigi räägitud on sellest juba väga palju. Naisel on ka oma lapsed ja mees olemas, aga mina ikka kahtlustan. Üldiselt on mul ikka inimestest valed eelarvamused ja see ei ole normaalne, et üks mõte mu peas niimoodi kinni on. Ma ei taha, et mees temaga kohtub, healjuhul näevad paar korda aastas. Neil oli pikk suhe, kestis vast 7 aastat, kasvasid üksteisest lahku mehe enda sõnul ja läksid sõbralikult lahku.
Vihahoos võin ma muutuda väga hüsteeriliseks, kui mees ka näitab ükskõiksust välja, hoiab minust aina rohkem viimasel ajal tülitsedes eemale (et energiat säästa). See annab muidugi mulle hoogu juurde. Pinge taluvus on mul üsna madal, pisarad voolavad juba iseenesest. Räägin kõiksugu koledaid asju ja teen oma sõnadega haiget, et sa ei hooli, oled jobu jne... Miks ma olen selline, ma tahaks juba ükskord sellest aru saada, et mis minu sees see kuri vaim on, et ma ei suuda oma suhteid hoida?? Aasta aega koos oldud, aga siiani usaldust vähe. Ma ei olel teda petnud, ei tahakski seda teha, et see võiks nagu minus ebakindlust tekitada.
Tähelepanu on mul ka tema poolt palju vaja, kui ta natukenegi teistsugusem on, hakkan kahtlustama. Eile ütles ta mulle, et ta ei suuda enam. Varem algasid meie suhtes tülid esinema 1 kuu tagant, nüüd juba tülitseme iga nädal ja peale igat tüli ma mõtlen, et kui nõme see olukord on ja kui enesekeskne ma olen, ma tõesti ootan suhtest palju mugavust ja head, olen lasnud end vast ära ka hellitada. Samas see suhe on mind ennast paremaks muutnud, nt hakkasin mehe eeskujul trenni tegema ja üritan teha vähem suitsu (2-3 tükki päevas) ja sisimas on soov ka maha jätta.
Kuidas ma peaks alustama enese muutmist? Kas olengi ma selline, kes ei oska suhteid hoida? Miks tekib selline ebakindlus ja nõmedad mõtted peas? Miks ma ei suuda inimest täielikult uskuda, uskuda tema headusesse?
Ta on nii palju minu pärast kannatanud, olen nii palju talle haiget teinud ja nii kahju on mul endalgi, et niimoodi on läinud.
Eile läks ta ära, oma vanemate juurde. Ta räägib, et soovib stressivaba elu ja ütles, et tal ei ole enam usku meie tulevikku. Samuti ütles, et ta soovib minust lahku minna, kui ma ei muuda endas neid mõtteid ja kahtlustamist.

Arst vastas:

dr Tõnu Ots

Psühholoog

Sinu suhetekogemus algas väga noorelt ja täis negatiivseid elamusi. Sina petsid ja Sind peteti. See on kaunis pude vundament tugevale ja usalduslikule suhtele. Sa ei räägi ka sõnagi armastusest, vaid usaldusest.
Enesekujundamine, enesekehtestamine on võimalik, kuid nõuab enesejälgimist, tahtejõudu ja püsivust. Kui tahad ennast muuta, siis kõigepealt pead teadma, milliseks. Teiseks pead selgeks tegema millest see enesekujundamine kõige rohkem sõltub. Kolmandaks pead tegema tegutsemiskava, et soovitud muutusi saavutada.
Millised isloomuomadused Sind enda käitumises kõige rohkem häirivad?Ägestud kiiresti, ei kontrolli oma emotsioone, oled kahtlustav ja armukade, hüsteeritsed. Arvan, et võtmeprobleemiks on sisemise rahu saavutamine. Kõige lihtsam tee on muidugi psühhiaater ja rahustid. Keerulisem on autosugestiivne tee ennast igas olukorras rahulikkusele sundides. Siin on oluline, et "EI" sõna ei mõju. Kergem on ennast rahule sundida sõnadega "olen rahulik", mitte "ma ei lähe närvi".
Rahulik inimene ei tülitse, taltsutab hüsteeriat ja armukadedust. Hea oleks, kui saaksid kelleltki tuge. Aita Keerberg on väga hea ja tunnustatud psühhoterapeut.

Kas see arutelu oli kasulik?