Paranoilisus 06.04.10 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere, mul on selline mure: olen muutunud väga paranoiliseks, närviliseks, negatiivseks jne. Ei oskagi päris täpselt aega ütelda, millal asi nii hulluks läks, nagu ta hetkel on. Tegelikult juba kooli ajal olin suhteliselt probleemne õpilane - pidevad konfliktid, õpiraskused, sõnelused õpetajatega olid igapäevased asjad. Nüüd, kui ma olen juba 21 a, on asjad päris hulluks läinud. Olen väga agressiivne kõigi suhtes. Kui kõndida tänaval, siis iga inimene, kes vastu tuleb, vaataks nagu halvasti minu poole, naeraks minu üle vms. Ühistranspordis on täiesti võimatu sõita, sest kogu aeg on selline tunne, nagu keegi naeraks minu üle või räägiks minust taga. Oma agressiivsuse ja ülbuse pärast olen sattunud paljudesse kaklustesse, õnneks on need jamad lõppenud suuremate vigastusteta. Meeletud tujuvaheldused on ka suureks probleemiks. Üks hetk olen ma täiesti positiivne, kõik on korras ja ilus, järgmine hetk võin olla juba väga emotsionaalne, vihane, agressiivne jne. Töö juures on minu käitumine tekitanud ka tõsiseid probleeme. Asjad on isegi füüsiliseks läinud: töötame suures tehases nii, et õnneks ülemused ei saa kogu aeg jälgida meid ning nad ei tea nendest probleemidest. Osade töökaaslastega on suhted väga halvad, osadega saan vahelduva eduga läbi. Vähegi kui ma üritan normaalne olla, juhtub jälle midagi, mis mind rööpast välja viib ja hakkavad jälle probleemid tekkima. Üks sõber ütles mulle ka, et ma olen paranoiline ja mõtlen asju välja, see panigi mind mõistma, et mul on mingisugust abi vaja, sest üksi ma sellega toime ei tule. Sõprusringkond on muidugi väga väikeseks jäänud, sest mind on ikka suhteliselt raske taluda. Kui kusagile seltskonda satun pidutsema, siis lõpeb see tavaliselt mingisuguse tüliga, kuna mulle tundub, et jälle räägitakse minust valesti või naerdakse minu üle, kuigi tavaliselt see ei ole nii. Või lihtsalt lasen keset pidu vaikselt jalga ilma kellelegi midagi ütlemata. Tavaliselt, kui käin jõusaalis trennis, siis see on ka minu jaoks suur piin. Kogu aeg on selline tunne, nagu kõik vaataksid mind, kui ma trenni teen. Naerdakse minu üle, tunnen, et teen liiga väikeste raskustega võrreldes teistega, see segab väga trenni tegemist. Tihti on ka nii olnud, et jõusaalis mingi väiksem seltskond naerab ja jällegi ma arvan, et nad naeravad minu üle. Kuigi lähedalt mööda minnes olen kuulnud et nad räägivad hoopis millestki muust ja naeravad mingit nalja lihtsalt. Ma ei tea, kas see on enesehaletsusest vms, aga tihtipeale ma mõtlen, kuidas minuga juhtub mingi õnnetus ja kõik lähedased ja sõbrad, tuttavad (nii palju, kui neid alles on) tormavad haiglasse, soovivad mulle paranemist, jagavad tähelepanu jne. Tihti olen mõelnud ka enesetapust, sest see kõik käib mulle üle jõu. Vahel tunnen, et lähen lihtsalt hulluks!! Tahaks lihtsalt normaalselt elu elada, aga ei tule mitte kuidagi välja - jälle hakkavad teatud asjad minus pingeid tekitama ja hakkavad jamad pihta. Olen uurinud psühhiaatrite vastuvõtu hindu, aga 400 krooni ühe visiidi eest mulle küll pole välja käia. Igatepidi on täielik jama, äkki oskate mulle nõu anda, mida teha ja kuidas edasi toimida?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Igale inimesele on oluline teiste inimeste hinnangud-arvamused enda kohta. Kõigil. Teatud rühm inimesi on selles vallas ülitundlikud ja see hea ning vajalik omadus hakkab igapäevaelu häirima. Tänapäeval on väga head arstirohud olemas ja need aitavad tõhusalt. Psühhiaatri jutule ja kohe ning saategi abi.
Tervislikud eluviisid ja õige režiim on kindlasti kasuks.
Mitte-era vastuvõtt Dispanseris on vaid visiidimaksuga. Ida-Tallinna Keskhaiglas minu (ja ka teiste psühhiaatrite) dispanseerse vastuvõtu visiiditasu on 50.- EEK´i . Nii ka teistes, kus psühhiaatrid töötavad.
Vajate psühhiaatri abi (era-psühhiaater ei ole ju sealjuures oluline).
Psühhiaatrit karta vaja ei ole.
Psühhiaatri vastuvõtule!
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?