polegi teemat 16.01.05 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere. Ma arvan, et see tuleb päris pikk lugu, aga ma proovin teha võimalikult lühidalt.
Mul on üks sõbranna, kes on olnud mul juba väga kaua aega. Ma tean teda lasteaiast, aga siis ta kiusas mind, kuid umbes 3. klassis said meist parimad sõbrannad. Sealt see hakkaski pihta. Ta oli klassis üsna populaarne(me olime pinginaabrid),see on nõme väljend kuid nii see oli, ja mina polnud, sest ma olin vaikne ja ei julgenud midagi rääkida klassi ees. Me käisime ühtedes laagrites ja seal oli alati nii, et tema meeldis kõigile rohkem ning mina tundsin ennast kõrvalejäetuna ning mõtlesin mis mul siis viga on. Ma ei saanud olla mina ise kui ma tahtsin teistele meeldida. Aga ma ei tahtnud mängida ka kedagi teist. Me saime ja saame siiani hästi läbi ja ma ei mõelnud selle peale, et endale teisi sõpru otsida. Huviringid on meil ka samad, niiet sealt ma neid ka ei saa. Alati, ükskõik kus v millal kui me kuskil koos oleme ja on veel inimesi hakkab tema neile rohkem meeldima, silmnähtavalt. See käib hullemalt närvidele ja mitte ainult närvidele, vaid see võtab mult palju enesekindlust ja julgust ära. Nüüd lõpetan ma põhikooli ja ta käib minuga ühes klassis ning on võimatu temaga mitte suhelda(ja me saame hästi läbi, niiet miks ka mitte), aga mind võetakse kui tema mingit kaasajooksikut. Kuigi ma ütleks, et tema võtab hoopis minu mõtted ära ja räägib neid tesitele ning see käib küll närvidele. Sellel aastal olen ma ühe teise inimesega pinginaaber, sest ma mõtlesin, et siis läheb asi äkki paremaks, aga ei. Minu pinginaabrile meeldib ta isegi rohkem. Ja veel mõndadele inimestele, kellega ma rohkem suhtlen. Nüüd kui ma kellegagi temaga koos suhtlen siis ma olen vait, et vähem haiget saada. siis ma vähemalt tean, miks ma teistele ei meeldi. Ma tean, et see on nõme, aga ma olen terve elu proovinud ja aru saanud, et see ei aita. Viimasel ajal olen ma aru saanud et see on ka nõme ja veel ikkagi proovinud rääkida, aga tulemus on sama.
See on üsna pikk ja segane tekst, sest ma ei saanud kõike kirjutada, mida vaja. Igal juhul see tundub arvatavasti mingi väike probleem. Selle jutu mõte oli aga see, et ma ei viitsi enam proovida ja tõesti ka mitte. Ma saan koguaeg kinnitust, et ma ei meeldi kellelegi. Ma vihkan oma nõmedat elu1

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Popularsetel ja enesekindlatel inimestel on tasemel sõbrad. Oleksid Sa "nännipunn", siis Sa Tema sõprusringkonda ei sobiks. Järeldus üks - Sinus on potentsiaali, häid omadusi, eeldusi populaarsust edendada, tugevdada. Kui Sul neid algeid ei oleks, siis ta Sinuga ei suhtleks. Kadetsemiseks ei ole põhjust. Kui ise tahad esimese viiuli rollis olla, siis võta õppust sõbrannalt. Aga kas see on tõeliselt sinu soov?
Suhtlemine on kahepoolne ja kui muutud ise aktiivsemaks, siis saad ka selles osas oma ootustele lahendi. Põhiline on ikkagi see, et ole ISE, ära püüa muutuda temaks. Tema juba on. Teist samasugust keegi ei vaja. Teist Sinusugust aga ei ole ja seda kaaslased tahavad, nad tahavad Sind sinu omapäras, sinu ainulaadsuses, sinu LOOMULIKKUSES.
Ole ISE.
Tervitab
Tohtrionu Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?