Mure vaimse tervise pärast 13.05.20 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere,

tekkis küsimus enda käitumisviisi kohta. Nimelt olen väga kinnise loomuga inimene, aina rohkem olen kuulnud lähedastelt, et olen külm, kalk, emotsioonitu inimene, mitmelt poolt on tulnud vihjeid, et oleksin justkui vihane koguaeg, käitun mühaklikult ja olen ülbe olekuga. Aga see pole absoluutselt nii tegelikult. Tunnistan, et suuremates seltskondades, eriti kui seal viibib ka minu jaoks võõraid inimesi, ei oska ma kuidagimoodi sulanduda ega juttu ajada. Näiteks üks juhtum paljudest - õemehel oli sünnipäev ning sinna tulid kohale ka tema vanemad ja õed oma peredega. Rahvast oli seal väikeses ruumis palju ning ma reaalselt sattusin täiesti paanikasse, ma oleksin sellel momendil isegi nõus oma hinge saatanale müüma, et ma ometi võiks sealt majast lahkuda ilma, et keegi midagi mõtlema hakkaks minu kohta. Siiski mul sealt minna ei olnud kuhugile, seega pool aega istusin ma turvaliselt wc-e lukustatud ukse taga ning pool aega üritasin olla ka laua taga. Võiksin ühe käe näppudel üles lugeda, mitu sõna mul tol õhtul üle huulte tuli. Sama käitumismuster esineb ka oma pere keskel. Näiteks isa juubelil ma istusin terve õhtu oma toas, vabanduseks tõin, et mul on vaja õppida (käin ülikoolis), kuigi külalisteks olid mu enda lähisugulased ainult. Muidu on mul nendega suhted väga head. Mõnesmõttes ma isegi saan aru, miks inimesed minust niiviisi mõtlevad.
Teine asi, mille pärast mind muret tundma pandi oma vaimse tervise pärast, on see, et mul on meeletult hea kujutlusvõime ja seda juba lapsest saati. Olen oma peas loonud omaenese ideaalse maailma, väikesest saati olen elanud seal. Seal on mul kodu, mis on täpselt minu maitse järgi, meelepärane töökoht ja haridus, minu jaoks ideaalselte tunnustega inimesed jne. Olen seal loonud enese jaoks ideaalsed suhted ja elu. Kui vähegi võimalik, siis veedan oma aega seal. Sellejaoks, et sinna minna, vajan ma mingisugust monotoonset tegevust, näiteks jalutamine õues, autosõit, lapse- ja noorukina kiikumine, sisetingimustes käin lihtsalt mööda tuba ringiratast kõrvaklapid peas lemmikmuusikaga jne. Samuti koolis loengut oodates ma absoluutselt ei kannata, kui keegi minu juurde istub ja jutustama hakkab, sest see segab mind. Sellised jalutamised kestavad mitmeid tunde ning tihti olen kodust eemal poole ööni, kui toas ringi käin, siis võin samuti tunde ringiratast käia, tihti teen seda öösel, kui köik magavad ning täiesti tavaline on, et olen 4-5ni üleval. Mingil hetkel olen ma vist ka oma reaalse elu sinna "ideaalmaailma" suunanud. Kuigi mul elu jooksul on tavaliselt üks sõbranna-laadne isik korraga olnud, siis praeguseks hetkeks olen ma kõikidega suhted katkestanud, ma ei taha nendega kokku saada, ma lihtsalt ei viitsi, samuti internetis suheldes tuleb neil minu vastust tavaliselt päevajagu oodata, sest mul pole lihtsalt energiat neile midagi vastata. Jällegi saan aru, miks mind mühakaks peetakse, aga ma ei suudaks sunniviisiliselt ka inimestega suhelda lihtsalt selleks, et ühiskonnanormidesse mahtuda. Samuti pole mul terve elu olnud ka mitte ühtegi romantilist suhet. Kõik lähenemiskatsed olen eos tagasi lükanud, sest jällegi mul ei jätku energiat selliste asjadega tegelemiseks. Igasugused kokkusaamised, suhtlemised ja "deitimised", mis sinna alla kuuluvad, on minu jaoks jube kurnavad. Minu jaoks on lämmatav ka see tohutu kirjutamisvajadus, mida üht armunud inimest saadab. Niisiis olen saanud pea kõikidelt "peikakandidaatidelt" tagasisidet, et olen ülbe ja ennasttäis, sest ei vasta nendele naeruväärsetele tilu-lilu tekstidele stiilis "sa oled nii ilus" jne. Oma mõttemaailmas on mul juba suhe olemas enda jaoks inimesega, kellele olen külge pookinud just sellised omadused, mis mulle meeldivad ning sellest mulle täiesti piisab. Selles maailmas tunnen ma vabalt emotsioone, jalutades või toas ringiratast käies on täiesti tavaline, et purskun naerma, ma pean omas mõttetes pikki arutelusid kui ka teen lihtsalt nalja ehk täiesti selged dialoogid tulevad seal. Ja sellest eneseloodud maailmast mulle täiesti piisab, kuigi teised seda ei mõista. Saan seal oma suhtlusvajaduse täidetud.
Päriselus mul tuleb tõdeda, et tõesti võin emotsioonitu tunduda. Tööl tuleb see kasuks, sest kolleegid on ikka öelnud, et minuga on raske tülli minna. Muidugi on, sest ma ei viitsi vaielda, ma tegelikult isegi väga ei kuula, mida nad üldse räägivad, kui see just mõni minu jaoks tähtis jutt pole, sest neile meeldib väga vinguda ja ma ei taha selle negatiivse energiaga kaasa minna. Nii on see igalpool suheldes. Samuti on ka positiivse emotsiooni näitamine minu jaoks keeruline, ma ei saa öelda, et ma ei tunne neid, mul lihtsalt ei väljendu selliseid tohtutuid rõõmuhõiskeid vms. Näiteks kingituste saamine. Vanemad on sellega harjunud ja teavad, et kui nad mulle kingi teevad, olen ma hinges rõõmus ja tänulik, lihtsalt see ei väljendu emotsioonilaviiniga. Küllalt raske on mul neid tänada ning sünnipäevadel kinke vastu võttes olen ka päris kohmetu tihti, sest ei oska kuidagi vastata külalistele nii, nagu nemad seda minult ootavad. Ehk siis mühkam missugune!
Siiski on kogu sellel olemusel ka negatiivne pool. Alates 18. eluaastast on mul tsüklitena meeletud depressioonihood. Esimene tabas mind siis, kui me uude kohta kolisime. Mäletan, et see kestis ligikaudu 3 kuud ning mu päevaplaan nägi välja nii: E-R hommikul kooli, peale kooli (keskkool) koju magama, magasin hommikuni ja siis uuesti kooli. L-P käisin tööl, sest kellestki mittesõltuv olemine on prioriteet nr 1. Alates 16.a saamisest olen iseennast ära elatanud. Siis tuli helgem periood jälle ja mingi hetk uuesti depressioon, niiet voodistki ei saanud üles. Nendel depressioonihetkedel on selged enesetapumõtted, täielik lootusetus ja nullenergia. Nendel aegadel ma ei suuda isegi oma perele tuppa tulles teregi öelda, vaid lähen kiiresti oma tuppa. Depressiooniperioodidel on väga tihti ka luupainajad, küll olen näinud mingeid mehi, kes mu voodiserval istuvad, kuulnud, kuidas hullumeelsed mu seljataga naeravad, kuulen samme ja tunnen, kuidas mind vaadatakse. Näiteks on olnud ka selline asi, et nägin unes, kuidas peegli ees enesele erinevaid poomisnööre kaela proovisin. Ärkasin ülesse selle peale ja siis ärkvel olles kõlas naisterahva hääl, kes ütles mulle, et on väga hea, et neid nööre proovin, sest möne aja pärast läheb mul neid päriselt tarvis. Lisaks veel niisama halvad unenäod. Olen käinud nende äraajamiseks ka kristalliteraapias, mis on küll alternatiivmeditsiini alla kuuluv, kuid olen saanud isegi pisut abi. Nendel aegadel kaob ära ka see minu ideaalmaailm, see asendub sellise väga negatiivse maailmaga. Küll seisan ma enese haua ääres, küll käin vaatamas peale surma, mida minu lähedased teevad-tunnevad, kujutan ette, mismoodi ma hukkun jne, ehk siis ketrab seda niigi halba olemist veelgi halvemaks. Kui vähegi see üle hakkab minema, katsun käia trennis, jalutada looduses, mereääres jne, et head enesetunnet tekitada, samuti katsun ka oma ideaalmaailma taastada. Helge periood on minu jaoks see, kui mul puuduvad suitsiidimõtted, kuid energiavähesus on mul siiski, ehk siis reaalse eluga toimetulek järjest väheneb. Viimased aastad tunnen end kui robot. Kui alguses olin vähemalt funktsioneeriv robot, siis nüüd hakkab ka see funktsionaalsus ära kaduma. Ma ei tunne ühegi inimesega sellist usalduslikku sidet, et võiksin rääkida, mis minuga toimub. Mul justkui puuduks kontakt selle maailmaga siin. Sellised deprekahood mind saadavad siiamaani, kuid paraku tuleb iga hoog aina raskemal kujul. Viimane kord tekkis see jaanuarikuus, mil olid eksamid ka ja kaks nendest jäidki tegemata, sest langesin musta auku. Need jäid tegemata ja uuel semestril ma ka ei suutnud enam kohalgi käia koolis. Õnneks tuli see koroonakriis ning ma ei pidanudki enam oma nägu sinna näitama. Võtsin end kokku ja rääkisin oma depressioonist ka perearstile. Arst kirjutas mulle Fluxi välja. Samuti võtsin perearstilt ka tõendi akadeemilse puhkuse jaoks. Jätsin mõned ained siiski alles, et ma päris ära ei manduks. Järgmine kevad peaksin lõpetama, kuid ma ei kujuta ette, kuidas ma praeguses seisus sellega hakkama saan. Broneerisin omale ka psühhiaatri juurde aja, sain aja alles augustiks, seega tekkis mõte, et kirjutaksin Teile, et ennast juba varem saaksin aidata.
Tõeline mure piinabki mind just sellega, mismoodi ma kooli lõpetatud saan. Olen justkui mingisugune tühi kest. Kui sügisel kooli lähen samasuguses konditsioonis, siis ma tõesti ei kujuta ette, mis saab. Mis puudutab seda kujutlusvõime asja, siis see pigem on mulle rohkem kasu toonud kui kahju. Kuna mulle kõik seda külmust, mühakust ja suhete puudumist ette heidavad, siis tekkis lihtsalt küsimus, kas see hea elu ettekujutamine on tõesti siis nii väär või on teised inimesed lihtsalt nii kinnise mõtlemisega, et ei suuda mind mõista. Kui filosoofiliselt mõelda, siis olen olukorras, kus tuleb valida, kas ilus vale või inetu tõde ning ma ei näe probleemi, et olen valinud ilusas vales elamise. Elu niigi lühike, miks piinata end pettumustega kui saab ka õnnelikult enda tingimustel ehitatud maailmas elada. Kui vaid saaksin oma kooliga ühele poole...

Tervitades.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Flux on hea rohi, antidepressant.
Vaja on ka neuroleptikumi. Las perearst kirjutab T. Rispen - tabl. on 1mg, soovitan võtta pool tabletti (0,5 mg) õhtul.
Fluxi ja Rispeni mitte koos võtta, vahe olgu paar tundi.
Ja siis tuleb ka psühhiaatriga kohtumine.
Dispanseris võiks käia - keegi jääb tulemata ja saate varem "löögile".
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?