Otsustusvõimetus kuidas oma eluga edasi minna 23.10.10 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere. Oleme abikaasaga koos elanud 11 aastat. Mina olen eestlane, tema vene rahvusest. Meil on 11-aastane tütar. Meie probleemid algasid 5 aastat tagasi, kui minu abikaasa leidis omale silmarõõmu ning soovis kodust ära kolida, sest ta ei tundvat end minuga hästi. Tunnistan, et selle olukorra põhjuseks võis olla minu liigne keskendumine oma tööle ja karjäärile ning lapsele. Mees jäi võib-olla tõesti unarusse. See oli sel korral minu jaoks suur šokk, sest olime just ostnud minu mõistes meie unistuste kodu, kuhu plaanisime kolida. Minu pingutused selle nimel olid kordi suuremad kui temal ja ka panus. Ma ei mõistnud seda hukka, vaid olin pettunud, et minu pingutust ei hinnatud. Ta jäi meiega, kuigi ütles, et ei tee seda armastusest. Leppisin olukorraga, kuigi ei olnud ka ise õnnelik selles suhtes sel hetkel. Elu läks nii, et sattusin komandeeringusse, kus kohtusin meeldiva mehega. Jõudsime juba esimesel õhtul voodisse, sest tundsin, et minu soov end naisena tunda oli väljakannatamatu. Sellele järgnes veel teinegi öö ning peale seda kojusõit. Ka temal oli pere, kus asjad ei olnud parimas korras. Hakkasime kohtuma, vandudes teineteisele, et ei lase neil tunnetel üle pea kasvada. Elu läks edasi, mina kolisin oma perega meie uude majja ja tema jätkas elu oma perega. Kõige selle juures suhtlesime väga tihedalt. Olin leidnud omale inimese, kes mõistis mind poolelt sõnalt. Minu kodune elu paranes tänu sellele, sest sain anda oma abikaasale aega, mida ta palus armastuse taastekkeks. Elasime lihtsalt koos. Mina aga ootasin ja sain sel ajal armastust juba mujalt. Minu sõbra naine sai meist teada ja oli suur tüli. Loogilise jätkuna leidis ka sõbra naine omale silmarõõmu, kelle pärast nad lõppkokkuvõttes lahku kolisid. Kuna aga nende suhe ei toiminud ja miski takistas mind kokku kolimast oma armastusega, leidisd nad aasta peale lahku kolimisit jälle end koos elamas. See oli aeg, kus ka meie suhe katkes. See ei kestnud kaua, 5 kuud peale uue kooselu algust helistas mulle mu sõber ja ütles, et ei saa ilma minuta. Ka mina tundsin sama. Ta küsis, et kui tema ära lahutab, kas teen selle sammu ja kolime lõpuks kokku. Olin enam kui kindel selles. Ta kolis lahku uuesti, lahutas, ehitas oma maja suuremaks, et meie uus pere sinna ilusti ära mahuks ja tegi kõik meie tuleviku nimel. Mina aga elasin samal ajal edasi oma abikaasaga ja oma elu, kus kõiki oma emotsioone siiski jagasin temaga e. oma armastusega. Eelmine sügis sai jälle ring täis ning mu abikaasa leidis jälle enda kõrvale naise. Samuti soovis lahutada. Oli väga tüliderohke aeg. Ma ei maininud talle kordagi, et olen elanud sellist elu nagu eelpool kirjeldasin. Kui nägin, et päästa enam midagi ei ole ja ma isegi ei saanud sel hetkel aru, miks ma seda nii väga üritasin, tunnistasin abikaasale üles oma tunded teise mehe vastu. See aga pani käima vastupidise reaktsiooni, ta hakkas väga pingutama, et oma pere jälle kokku tuua ja meid õnnelikuks teha. Hindasin seda väga, kuid südamele sest palju ei saanud. Siiski lükkasin järjekordselt eemale oma sõbra ja meie suhtes oli paus paar kolm kuud. Siis tunnistasin mina, et ma ei suuda ilma temata elada ja lahutan ja kolin tema juurde. Sellest hetkest olen jaganud katteta lubadusi kolida ja minna, ise selleks kodus midagi tegemata. Korra küll pakkisin sel tüliderohkel sügisel oma asjad ja isegi viisin pooled neist sinna, kuid miski mu sees ütles, et see ei ole õige ja tulin tagasi. Ei osanud survele kodu poolt vastu panna, olin minevikus väga kinni. Hetkel ma elan ja ma lihtsalt olen kodus. Ma suhtun oma abikaasasse nagu sõpra, kuid ei tunne ta vastu kirge. Tema pingutused minu suunas ei rõõmusta mind, samas kurvastan väga, kui ma ei saa tähelepanu oma sõbralt. Me ei kakle abikaasaga, me ei käi kuskil eriti koos. Meie elu on rutiin, kus ma oma mõtetes olen kogu aeg oma "uues kodus" ja unistan ilusast elust, ühisest lapsest...Kõik aeg, mida ma olen mänginud seda lubamise mängu kolida, on teinud mind haigeks ja kahepalgeliseks. Ma ei meeldi sellisena endale ja olen põhjustanud palju valu ka oma armastusele. Miks nii on, ma ei oska vastata... Ma ei soovi teda kaotada ja läbi oma pisivalede pikendan pidevalt temaga koos olemist. Tänaseks on see mäng läbi saamas, sest ta ei soovi enam mu vabandusi kuulata.
Ma tahan temaga olla, kuid mul puudub julgus astuda samm ja öelda abikaasale, et meie pere ei saa enam edasi eksisteerida, sest mul on tunne teise vastu. Ma ei vihka oma abikaasat, ta oleks imetore kaaslane, kui ta saaks minu tähelepanu naisena, kuid mul lihtsalt ei ole soovi seda jagada. Ma ei oska end jagada kahe inimese vahel. Ja ma ei oska seda lõpetada, ei ole julgust. Kardan eksida, kardan pettuda uuesti, kardan kaotada kõik mis ma tänaseks oma 31.eluaastaks olen saavutanud, kardan lõhkuda oma lapse psüühikat ja teha talle haiget, lõhkudes tema pere ema ja isaga... Kuidas ma leiaksin end uuesti? Mul on unistus, mida ma ihkan ja mida ma kardan.. Kuigi tean, et see ei ole mu proovielu, et päris elus siis õieti tegutseda, ei suuda ma otsustada... Tean vaid seda, et sellesse suhtesse ma jääda elu lõpuni ei soovi, sellest abielust ma enam lapsi ei soovi...Kuid... kuidas seda kõike öelda, teistele haiget tegemata ja ise pooleks murdumata?

Arst vastas:

Jüri Ennet

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Pihile tulla ja siis otsustada!
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühhiaatria

Otsustusvõimetus tuleviku osas

Tere,

Olen omadega võrdlemisi sügavas masenduses. Lõpetasin hiljuti keskkooli üpriski heade eksamitulemustega, ka koolis olin väga tubli õpilane (rohkem humanitaar, kuid siiski) ning sel aastal ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Kõrgkool annab laiapõhjalise hariduse ja selle baasilt saab siis oma spetsialiteediga edasi minna (näiteks, arstiteadus: nahk, süda, närvid, lapsed, eakad, kirurgia, labor, molekulaaruuringud jne, jne). ...

Loe edasi

mis minuga toimub?

Mul suur mure enda tervise pärast, nimelt ma nõuan endalt liiga palju ja sealt tekib mul alaväärsus tunne et milleks mind vaja on et minust on paremaid kes saavad oma eluga hakama. Mind ei huvita miski ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

1) Suured eesmärgid tuleb "tükeldada" väiksemateks ja reaalseteks - siis on nende väiksemate sammudega lihtsam suure eesmärgi suunal liikuda;
2) eesmärgi suunal liigutakse ja "raskusi" ületatakse ...

Loe edasi

Petmine, kuidas eluga edasi minna?

Tere. Mul on suur mure, tunnen kuidas hind ja süda on nii valus.
Olin oma praeguse abikaasaga 6 aastat koos, temale meeldis olla "vaba" inimene, käis ja oli sõpradega ning mina kasvatasin meie ühist ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Esimene asi - absoluutne karskus.
Kui ta seda suudab (mitte sõnades vaid reaalselt, vähemalt neli kuud, siis võib meest uskuma hakata, enne seda aega on vaid sõnad), siis võib ka pereelu jätkumisele ...

Loe edasi

Kuidas minna eluga edasi?

Tere
Mul on tekkinud küsimus, et olen alles nüüd sellest aru saanud, et ma olen lihtsalt oma elust 6 aastat raisku minna lasknud. Kõik algas sellest, kui sain 17, ei viitsinud minna kooli olin nn ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Oled tubli, et asjaolusid ja oma elukäiku arutad ning analüüsid - sellest kõik uus ja parem algabki.
1) Ära nuta seda 6-aastakut - mis läinud, see läinud. Nopi sellest perioodist Õpetussõnad, Tarkuseterad ...

Loe edasi

Depressioonis inimesed

Tere. Mul on mure isa pärast, kes on väga sügavas depressioonis. Ta on minu emast juba 13 aastat lahus, kuid ta pole sellest veel üle saanud. Ta näeb siiamaani oma lapsi ja laste ema unes ning loodab, ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Et elus asjad paremaks läheksid, siis on vaja midagi MUUTA. Muuta oma hoiakuid ja elusihte. Kohusetunne esivanemate ja Laste ees on
nr. 1 Teadmine, et mind vajatakse, ja ma olemas olen on oluline. ...

Loe edasi

Armuvalu

Tere

Ma ei tea kuidas alustata, aga mu lapse isa pettis mind mitu korda. Nüüd mõtlesin, et peaks oma eluga edasi minema, kaua võib kannadata ja päevast päeva nutta. Kuigi tema nüüd rääkib ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Peale jaanipäeva otsustada, siis on näha jaanieelse perioodi käitumine ja ka pidu-melu mõju tema käitumisele.
Vastus on Teie südames ja tema käitumises.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. ...

Loe edasi

Ärev depressioon

Tere, olen juba 3 aastat erinevaid antidepressante kasutanud ja ei leia, et sellest kasu on. Ma mõistan, millest mul puudust on ning miks ma end nii tunnen, aga ma soovin LÕPUKS OMETI nendest rohtudest ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Rohi, harjutused, uued "prillid" e. hoiakud. vt. minu raamatust "Väljavlalitu" 16. ptk ja siis sellest raamatust Tervisemaja ptk-d.
Minu Palve-Meditatsiooni harjutus annab kohe enesetunde paranemist ...

Loe edasi

Ahastus

2010.aasta oktoobris sain petta oma toonaselt kaaslaselt, kes päevapealt lahkus, kui leidis uue naise. Minu jaoks oli see väga raske, ma nutsin lohutamatult paar kuud iga päev ja nüüd kord nädalas. Pool ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Tuleb olla õnnelik, et saite teada sellise mehe olemusest järsku ja põhjalikult. tuhat korda hullem oleks teid kolme väikse lapsega maha jätta ja "teistele rohumaadele" minna. Selle mehe koht ei ole teie ...

Loe edasi

Elurõõmu vitamiin

Tere!
Olen 34-aastane naisterahvas, kes on poolkogemata karjääriredelil tõusnud väikefirma tegevdirektoriks. Iga päev tunnetan oma abitust ja võimetust ärimaailma stiihiate vastu ning mu käed langevad ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Tulge vastuvõtule!
tel 56 463 830
Tervitades,
Jüri O.-M. Ennet

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi

Ei saanud vastust? Küsi arstilt: