Väsinud ja loobumas 26.10.04 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Olen 26.a naisterahvas. Tunnen, nagu oleksin peaga vastu seina jooksnud ning kuhugi minna ei ole. Ei oska isegi seletada, mis minuga toimub... Kui otse öelda, siis ma ei taha enam olla MINA. Viimased 8 kuud on olnud äärmiselt pingelised ja nõudnud palju eneseohverdamist. Kevadel sain juurde töökohustuse, mille tõttu on enda jaoks jäänud väga vähe aega ning isegi kui mul see vaba aeg tekib, ei taha ma muud kui magada. Töö iseenesest on minu jaoks väga meeldiv. Kuid tihtipeale ma selle asemel, et asjaga tegeleda, lihtsalt passin ja loen lehti või tegelen saja ja ühe muu asjaga. Motivatsioon täiesti puudub. Kevadel tehti meile tööandja poolt ka tervisekontroll ning arst märkis paberile sõna "tööstress". Mulle endale tundub, et see kontroll on lihtsalt selleks, et linnuke kirja saada, kuna siiamaani ei ole kedagi huvitanud kuidas mul läheb... Võib- olla nad ei peakski. Õhkkond kontoris on väga pingeline ning ülemus suhteliselt eemalolev ning ükskõikne. Seetõttu ei ole julgenud ma minna ka selgitusi saama või aru pärima, mis edasised tegevused mind ootavad. Nüüd selgus, et struktuurimuudatuste tõttu antakse mulle veel tööd juurde.... Kas ka palka, see jäi segaseks.... Tunnen täiesti jõuetut viha kui härrad talvehommikuti kooris mulle kurdavad, kuidas jää neile autodele sajab ja kui jube libe neil on (ametiautod kõigil). Samal ajal kui mina pean tulema tööle jalgsi ning üsna läbimatu piirkonna kaudu, kus alati on paks koristamata lumi jms. Kohale jõudes olen üleni märg ja külmunud (kontor asub linna ääres, kuhu mugav on tulla vaid autoga)...

Ma tunnen ennast täiesti mõttetu ja ebavajalikuna. Kardan inimestega suhelda, vihkan kuidas ma välja näen ( on ka päevi kus peeglist vaatab vastu igas mõttes ilus inimene) ei julge uusi tutvusi soetada. Olen hakanud metsikult sööma, kui päeval suudan rahulikult olla siis õhtul koju jõudes on üsna tavaline 2 õhtusöögi korda, tihti ka kolm. Mõne nädalaga olen suutnud suurema osa oma pükstest väikeseks süüa ja sellest tulenevalt hoian taas eemale ja omaette, kuna pole piisavalt finantse, et pidevalt garderoobi välja vahetada.

Ei näe enam milleski rõõmu ja kui hetkeks tunnengi heameelt mingi asja üle, siis üsna pea hakkan selleski viga otsima. Umbes, et liiga hea, et tõsi ollaL. Suvel läksin lahku ka oma elukaaslasest, kelle käitumine tõi minus välja agressiivsuse ja sealt alates on "karikasse" tilkunud minu väikesi üleelamisi, millest kokkuvõttes saab tohuvabohu kuna keegi ei saa aru, mis mul nutt kurku tuleb ainult sellepärast, et ma võtit rõngasse piisavalt kiiresti ei saa. Ja siis kutsutakse mind ülitundlikuks ja eriliseks pirisejaks (64.a. töökaaslane, tema lemmiktegevus rõhutada, kuidas tema ja ta kaks perekonda on rikkad ja mina üksikuna mõttetu vaene tegelane). Ma tahaks suuta ignoreerida kõike seda, aga ei jõua enam. Olen väsinud ja ainus soov on kuskile kaugele peitu pugeda ja jätta kõik.

Ma tahaks olla jälle see armas ja alati särav ja naeratav naisterahvas, kes suutis teisi kuulata ja alati abiks olla ja kes oli oma tegude ja olekuga kõigile eeskujuks olla.
Minust on saanud vinguv ja nuttev õelus. Ja ma vihkan ennast sellisena.

Ja ma ei tea kuidas ennast aidata. Või kellel lasta end aidata. Ma kardan, et kui lähen konsultatsioonile, siis olen vait kui sukk ja ei räägi mitte kui midagi. Ja samas on mul probleemid igal sammul...

Vabandust, et see jutt nii pikk on... ehk tahtsin lihtsalt kuhugi välja elada....

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Tore, et "auru" välja lasete - ka see aitab, pihtimine aitab. Pihtimine aitab endas selgusele saamist, kapitaliühiskonna "hundiseaduste" olemusest arusaamist. Hundid ju selleks ongi, et lambaid murda!
Soovitused:
1. Ülemustega arutleda töökoormuse ja palga vahekorda. Kui sealt mõistmist ei tule ja olud võimaldavad, siis töökohta vahetada.
2. Ülemuste nõudmisi mitte südamesse võtta, mitte Nende tööasjade pärast närveerida. Võtke asja mänguliselt, mäng on selline.
3. Töömõtteid ja töid koju kaasa ei võta, õhtul õigel ajal magama. Uni (puhkus) taastab energia ja rõõmu.
4. Rahustavad teed ja jalutuskäigud õhtupoolikul.
5. Olge juba täna ÕNNELIK. Maailmas on piisavalt õnne - jätkub igaks päevaks veidi ja kõigile.
OLGE!
Hingerahu soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?