Psühhoteraapia Autor: Anti Liiv

Psühhoteraapia on ajalooliselt vanim ravimeetod, mis seisneb psüühika mõjutamises sõnaga (nt ühise palvusega), et sel teel normaliseerida vaimset või kehalist seisundit.

Psühhoteraapia objektiks on isikud, kellel esineb psüühikahäire ja/või probleeme inimsuhetes, seejuures võib häire avalduda psüühiliselt, kehaliselt või sotsiaalselt.

Eristatakse individuaalset psühhoteraapiat (osaleb üks isik) ja rühmateraapiat (osalejaid viiest kuni tuhandete inimesteni). Laiemas mõttes toimivad psühhoteraapiliselt kõik haige meeleolu positiivselt mõjutavad tegurid.

Psühhoteraapia tegemise võtteid on palju – eri autorite järgi umbes 150–300 erinevat viisi, mida on keerukas isegi süstematiseerida, sest liigitamiseks on mitmeid lähtealuseid. Psühhoteraapia tulemuslikkust on üldiselt raske mõõta. Paljudes riikides peab inimene individuaalse psühhoteraapia eest ise tasuma. Psühhoteraapiameetodi valikul tuleb arvestada haige isiksust ning ravitava häire iseloomu. Väga suurt rolli etendab psühhoterapeudi enda isiksus – kas haigel tekib temaga kontakt. Just selle mõjuri tõttu on mitmed nn mitteprofessionaalse psühhoteraapia esindajad (nõiad, šamaanid, tervendajad, hiilerid) edukamad kui akadeemiliselt koolitatud psühhoterapeudid.

Eestis rakendatakse nii ambulatoorses kui ka statsionaarses psühhiaatrilises abis valdavalt kombineeritud psühhoteraapiat, st psühhoteraapiat koos farmakoteraapiaga. Tuntumad psühhoteraapia meetodid on järgmised:

1. Psühhoanalüüs ehk psühhoanalüütiline psühhoteraapia, millele pani aluse Sigmund Freud (1856–1939) ja mis nüüdseks on arenenud mitmesse eri suunda. Eestis ei ole see eriti populaarne, küll aga USAs.

2. Psühhodünaamiline psühhoteraapia, st psühholoogiliste protsesside muutusi ja arenguid ning nende põhjusi kirjeldav ning arvestav psühhoteraapia.

3. Käitumisteraapia, mis põhineb õppimisteooria tehnikatel.

4. Hüpnoos, mis on tuntud juba iidsetest templimeditsiini aegadest. Eriti kuulsaks muutus hüpnoos 19. sajandil, kui seda kasutati nii laatadel publiku meeli köitva meelelahutusena kui ka ravi eesmärgil. Hüpnoos leiab kasutamist nüüdisajalgi. Näiteks Eestis on hüpnoosi rakendatud neurooside ja alkoholisõltuvuse raviks.

5. Kombineeritud individuaalne ja rühmapsühhoteraapia.

6. Pereteraapia ja paariteraapia.

7. Kognitiivne psühhoteraapia, milles püütakse psühhoterapeudi ja patsiendi aktiivse koostöö kaudu lahendada patsiendi mureküsimusi.

8. Interpersonaalne psühhoteraapia, mille eesmärk on aidata isikul oma suhteid lähikondsetega paremini mõista ja korraldada ning selle kaudu depressiooni leevendada.

9. Lahenduskeskne lühiteraapia (varem nimetatud ka toetavaks psühhoteraapiaks).