Müra Autor: Argo Soon

Müra on mis tahes häiriva iseloomuga heli. Enamasti koosneb müra paljudest erineva kõrguse ja tugevusega helidest, kuid võib olla ka kindla helikõrgusega ehk tonaalne. Heli ja müra valjust, täpsemalt helirõhu taset mõõdetakse detsibellides (dB). Nii näiteks tekitab langev puuleht heli valjusega 10 dB, vaikne sosin ligikaudu 20 dB. Tavalise kõne valjus on 50–60 dB, vali kõne aga võib tekitada helirõhu 80 dB. 

8-tunnise tööpäeva puhul peetakse mürataseme ülemiseks piiriks 85 dB, mis ei kahjusta veel inimese kuulmist. Euroopa Liidus püüeldakse selle poole, et töökohtadel oleks tagatud müratase alla 80 dB. Lühikest aega talub inimene ka väga valju müra, ent 120 dB valjemat heli tajub inimene juba valuaistinguna.

Inimkõrv on kõige tundlikum 1000–5000 Hz helide piires. Ülikõrgete ja väga madalate toonide puhul tajumisvõime järjest väheneb. Kuulmisvõimest kõrgemat heli nimetatakse ultraheliks (üle 20 000 Hz) ning madalamat infraheliks (alla 20 Hz). Nende toime organismile pole selge, sest enamasti on need helid küllalt tagasihoidliku valjusega. Diagnostikas kasutatavad ultraheliaparaadid on kahjutud, ohutud on ka kajalokatsiooni- ning teised laiemalt tarvitusel olevad ultraheliseadmed. Infraheli võib põhjustada ebamääraseid aistinguid, nagu halb enesetunne, peavalu ja hirmutunne, ent see eeldab infraheli väga suurt helirõhutaset (üle 130 dB). 

Müra kahjustav toime organismile väljendub mitmeti. Eelkõige kahjustab tugev müra kuulmist (nt rebeneb kuulmekile plahvatuse või püssipaugu toimel). Noores eas võib kuulmekile mõõdukas rebend paraneda ja kuulmine taastuda, vanemas eas enam mitte. Harvadel juhtudel võib toimuda kuulmeluukeste nihestus, mistõttu katkeb helide ülekanne trummikilelt sisekõrva (teole). Tänapäeva meditsiin võimaldab nihestunud kuulmeluukesi paigaldada. Kestev vali müra kahjustab sisekõrvas paiknevaid närvirakukesi, mille funktsioon enam ei taastu. Mõõdukat müra talunud kuulmiselundi närvirakkude energiavarud taastuvad (nt kahe tööpäeva vahelisel ajal) ning püsivat kahjustust ei kujune. Esineda võib küll ajutine kuulmisläve tõus – näiteks tööpäeva või popkontserdi lõpul on vaja kuulmisaistingu tekkeks valjemat heli kui tavaliselt.

Päevast päeva kestev vali müra (kriitiliseks loetakse pidevalt üle 85 dB müra) kurnab kuulmiselundi närvirakud lõpuks sedavõrd, et need hukkuvad ning inimese kuulmisvõime kaob jäädavalt. Et inimese kõrv on kõige tundlikum ligikaudu 4000 Hz helide suhtes, väljendubki kuulmisvõime langus algul just nende helide osas. See tähendab, et haiguse algjärgus ei pane inimene ise oma kahjustust tähele, sest enamik eluliselt vajalikke helisid on märksa väiksema sagedusega. Kui aga ei kuulda enam tavalist kõnet, on haigus kaugele arenenud. Tihtipeale arvatakse ekslikult, et on tekkinud lihtsalt harjumine müraga. Inimese kuulmislangus ilmneb ka soovis panna raadio ja teler valjemini mängima, kõnelda valjema häälega kui teised. Enamasti esineb ohtlik müra teatud töökeskkonnas, seepärast kutsutakse niisugust kuulmiskahjustust professionaalseks nürikuulmiseks, kuulmiskahjustusega isikuid aga nürmikuteks.

Müra on tuntud ka kui stressor, mis mõjutab negatiivselt kogu organismi. Seejuures ei pea müra olema kurdistava valjusega. On täheldatud, et müra kahjustab südametegevust ja maosekretsiooni. Samuti põhjustab müra peavalusid, hajutab tähelepanu ning loob seega soodsa pinnase õnnetusjuhtumite tekkeks. Müra häirib inimeste kontsentreerumisvõimet ja vaimset tööd, mõnedel andmetel väheneb inimestel müras töötades ka kehaline võimekus. Öösel on inimene müra suhtes eriti tundlik – tekivad unehäired, mistõttu tuntakse end päeval rusutuna ja väsinuna. 

Müra profülaktika on väga oluline ning see peaks olema suunatud müraallika isoleerimisele. Vahel õnnestub see eraldada omaette ruumi, abi on isegi osalistest vaheseintest.

Müra vastu kasutatakse individuaalseid kaitsevahendeid – müraklappe või -toppe, mida nimetatakse antifoonideks. Need asetatakse kõrvadele või kuulmekäiku. Enamik kõrvatoppe on mõeldud ühekordseks kasutamiseks. Valjus müras töötades on abi kogu pead katvast spetsiaalsest mürakiivrist, kuid ka siis tuleb tööaega lühendada. Kui näiteks 8-tunnise tööpäeva puhul peetakse ohutuks mürapiiriks 85 dB, siis 91 dB mõjuväljas viibimine ei tohiks kesta üle 2 tunni ning 100 dB puhul võib ohtlikuks saada juba 15 minutist pikem toimeaeg.

Lapsed on müra suhtes tundlikumad kui täiskasvanud, seetõttu tuleb neile tagada müravaba õppimis- ja mängimiskeskkond ning hoida neid eemale mürarikastest tegevustest. Loomulikult pole see lihtne, sest kõik mürisev tundub lastele, iseäranis poistele huvitav. Samuti on lapsed ise oma mängude ja kilkamisega mõõduka müra allikad – koolivahetunnis küünib müratase isegi 100 dB-ni, nagu ka lasteaias mõnede mängude puhul. Loodushääled mõjuvad inimesele rahustavalt ja ta talub neid paremini kui tehiskeskkonnast pärinevaid helisid.