Kirjutamispuue Autor: Karl Karlep

Kirjutamispuue ehk düsgraafia on osaline, harva ka täielik võimetus õppida kirjutama või ajukahjustusest tulenev juba olemasoleva kirjutamisoskuse kadumine. Esineb tavaliselt koos lugemispuudega, raskusaste võib erineda. Düsgraafiaga lastel ilmnevad samad veatüübid mis kirjutama õppivatel eakaaslastelgi, kuid vigu on oluliselt rohkem ja nendest ei õnnestu ilma abita vabaneda. Esialgu moonutavad lapsed sõnade tähtkoostist: tähed jäetakse ära, paigutatakse ringi, asendatakse teistega (jsnö pro jänes). Järgmisel etapil on eesti lastel ülekaalus vältevead (lukes juutu pro luges juttu). Kolmandal etapil tehakse erinevaid õigekirjavigu (düsortograafia) (Jõutsit koos vennaka mägedese pro Jõudsid koos vennaga mägedesse), säilivad ka vältevead ja sulghäälikute vead järgsilpides (tüdrugud). Osa lapsi asendab tähti ja numbreid nende kuju sarnasuse alusel (g-b-d, m-n, o-a, 6-9) ja/või kirjutab peegelkirjas (∃ pro E, Я pro R).

Kirjutamispuude põhjused on harilikult komplekssed: alakõne, psüühiliste protsesside üldine või valikuline arenematus (tähelepanu, töömälu maht jt), üldiste õpioskuste puudulik valdamine, aga ka hälvet ja keele iseärasusi vähe arvestav õpetamine. Düsgraafia korral on vaja kasutada tavalisest kõneprotsessist erinevaid tahtlikke ja teadvustatud hääldusliigutusi: häälida sõna häälikute kaupa (m-u-n-a), muuta väldet ja vältekandjaid (kalad – kaalad (II v) – kaalad (III v ), kallad (II v) – kallad (III v)), et valida ühekordne või topelttäht.

Kirjutamisoskuse korrigeerimisega tegelevad logopeedid ja eripedagoogid. Juba omandatud kirjutamisoskuse kadumise vormid jaotuvad kahte rühma: afaasia ehk kõnehalvatusega seonduvad keelelised düsgraafiad ning agnoosia ehk nägemistaju puudega (s.o võimetusega ära tunda tavalisi esemeid, graafilisi kujundeid ja tuttavaid olukordi) seotud optilised düsgraafiad. Kirjutamisoskuse taastamisega tegelevad logopeedid.