Anestesioloog lükkab ümber kolm levinud hirmu narkoosi kohta
Suure tõenäosusega käib igaüks meist või mõni meie lähedane elus vähemalt korra operatsioonil, kus ta narkoosi abil teadvuseta olekusse viiakse. Tõsiasi on, et mõnikord võidakse karta operatsiooniaegset anesteesiat isegi rohkem kui operatsiooni ennast. „See on igati loomulik, sest anesteesia tekitab olukorra, kus kontroll antakse enda käest ära kellelegi teisele,“ ütleb kogenud anestesioloog ja Confido operatsioonikeskuse juht dr Eve Härma.
„Tänapäevased narkoosiravimid on ikkagi niivõrd lühitoimelised ja neil on väga vähe kõrvaltoimeid – võrreldes kasvõi sellega, mis oli kümme aastat tagasi –, et saame valida igaühele individuaalselt, mis täpselt ja millises annuses just talle sobib,“ ütleb ta.
Dr Härma selgitabki lähemalt, millised on kõige levinumad narkoosiga seotud hirmud ja miks ei tasu neid karta.
Kardan, et ärkan keset operatsiooni üles ja olen operatsiooni ajal teadvusel ning tunnen kõike, mida minuga tehakse.
Imestan alati, et inimesed kardavad, et ärkavad keset operatsiooni üles. Ärkamise võimalus on nullilähedane – ei saa öelda, et 100% välistatud, sest alati võib kõike juhtuda, aga meil, anestesioloogidel on ärkamise välistamiseks spetsiaalsed jälgimismeetodid.
Esiteks, anestesioloog ja anesteesiaõde jälgivad operatsiooni ajal pidevalt patsiendi pulssi, vererõhku, vere hapniku- ja süsihappegaasi sisaldust väljahingatavas õhus. Need on hästi olulised parameetrid, mille järgi saame otsest infot inimese seisundi kohta sel ajahetkel – kui inimene hakkab ärkama, hakkavad need muutuma.
Lisaks on anestesioloogidel ka paar muud abivahendit. Ühte neist nimetatakse entroopiaks ja see monitoorib aju elektrilist aktiivsust operatsiooni ajal. Selle järgi saame hinnata, kui sügavas narkoosis patsient täpselt on.
Siis on olemas veel spetsiaalne andur, mis käib patsiendi sõrmede vahele. Iga viie minuti tagant annab see välja väikse elektriimpulsi – selle ärrituse toimel tõmbuvad patsiendi lihased kokku, näeme seda sõrmede liikumise pealt. Kuna osadel operatsioonidel (näiteks kõhuõõne ja liigeste operatsioonidel) on väga oluline, et lihased oleksid sügavalt lõõgastunud olekus, saame selle anduriga lõõgastust mõõta – kui sõrmed stimulatsiooni peale juba väga elavalt liiguvad, siis hakkab lihaslõõgastuse toime üle minema ja peame vastavat ravimit juurde manustama.
Kui mulle ei ole varem narkoosi tehtud, siis kuidas saan olla kindel, et ma ei ole selle suhtes allergiline? Kuidas jõuab info minu allergiate kohta eri haiglate arstideni?
Eri haiglatel on erinevad kliinilised infosüsteemid ja selles, kas sealt on info edasi patsiendi digilukku liikunud, ei saa täielikult kindel olla. Sellepärast ongi hästi oluline, et patsient ja anestesioloog saaksid enne operatsiooni omavahel veidi vestelda. Lisaks täidab patsient enne operatsiooni ka spetsiaalse anestesioloogilise küsimustiku. Sageli ongi niimoodi, et anestesioloog hakkab patsiendiga vestlema ja selle käigus tuleb veel igasugust infot välja.
Me oskame küsida õigeid asju, sest teame, et inimestel lähevad tervisega seotud üksikasjad meelest ära, kui konkreetseid detaile ei küsi. Olulisim, mida patsient võiks oma tervise kohta välja tuua, ongi allergiad ja allergilised reaktsioonid, samuti põetavad kroonilised haigused ja igapäevaselt kasutatavad ravimid.
Lisaks peame saama info, millal patsient viimati sõi ja jõi. See on oluline, sest enne narkoosi ei tohi tavaliselt kuus tundi süüa ja kaks tundi juua – kõik, mis
on söögitorus ja maos, võib narkoosis olles välja valguda ja näiteks kopsudesse sattuda, põhjustades eluohtliku olukorra.
Kui patsient oskab rääkida ka sellest, milline oli tal eelmisel korral pärast operatsiooni enesetunne – kas esines näiteks iiveldust või unisust –, on see anestesioloogile hea informatsioon, kuna nii oskab ta paremini sobivaid narkoosiravimeid valida, et patsiendi enesetunne oleks ärgates võimalikult hea.
Kui mul ongi varasemalt pärast operatsiooni olnud halb enesetunne, olin ärgates liiga unine, siis kas ma üldse talun narkoosi?
Tänapäeva narkoosiravimid on lühitoimelised ja neil on väga vähe kõrvaltoimeid. Anestesioloog teab inimese parameetreid ehk pikkust ja kaalu – kaalu järgi me ravimeid manustamegi – ning ta teab ravimite toimeaega. Samuti teab ta täpselt, mis rohtu ja kui palju ta patsiendile manustab – kui kõik see on kenasti paigas, siis tegelikult ärkab inimene pärast narkoosi ise üles. Jah, ta võib tunda ennast natuke väsinuna või uimasena, aga pärast pooletunnist pikutamist on ta lihtsamate operatsioonide järel valmis püsti tõusma ja koju minema.
See ongi anestesioloogi töö – mitte ainult hoida patsienti sügavas narkoosis, et kirurg saaks opereerida, vaid arvestada ka hetkega, mil inimene ärkab üles. Et ta oleks siis heas üldseisundis, ei tunneks tugevat valu või erakordset uimasust. Need kõik on negatiivsed kõrvaltoimed, mida mäletatakse teinekord isegi rohkem kui kirurgilist traumat. Püüame neid negatiivseid kogemusi iga hinna eest vältida.
Kas see artikkel oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.