Parkinsoni tõbi: uued avastused ja kasvav haigestumine
Kui küsida inimestelt, mis on kiiremini kasvav neuroloogiline haigus maailmas, vastab enamik, et Alzheimeri tõbi. Tegelik vastus aga üllatab – see on Parkinsoni tõbi. 11. aprillil tähistatakse ülemaailmset Parkinsoni päeva ning 2026. aasta üleskutse on selge: tõuse püsti, räägi välja, ühine haiguse peatamiseks. Lähemalt kirjutab Confido sisekliiniku juht ja Tallinna Ülikooli professor neuroloog Toomas Toomsoo.
Parkinsoni tõbi on praegu diagnoositud rohkem kui 10 miljonil inimesel ja tõenäoliselt kasvab see arv 2050. aastaks enam kui 25 miljonini. Parkinsoni haigestumus on kahekordistunud aastatel 1990–2015 ja kasvab kiiremini kui Alzheimeri tõppe haigestumine.
Haiguse avaldumisel on kuni 70% ajurakkudest mustaine tuumades hävinud – see tähendab, et haigus diagnoositakse liiga hilja. 30%-l Parkinsoni tõvega patsientidest diagnoositakse haigus valesti.
Kiiremini kasvav haigus kui vähk?
Globaalselt on vähk endiselt suurem surma põhjustaja, kuid Parkinsoni tõve levik kasvab kiirusel, mida ei seleta ainult rahvastiku vananemine. Maailma Terviseorganisatsioon on prognoosinud, et neurodegeneratiivsed haigused, sh Parkinsoni tõbi ja Alzheimeri tõbi, saavad 2040. aastaks maailmas surmapõhjuseks number kaks, ületades vähi põhjustatud surmade arvu.
Suuremat osa neuroloogiliste haiguste kasvust võib selgitada rahvastiku vananemisega, kuid Parkinsoni puhul sellest selgitusest ei piisa. Miks nii? Uurijad on leidnud, et isegi vanusega kohandatult risk Parkinsoni haigestuda on tänapäeval suurem kui 30 aastat tagasi. Põhjused on tõenäoliselt seotud keskkonnaga.
„Maapiirkondades kasvanute puhul on tõenäoliselt süüdi pestitsiidid, linnapiirkondades tööstusliku keemia jäätmed. Nende mürkide keelustamine võiks hoida haiguse eest miljoneid,“ on öelnud Rochesteri ülikooli teadlane dr Ray Dorsey.
Varajased hoiatussignaalid, mida eiratakse
Parkinsoni tõbi on salakaval: selle esimene näht ei ole treemor, see tuleb hiljem. Varajased sümptomid on nii levinud ja tavapärased, et inimesed lükkavad arsti juurde minemist aastaid edasi. Need ilmnevad sageli 10–20 aastat enne klassikalist treemoridiagnoosi.
Statistika järgi ei käi kuni 40% Parkinsoniga patsientidest USA-s varajases staadiumis üldse neuroloogi juures, nad käivad perearsti juures või ei käi kusagil. Parkinsoni sümptomeid, nagu väsimus, käekirja muutumine väiksemaks, lõhnataju nõrgenemine, kõhukinnisus, peetakse lihtsalt tavapärasteks vananemise tunnusteks.
Varajased Parkinsoni sümptomid on järgmised:
Lõhnataju nõrgenemine – üks esimesi märke, mis sageli ilmneb aastakümneid enne motoorseid sümptomeid.
Uneprobleemid (REM-une häire) – inimesed hakkavad oma unenägusid „läbi mängima“: unes peksmine, valjult rääkimine. See on tugev Parkinsoni tõve risk.
Kõhukinnisus – soolestik on inimese nn teine aju. Parkinsoni tõve patoloogilisi muutusi leidub soolestiku närvides aastaid enne ajukahjustust.
Depressioon ja ärevus – sageli tekivad need enne motoorseid sümptomeid, põhjuseks dopamiini ja serotoniini häiritud tasakaal.
Käekirja muutumine – käekirja väiksemaks muutumine on klassikaline varane Parkinsoni märk, mida tihti ei märgata.
Vereanalüüsid: uus ajastu Parkinsoni tõve diagnoosimisel
Pikka aega ei olnud Parkinsoni tõve diagnoosimiseks ühtegi laboripõhist diagnostilist analüüsi, diagnoos põhines kliinilisel vaatlusel – arst vaatas, kuidas patsient kõndis, rääkis, liikus. Probleem on aga see, et selleks ajaks on patsiendi ajurakud juba massiliselt hukkunud. Nüüd on haiguse diagnoosimine muutumas.
Enamik laboritest kasutab praegu diagnoosimiseks seljaajuvedelikku, mille proovi võtmine on väga invasiivne. Seepärast töötavad teadlased meetodite kallal, mis kasutaksid diagnoosimiseks verd, ninaõõnest võetud materjali või nahabiopsiat.
Test 1: alfa-sünukleiin SAA
Alfa-sünukleiin on ajurakkudes olev valk, mis Parkinsoni tõve korral hakkab kokku kleepuma, moodustuvad nn Lewy kehad. Need tükid omakorda hävitavad dopamiini tootvaid rakke.
Alfa-sünukleiin SAA (seed amplification assay ehk seemne amplifikatsiooni) on diagnostiline test, kus patsiendi kehavedeliku proovi – praegu võetakse peamiselt seljaajuvedelikust, tulevikus verest – lisatakse terveid alfa-sünukleiini valke ja fluorestsents-märkeainet. Kui proovis on haiguslik kleepunud alfa-sünukleiin, põhjustab see lisatud tervete valkude kleepumise – ja märkeaine hakkab helenduma.
Suurim alfa-sünukleiin SAA testi kliiniline uuring 1123 osalejaga leidis, et see tuvastas varajase Parkinsoni tõve 87% täpsusega. Tervete uuringus osalejate puhul näitas test haiguse puudumist 96% täpsusega. USAs Mayo Clinicus saab seda testi juba teha – SAAmplify, mille tundlikkus on 96% ja spetsiifilisus 92%.
DNA-kahjustuse vereanalüüs – mitokondriaalse DNA kahjustuse tuvastamine
Rootsi Chalmersi Tehnikaülikooli ja Oslo Ülikoolihaigla teadlased avaldasid 2026. aasta alguses huvitava uuringu: nad tuvastasid Parkinsoni tõve varajase signaali veres. Aga seda mitte alfa-sünukleiin valgu kaudu, vaid rakkude DNA „parandamise“ signaalide kaudu.
Nimelt „pingutavad“ Parkinsoni varajases faasis rakud DNA parandamisega üle. See jätab verre mõõdetava jälje, kuid ainult kitsas ajavahemikus, enne kui rakud hakkavad Parkinsoni tagajärjel suuremas mahus hukkuma. Teadlaste sõnul võivad sellel tööl põhinevad vereanalüüsid jõuda kliinilisse kasutusse viie aasta jooksul. Testi eripära on, et see tuvastab just selle „varjatud akna“ – enne Parkinsoni motoorseid sümptomeid, kui aju on veel suhteliselt terve ja ravi oleks kõige tõhusam.
Ajaks, kui Parkinsoni tõve motoorsed sümptomid ilmnevad, on kuni 70% ajurakkudest juba kahjustunud või hävinud.
Syn-One – nahabiopsia test
Syn-One test on USAs juba kliinilises kasutusel: arst võtab kolm pisibiopsia proovi seljalt, reielt ja säärelt. Laboris vaadatakse, kas naha närvikiududes on muutunud alfa-sünukleiini. Tulemused saabuvad 2–3 nädalaga.
See test ei anna lõplikku diagnoosi, kuid aitab kinnitada Parkinsoni tõve kahtlust ja eristada Parkinsoni teistest sarnastest haigustest. Seda on eriti kasulik kasutada koos kliinilise läbivaatuse ja aju läbivaatusega.
Uudne ravi – tüvirakkude teraapia
Parkinsoni tõve üks peamisi tagajärgi on see, et substantia nigra – ajupiirkond, kus dopamiini tootvad neuronid asuvad – kaotab oma rakud. Kui rakud on surnud, ei taga ükski praegune ravim nende taastumist. Kõik senised ravid leevendavad sümptomeid, kuid ei asenda kaotatud rakke.
Tüviraku ravi eesmärk on panna aju uuesti dopamiini tootma, asendades kaotatud neuronid laboris kasvatatud rakkudega.
Tüvirakud on keha universaalsed algrakud – need suudavad areneda mistahes keharaku tüübiks. Embrüonaalsed tüvirakud on kõige „kohanemisvõimelisemad“, kuid nende kasutamine on eetiliselt tundlik teema. Teadlased on leidnud kaks alternatiivset lähenemist, mida kasutatakse Parkinsoni tõve uuringutes: patsiendi enda rakkude „programmeerimine“ tagasi algolekusse ja embrüonaalsed tüvirakud.
Tüvirakkude ravi värsked kliinilised uuringud
2025. aastal avaldasid Jaapani, USA ja Kanada teadlased kokkuvõtted kahest väiksest uuringust, kus 19 Parkinsoni tõvega patsiendile siirdati dopamiini tootvaid tüvirakke. Kuni kaheaastase jälgimisperioodi jooksul ei täheldatud raskeid kõrvaltoimeid ega kasvajaid. Ajukuvamised näitasid dopamiini suurenenud aktiivsust siiratud piirkonnas ning paljudel patsientidel paranes liikumisvõime.
2026.aasta veebruaris teavitati, et alustatakse kliinilise uuringuga, milles siiratakse spetsiaalselt konstrueeritud tüvirakud (RNDP-001, tootja Kenai Therapeutics) mõõduka kuni raske Parkinsoni tõvega patsientide ajusse. Ravimifirma Bayer tüviraku preparaat bemdaneprocel on praegu laiamahulises kliinilises uuringus. Kui see osutub tõhusaks, on see esimene Parkinsoni ravim, mis ei leevenda sümptomeid, vaid parandab haiguse tekitatud kahjustusi.
Kui aju suudab taas normaalselt dopamiini toota, võib Parkinsoni tõve progressioon aeglustuda ja motoorne funktsioon taastuda.
Miks ei kasutata tüviraku teraapiat juba praegu?
See on küsimus, mida paljud Parkinsoniga patsiendid ja nende perekonnad esitavad. Internetis leidub kliinikuid, mis pakuvad tuhandete eurode eest Parkinsoni tõvega patsientidele „tüviraku ravi“. Enamik neist ei ole tõenduspõhised ega läbinud kliinilisi uuringuid. Teaduslik konsensus on, et praegu ei ole tüviraku ravi veel kliiniliselt tõestatud. Kliinilised uuringud on esimeses ja teises faasis.
Teadlased peavad veenduma, et rakud jäävad ellu, toodavad dopamiini ka pikemas perspektiivis, ei hävi Parkinsoni haiguse tõttu ning ei põhjusta kehas kasvajaid ega immuunreaktsioone. Esimesed uuringud näitavad paljulubavaid tulemusi, kuid tee lõpliku ravini on veel mitmeid aastaid pikk.
Mis suurendab Parkinsoni tõve riski?
Haigestumist Parkinsoni tõvesse on seostatud mitmete teguritega, millest paljud on lahendatavad.
Esiteks, kokkupuude pestitsiididega. Elamine põllumajanduspiirkonnas suurendab Parkinsoni tõve riski märkimisväärselt. Paraquat – mürk, mis on paljudes riikides juba keelustatud, kuid mitte kõikjal – on teadaolevatest riskiteguritest üks tugevamaid.
Teiseks, tööstuslik kemikaal nimega trikloroetüleen (TCE), mis on põhjavees laialt levinud. Sõjaväebaasid, pesumajad, elektroonikatehas – TCE-d on seostatud Parkinsoni tõve suurenenud riskiga töötajatel, kes sellega kokku puutuvad.
Uuringud näitavad, et ka linnaõhu peenfraktsioonid (PM2.5), mis pärinevad liiklusest ja tööstusest, suurendavad Parkinsoni ja Lewy kehadega dementsuse riski. Pikaajaline kokkupuude suurendab riski.
Kehaline aktiivsus on üks paremaid teadaolevaid mooduseid Parkinsoni ennetamiseks – regulaarne aeroobne treening, eriti tantsimist ja koordinatsiooni nõudev liikumine, kaitseb dopamiini tootvaid rakke.
Paradoksaalsel kombel näib olevat suitsetamisel nõrk kaitse Parkinsoni vastu (suure riskiga dopaminergiliste süsteemide stimuleerimise kaudu). Suitsetamise massiline vähenemine võib statistiliselt suurendada Parkinsoni tõve levikut.
Mida saame seoses Parkinsoniga teha?
Tunda varajasi märke! Lõhnataju nõrgenemine, unenägude läbimängimine, kõhukinnisus, väiksem käekiri, depressioon ilma selge põhjuseta – need võivad olla Parkinsoni varajased sümptomid.
Liikuda! Regulaarne aeroobne treening on tõestatult üks parimaid võimalusi Parkinsoni tõve ennetamiseks. Eriti efektiivsed on koordinatsiooni nõudvad liikumised – tantsimine, poksimine, tai chi ja ka pingpong.
Vältida pestitsiide! Kasutada aia- ja kodukeskkonnas pestitsiidivaba lähenemist. Nõuda poliitikakujundajatelt kemikaalide ja mürkide tõhusamat keelustamist.
Kas see artikkel oli kasulik? Teie arvamus võeti arvesse.