Gastroenteroloog: soole ärritussündroomi põhjused jäävad sageli ebaselgeks

Gastroenteroloog: soole ärritussündroomi põhjused jäävad sageli ebaselgeks

Gastroenteroloog Benno Margus rääkis, et päris täpselt ei ole kõhulahtisust või kõhukinnisust põhjustava soole ärritussündroomi põhjused teada, kuid sageli on need seotud stressiga.

Sooleprobleemid on väga sagedased nii perearsti kui gastroenteroloogi praktikas, eriti soole ärritussündroom. Milliste sümptomite esinemine on iseloomulik soole ärritussündroomile?

Soole ärritussündroom on sageli esinev probleem, mida arvatakse esinevat 5-25 protsendil inimestel, naistel sagedamini kui meestel. See haigus võib kulgeda kõhulahtisusega, kõhukinnisusega ja vaheldumisi. Sageli käib sellega kaasas kõhuvalu, ebamugavustunne kõhus, kõhupuhitus ja soole mittetäieliku tühjenemise tunne – inimene käib potil ära, kuid tunneb, et midagi jäi veel sisse, kuigi tegelikult seal enam midagi ei ole. Sageli on roojamiseks vaja pingutada, väljaheite konsistents on sageli varieeruv ja võrreldes haiguseelsega muutunud. Kõhulahtisusega haigetel võib esineda kiiret vajadust tualetti joosta ja esineda võib limaeritust. Vaevused esinevad enamasti päevasel ajal (ärkvel olles), mitte öösel.

Kindlasti ei peaks sellise haigusega kaasnema kaalulangust, söögiisu halvenemist, verejooksu soolest ega palavikku.

Millised tegurid soodustavad soole ärritussündroomi teket?

Päris täpselt ei olegi soole ärritussündroomi põhjused teada, aga on leitud, et selle kujunemises võivad osaleda eeskätt psühhosotsiaalsed faktorid (stress), aga ka sooleinfektsioon, toitumistavad. Arvesse võivad tulla ka geneetilised mõjutused. Siiski ei ole veenvat tõestust, et see oleks geneetiline haigus.

Mõnikord omistatakse teatavat rolli ka toidule ja toiduallergeenidele, mis võib provotseerida nende sümptomite teket. Näiteks puuviljasuhkur ei ole kergesti seeditav suhkur ja mõnikord, kui seda liiga palju süüa, läheb fruktoos seedetraktis käärima, põhjustades puhitust ja kõhulahtisust.

Väga oluline on seedetrakti limaskestade ülitundlikkuse mõiste ehk vistseraalne ülitundlikkus. See tähendab seda, et soole limaskesta närvilõpmed muutuvad tundlikumaks, kui nad on tervel inimesel. Ajus on justkui filtrimehhanism, mis laseb ajukoorde ainult ohusignaalid, mille põhjal organism saaks rakendada vastavad kaitsemehhanismid. Soole ärritussündroomi korral see filter ei tööta ja ajukoorde pääsevad ka need signaalid retseptoritelt, mis endas ohtu ei kätke. Siis võib ka näiteks see, kui toidujäägid liiguvad sooles ja puutuvad vastu limaskesta, põhjustada ärritust. Retseptor saadab ajule signaali, millele järgneb näiteks kõhulahtisus.

Millised on ravi põhimõtted?

Kõhukinnisuse korral aitavad lahtistid, mis intensiivistavad peristalktikat. Kui on krooniline kõhukinnisus, oleks eelistatud osmootse toimega lahtistid (näiteks laktuloos). Spasme tekitavaid aineid, eeskätt just sennat sisaldavaid preparaate võib tarvitada väga efektiivselt, kui kõht on äkki kinni läinud, aga kroonilise kõhukinnisuse puhul on nende tõhusus tunduvalt väiksem ja kui neid pidevalt tarvitada, siis nad tekitavad nõiaringi – toime järjest väheneb ja vajadus suureneb.

Soovitatakse süüa rohkelt puuvilju ja kiudaineid sisaldavaid toite. Tuleb rohkelt liikuda, sest organismi aktiivsuse suurendamisel muutub ka sool natuke aktiivsemaks. Kindlasti ei tohi toitu kuivalt süüa, vaid peab alati juurde jooma.

Kõhulahtisusega on natuke raskem võidelda. Kõhulahtisuse korral tuleks manustada aineid, mis leevendavad spasme ehk kramplikke silelihaste kokkutõmbeid sooltes või mis natuke aeglustavad seedetraktis peristalktikat. Loomulikult saavad mõned patsiendid abi sellistest vahenditest, mis võtavad ära liigset gaasi.

Nendele, kes ei saa abi ühest ega teisest ravist, võiks soovitada antidepressantravi. Me ei taotle sellega depressioonivastast toimet, vaid antidepressantidel on nii valuläve tõstev kui retseptorite tundlikkuse läve tõstev toime. Neid ei määrata reeglina nii kõrges annuses nagu depressiooni korral, mis haigetele sageli palju paremini talutavad. Siiski väga paljud ei soovi sellist ravi.

Eelarvamuse tõttu?

Jah, mõeldakse, et „ega ma ju hull ei ole, ma ei vaja seda“, taipamata, et see võiks neid palju rohkem aidata kui spasmolüütikumid. Paraku on selle haiguse korral meil haigete aitamise võimalused piiratud. Paljud haiged ei taha seda haigust omaks võtta ja kuna ravimid on rohkem sümptomaatilised, me ei tea täpselt haiguse põhjust ja mehhanisme, siis paljud haiged ei saagi oma probleemile adekvaatset leevendust.

Kas saab välja tuua riskirühma, kellel soole ärritussündroom võib tekkida?

Kindlasti võib ta kergemini tekkida psüühiliselt kergemini mõjutatavatel inimestel, kel on paanikahäireid või stressi rohkem. See ei ole mingi reegel, sest on ka palju psüühiliste probleemidega inimesi, kel soole tegevus on täiesti normaalne.

Paljud selliste vaevustega inimesed on oma olukorraga leppinud, kuna see on neil olnud pikalt, vahest isegi lapsest saati, et näiteks eksamite puhul läheb kõht lahti või siis, kui keegi ütleb pahasti ja tekib stress. Nad saavad oma sümptomitega ise hakkama ja on nendega harjunud. Sellepärast võrreldakse soole ärritussündroomi haigete koguarvu ja neid haigeid, kes pöörduvad arsti juurde abi saamiseks jäämäe fenomeniga – arsti juurde pöördub vaid nn jäämäe veepealne osa. Eriarsti (näiteks gastroenteroloogi) juurde jõuab vaid nn jäämäe tipp. Naised pöörduvad natuke sagedamini.

See, et paljud inimesed ei teadvusta seda endal probleemina, on mõnes mõttes väga teretulnud, sest kõik ei vajagi ravimeid ja kui need inimesed jõuaksid arsti juurde, siis nad lihtsalt ummistaksid arsti vastuvõtte.

Inimesele tuleb selgitada selle haiguse funktsionaalset olemust, tuleb öelda, et tegemist ei ole tõsise haigusega – see ei ole kasvaja, see ei lühenda tema elu. Kui sümptomid on intensiivselt väljendunud, siis nad küll halvendavad inimese elukvaliteeti. Tuleb õppida elama koos soole ärritussündoomiga.

Millest tuleb soole ärritussündroomi eristada?

Kindlasti soole põletikest ja kasvajatest. Kui on lühikest aega kestnud vaevused, siis võib kõhu lahti teha äge soolepõletik. Kõhukinnisus on enamasti funktsionaalne, harva on ta kasvajast tingitud. On ka kirurgilisi probleeme, aga nende puhul satub inimene enamasti kiiresti arsti poole. Samuti tuleks diferentsida laktoosi talumatusest. Eristada tuleb kilpnäärme talitlushäiretest – kilpnäärme ületalitlusega võib kaasneda kõhulahtisus ja alatalitlusega kõhukinnisus.

Sagedasti võib populatsioonis esineda teravilja valgu gluteeni talumatusest tingitud tsöliaakiat. Kõhuprobleemid võivad tekkida ka ravimite tarvitamisest. Meil tarvitatakse sageli mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid nagu ibuprofeen, diklofenak ja aspiriin. Kui neid ravimeid pikka aega võtta, siis võib tekkida kahjustusi nii peen- kui jämesooles, mille sümptomaatika võib sarnaneda soole ärritussündroomile. Haigusi, millest eristada, on üsna palju.

Kas see artikkel oli kasulik?

Jaga

 

3 kommentaari

Raivo Orgusaar
12.11.14 03:16
Enamusel juhtudel on sooleärritus tingitud soolde kogunenud kõntsollusest, seal elavatest parasiitidest ja mikrofloora puudustest pärast sünteetiliste ja ka looduslike antibiootikumise manustamist.
Puhastage õige saviseguga aeg ajalt oma soolt rafineeritud nisujahu ja margariinisaiade tagajärjel sinna kogunenud šlakkidest ja seal elutsevatest parasiitidest, võtke juurde elavaid soolebakterieid, Mega Acidofilust, Probiootikume jm. Keefiirides ja apteekides elavadi ja sooles tegutsema hakkavadi bakteried enamuses ei müüda.
-112
   
+87
lugeja
28.10.14 23:31
dr Riina Salupere rääkis sellest Kuku Tervisesaates - et see on noorte inimeste (enamasti 25-30) haigus ning et üle 65 aastastel seda üldjuhul ei esine. Antidepressante soovitavad Eestis tarvitada aga vist pea kõikide erialade arstid, sihuke universaalne ravim siis.
-103
   
+87
Tänud
27.10.14 16:15
Väga kasulik jutuke ja kindlasti rahustab maha inimesed, kes selle haigusega maadlevad ja mõtlevad ennast rohkem haigemaks, kui nad tegelikult on ...
-106
   
+125

Lisa kommentaar

Saada