probleemid emaga 24.09.03 / Psühholoogia
Külastaja küsib:
Tere!
Arvan, et emal on aastaid olnud tugev stress või ka depressioon, mis nüüd, seoses klimakteeriumiga, on kohutavalt jõudu kogunud. Olen mures, aga ei suuda ema aidata, kuna lahendus on ikka temas endas! Kuulan kannatlikult tema kaebusi ning püüan alati midagi lohutavat ütelda, aga pean tunnistama, et vahel ei käitu kõige paremini, kuna selline meeletu elueitus ja igas asjas halva nägemine teeb vihaseks või väga kurvaks ning ma ütlen teravusi või hakkan nutma. Olen harjunud teisi aitama, kuid selline koorem ähvardab ka minu selgroo murda.
Olen ammu aru saanud, et meie mõlema vaimse tervise nimel tuleb midagi ette võtta. Kuid minu poolt pakututd variantidest ei sobi emale ükski (antidepressante ei taha proovida - need teevad tuimaks ja kuidas saab elu lõpuni neid süüa; hormoontablette ei saa proovida - alles oli jalaveenilõikus; psühhiaatrile/psühholoogile minekuks peaksin ta vist oimetuks lööma - kuidas saab võõrale inimesele niisuguseid asju rääkida jne). Asjale tuleb kahjuks ka see, et ema-isa suhted pole eales head olnud. Ema hüsteeriline käitumine on äratanud tähelepanu ka sugulaste ning töökaaslaste seas. Tööl ei taha ema üldse käia, kuna tema sõnul kõik vihkavad teda seal.
Kui telefon heliseb, tunnen sageli kohutavat hirmu, et pean taas kuulama, kuidas ema räägib, kui mõttetu/raske/jube siin maailmas kõik on. Igast pisiasjast võib tema jaoks saada ületamatu takistus. Ta pole küll ähvardanud ennast tappa, kuid mõtteviis on küll säärane, mina aga tunnen ennast ühel poolt väljakurnatuna ja teiselt poolt täiesti abituna, kuna millestki ei ole ju abi, mis ma ka teen! Samas - kui ema parajasti süngeid mõtteid ei hau, on ta väga tore, on mind korralikuks inimeseks kasvatanud, vabadust andnud, arusaaja olnud.
Ka mõtlen hirmuga - kas minust saab ka niisugune? Mõnikord tundub, et tublid edusammud on juba tehtud. Olen 24-aastane, kõrgharidusega, aeg oma, eraldi elu elama hakata, kuid kuidas saaksin seda sellise lahendamatu probleemiga teha.
Vabandust, et kirjutasin pikalt ja segaselt.
Mida oleks kõige mõistlikum ette võtta?
Arst vastas:
dr Irene Kalvet
Irene Kalveti Konsultatsioonid OÜ
Tere!
Teie kirja lõpus on asjalik lahendus- tuleb eraldi elama asuda. Ema on sellises vanuses mis on mönele naisele keeruline. Keeruline on see, et ta ei tunne end vajalikuna-roll naisena, emana. Tegelikult on muutunud rollide sisu ja emal oleks vaja teadvustada uus lähenemine nendele. Kardate minna kodunt ära ema pärast, kuid see ongi lõks teile mõlemile. Ema ei suuda Teid vabaks lasta, kuna olete hea tütar, kuulate teda, teie olete see, kes püüab mõista. Teil on vaja oma elu elada. Ehk aitab emaga rääkimissest tema rollist Teie elus,sellest, et ta on vajalik igal eluetapil. Me peame oma elu etappidesse paindlikumalt suhtuma ja leidma uusi eesmärke oma elule.
Jõudu ja edu soovides!
Irene.
Nõuanded teemal: Psühholoogia
palun, ärge avaldage "probleemid emaga"
Lp doktor Kalvet,
kirjutasin Teile oma probleemist emaga ning tema probleemidega. Palun ärge seda kirja avaldage. Olin liialt otsekohene ning avameelne, kardan, et ema võib seda lugeda ning väga ...
Vastas dr Irene Kalvet
Tere!
Kiri on ju anonüümne ja selliseid probleeme võib olla teistelgi. Mina leian, et oleks tore, kui ema seda kirja loeb ja võib olla oskab ta end samastada seal endaga. Saan aru, et Te ise ei suuda ...
Vaata kõiki nõustamisi