Huvi kuulda kõrvalseisja nõu 04.12.11 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere.

Ega mul konkreetset probleemi polegi, aga täna on täitsa tuju küsida arvamust, Teilt kasvõi. Nimelt olen ma praktiliselt terve oma elu (mida mäletan) iseenda analüüsimisega tegelenud ja see on minu jaoks väga tähtis. Tean, et armastan tõde ja selle põhjal üritan ka käituda. Võin väita, et olen loonud, elu kus mul põhimõtteliselt hea on olla. Ei, see pole elu, kus mul on hea suhe ja palju häid sõpru ning hea tulevikuplaan. Mul pole ühtegi sõpra, mille olen ma iseendale nii loonud, mul on suhe poisiga kelle vastu mul pole tundeid ning tulevikus tahaks targaks saada.

Nimelt on minu jaoks elamine suhteliselt mõttetu protsess - kõik teevad samu asju, kõik loovad samu asju, kõigil on ühine eesmärk õnnelik olla ja lõpuks nii kaua elada kui võimalik. Ma pole kunagi oma elus õnne otsinud ja ei soovigi ega otsigi seda. Kui on siis on ja kui ma õnnelik pole, mida ma pole olnud terve oma elu, siis pole ka hullu. Minu jaoks on pigem tähtis saavutada see, mida ma kõigest hingest soovin - minu jaoks on see väljendusviis läbi kunsti. Ja kui ma lõpuks oleksin selle koguse ja kunstiga rahul ning ma leian, et see on täitsa aus ja sellises suunas, mida ma alati soovinud olen...võin ma vabalt ära surra.

Ei tea, kas eelmisest jutust oli ka kasu Teile, aga ma vähemalt proovisin pinnapealselt seletada, mis toimunud on (minu peas).
Probleem või teema, millest tahtsin rääkida oleks pigem selline...
Mul esinevad perioodid ja ma olen nendest suhteliselt tüdinud. Nimelt, üritades olla enda vastu üdini aus ja tegeldes analüüsimisega, pole ma siiski leidnud ühtegi põhjust oma muutlikule meeleolule. Nimelt esineb selline tsükkel -
1. olen väga energiline, minus esinevad tunded, ma tean täpselt, mida soovin ja suudan seda kiiremas korras rakendama hakata või siis sinnapoole püüelda.
2. Tekib pärast seda kurbus ja olenemata sellest, et elus pole midagi halba juhtunud, tunnen ma end määratult kurvalt. Selline periood kestab keskeltläbi nädal. Siis ma suudan mõelda asjadele, mis on minuga minevikus juhtunud ja mille põhjal ma endale loon pettekujutelma, et nende asjade pärast olengi...aga tegelt pole. Ja kaudselt samal ajal, kui ma end petan..tean, et ma teen seda ja mu kurbusel pole mingit alust. Aga kurb olen ikka, meeletult kurb.
3. Siis pärast seda tuleb täiesti tuim olek, mul on elust ja surmast ükskõik. Endast on mul nagunii ükskõik olnud kogu aeg, aga siis ei lähe mulle korda ka see põhjus, miks ma veel elan...nimelt inimesed minu ümber, perekond, kellele ma ei soovi valu põhjustada. Ma ei tunne siis midagi, ma pean endale võtma sisse erguteid või jooma tohutus koguses kohvi/energiajooke, et ilmuda tööle või kooli. Mingisugune kohusetunne jääb alles. Ma võin sellel perioodil saata terve oma elu kõnekeeles persse ja näiteks õhtul hilja vihmaga Siberisse hääletada. Ja kuna mul pole nagunii sõpru, millega ma olen ka normaalolekus rahul, ei pea ma õnneks paljude inimestega suhtlema. Aga on inimesi, kes minust hoolivad ja ka nendega käitun ükskõikselt, kuigi see ei ole nii, aga tolhetkel tundub see õige sest ma ei tunne midagi.
4. Pärast seda tuleb periood, kus ma soovin endale igasuguseid halbu asju. Ma võin end vigastada ja põhjusel vaid, et midagi tunda. Ma ei taha end ära tappa, seda ma ei teeks hetkeemotsioonist. Aga ma hakkan end igati vigastama, ma võin end näljutada või siis tarbida rohte või muid (a la energiajooke) väga ebasoovitatavates kogustes. Võtan vastu otsuseid mis mulle halba teeksid. Üritan enda keha viia millegi selliseni, kus ta hakkab midagi tundma.
5. Pärast seda tuleb nende 1-4 meeleolumuutuse koos esinemine, aga see kestab päris lühikest aega...hetkel olen näiteks selles samas, ehk siis viiendas. Siis ma leian, et midagi võiks muuta, et ma saaks stabiilsemalt kasvõi raamatuid lugeda. Ja pärast viiendat tuleb jälle esimene, kus ma tunnen end võimsalt ja suudan saavutada palju.

Teiseks teemaks oleks, kus sooviksin Teie arvamust kuulda on - surm.
Nimelt olen ma endale selle suhteliselt läbi mõelnud. Kuna mul puudub igasugune lootus ja usk, ma enam ei teagi millesse uskuda või mida loota. Halvasti tunnen end ma nagunii pidevalt ja mul puudub eluisu...kuigi ma elan ja ma ei soorita lähi tulevikus enesetappu. Selleks oleks vaid 1 hea ajastus...või õigemini kõige parem halvemate seast, aga selleni on aega nii mitukümmend aastat.
Kui ebanormaalne on selliseid mõtteid omada?

Lõppkokkuvõttes näen ma siiski asjades alati positiivset poolt, alati saab ju millestki õppida. Kuigi mul on inimeste vastu tõrge, ma ei taha neid massiliselt enda ellu, ma ei suhte nendega...ma ei soovi ühiskonna järgi toimida, seega vastukaja ja kriitikat leian ma igast nurgast enda pihta, aga see üldjuhul ei kõiguta mind (kui ma muidugi oma olekuga number 2 ja kolme vahel ei kõigu), mind ei huvita raha...seega eriti rikkaks ma ei saa ja perekonda ma ka vist ei loo, sest igasugune stabiilsus viib mu paanikasse ja vaimselt olen ma vist kättesaamatu, ma pole vist võimeline kedagi enda lähedale laskma...vaimselt, füüsiline lähedus on kõvasti kergem saavutada. Aga ilma vaimse läheduseta ma perekonda ei loo, sellesse suhtun ma suht kriitiliselt.

Ma ei teagi mida veel öelda, ega midagi...loodan et saate mu jutust just aru ja just nõnda õigesti. Kuigi ma konkreetset muret ei esitanud soovin siiski mingitki vastukaja, mida teie kõigest sellest arvate. Ja miks mul esineb selline tsükkel?

Aitäh lugemast, kõike head.
K.

Arst vastas:

Jüri Ennet

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Carl Gustav Jung (kuulus psühhiaater ja psühholoog, 1875-1961) jäi 1913 aastal psüühilisse kriisi, peaaegu psühhoos. Arstirohtu ei olnud ja jäi ainult ise énda peale loota. Tervislikud eluviisid kindlasti ja siis Jung mõtles: mul oniga päev palju patsiente uksetaga ja mul on kohustus neid aidata, mina suudan neid aidata! Mul ei ole õigust põgeneda nö haigusemajja. Mul on kodus viis last ja abikaasa, mul on kohustus neile toeks ja toitjaks olla. KOHUSETUNNE teiste (lähedaste ja kaugemate ees) hoiab inimest õigel rajal. Loe Carl Gustav Jung " Mälestused, unenäod, mõtted" lk. 163-164....176-177.
Umbes 5 aastat tagasi ujusin Elva järves, ujusin basseiniväliselt boidest mööda järve keskele. Piinlik hakkas, et lastele basseinis halba eeskuju näitan ja vetelpääste tuleb kohe mind korrale kutsuma. ujusin siis kiiruga basseini suunas tagasi ning paar meetrit enne basseini tuli imelik minestamiseeelne hoog peale. mõtlesin, et keeran selili ja võin nii kaua-kaua veepeal püsida, aga siis jõudis kohale, et minestades vajun ju ikkagi siis selg ees põhja. Elu ja surm käisid silme eest läbi, surmahirmu ei olnud, surma ei kartnud. nägin end nagu kõrvalt kaunilt-pühalikult siit ilmast ära langemas, ei mingit hirmu. Siis jõudis mõistus kohale, et mul lapsed ja lapsepsed, mul ka parasjagu patsiente, kes mind vajavad. Mul ei ole õigust lahkuda, mind vajatakse. Kohusetunne andis jõu ja energia sellest imelisest letargiast-minestamiseelsest seisundist välja tulla. Tegin pärast põhjalikud terviseuuringud - kõik kaunikesti korras.
Ju siis Saatus pidi mulle sellise õppetunni andma: äraminek on kerge ja kaunis, aga meil on Kohustusi Läheadaste ja Ühiskonna ees, igaühel omas valdkonnas.
Seda ka sinul, kallis Sõber.
Kunstivaldkond on Loominguks ja eneseleidmiseks vägev. Jätka.
Eneseanalüüs on ka tore, Päevik aitab nö halba vähendada ja head edendada. Päevik, aga mitte liialdada.
Mõnede sõlmprobleemide lahtimuukimisel on kasuks psühhiaatri jutule minna ja vajadusel isegi veidi arstirohtu abiks võtta.
Tervislikud eluviisid on alati vajalikud.
Mõned elu-mõtted leiad ka minu raamatust "Väljavalitu" Tervisema peatükkidest.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühhiaatria

Autismitunnustega isiku ärevushoo maandamine/toetamine

Tere

Minu isa on 60-aastane. Tal tundub olevat diagnoosimata autism - korduvad tegevusmustrid (edasi-tagasi käimine, teatud sitatsioonides iseäralikud tikid, omapärased väljendusmaneerid), ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Autismihäired, käitumismuster tekib-avaldub lapse ja nooruse eas.
60+ nooruses peab arvestama ealiste muutustega, selle vanusrühma psüühikahäiretega. Seega uurida ja vajadusel korrigeerida kehalise ...

Loe edasi

Lapse diagnoos - Asperger või mitte?

Mu lapsele, kes saab peagi 11aastaseks, pandi Eestis Tartu lastekliinikus diagnoosiks Aspergeri sündroom, ta oli siis kolmene. Aluseks võeti, et temal on eriline kiindumus autodesse, mida pidi alati ja ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Isiksuse põhimuster kujuneb välja lapsepõlve jooksul. Siit siis eelistused, huvialad, andekuste skaala jms, mida lapse Ema kõige paremini tunneb.
Mida paremini me lapse iseloomuomadusi ühiskonnaelus ...

Loe edasi

Lihtsalt tahan nõu kuulda ja teie arvamust.

Olen 27 aastane naine ja elame mehega koos juba 10 aastat.Asi on , selles, et ma ei tarbi mitte ühtegi alkohoolset jooki, lihtsalt ei salli juba selle lõhna ka. Ja kuna minu mees tarbib seda, siis meil ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Karskus ja tervislikud eluviisid on kiiduväärt.
Elukaaslaseks ja Laste isaks - tervislike eluviisidega ja hoolitsev mees.
Kuulata rohkem oma südame häält.
Mida ise nedale soovitate? ...

Loe edasi

kas depressioon on ravitav

Tere. Minu emal on tihti depressioonihood. Tal on diagnoositud ka skisofreenia. Ema saab ravi. Püüame emaga käituda väga delikaatselt, soovitada talle tegevust, käia tema pool, kutsuda külla - ühesõnaga, ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Tänapäeval on kasutusele tulnud uued skisofreenia ravimid ja võimalused ning ka depressiooni osatakse hästi kõrvaldada.
Teda saab aidata. Psühhiaater aitab.
Suhelge ikka emaga ja käituge ...

Loe edasi

enesetapp

ma ei tea kas see küsimus on nüüd selle teema kohta aga..mida te arvate enesetappudest?

ja kas tablettidega saab ennast tappa?

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Enesetapu mõtteid on olnud KÕIGIL. Suure mure ja otsustamisraskuste korral peetakse ka plaani. Selles olukorras on kasulik isa-emaga (kui nendega usalduslik vahekord), sõbraga, aga kõige parem psühholoogi ...

Loe edasi

Tänud!

Tere!
Olen jälle Mari ja tahan tänada Teid selle hea nõuande eest.
Mingi Teie poolt pakutud variandi proovin igal juhul läbi.
Igatahes SUUR TÄNU!

Vastas dr Jaanus Mumma

Meeldiv kuulda,et veidi nõu suutsin anda.
Kirja teel on seda senini mul üsna ebakindel teha.

J.Mumma

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Ei saanud vastust? Küsi arstilt: