Inimestekartus 10.02.09 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere, dr.Ennet,
Mul on vähehaaval välja kujunenud tõsine inimpelgus. Anonüümselt võõraste hulgas liikumisel pole väga viga (käin poodides vms.). Tööasju suudan võõrastega ajada. Samas kuhugi kultuuriüritustele mind ei tõmba, sest see eeldaks teatud määral sotsiaalset suhtlemist.
Hullem on probleem pooltuttavate või tuttavate, kõige hullem veel mehe suguvõsaga. Ainsad, kellega suudan sundimatult lävida on isa, ema, lapsed ja oma mees.
Mulle on täielikult vastuvõetamatu silmside teiste inimestega. Millegipärast hakkan sel puhul punastama. Kuna mul on suht hele nahk, siis paistab see kõigile silma. Juhtub keegi veel selle kohta märkuse tegema, siis muutub punastamine veel hullemaks.
Mu elukoht asub täiesti mehe sugulastega kõrvuti. Kogu sel seltskonnal on umbes 24 korda aastas sünnipäevad või muud tähtsündmused, kuhu alati suure aplombiga kõik kohale peavad minema, sest seda peetakse nii kohutavalt tähtsaks. Mina aga tunnen ennast iga kord nagu nurkaaetud siil, ma ei suuda enam rõõmu tunda neist tähtpäevadest ja kokkutulemistest. Sest ma ei tea, mida minust tegelikult mõeldakse. Selles kogukonnas on veri paksem kui vesi. Mina - see võõras - olen üksiklaps ja harjunud talitama enda tõekspidamiste kohaselt; selline kummaline linnainimene, kelle harjumusi maarahvas muigega aktsepteerib. Probleem vist ongi selles, et ma olen liiga tundlik ja tajun, kui kena ja viisaka välise poole taga on kasvõi kübetki irooniat. Kui on asju, mida minuga ei jagata või asju, mida mulle ei usaldata.
Isegi õhtuti, kui me perega kodus oleme, ei tunne ma ennast väga turvaliselt, sest iga kell võib keegi meile asja teha. Mina sel puhul tunnen end taas täiesti paanikas, tõmbun magamistuppa, tehes näo et mul on arvutis töötegemine pooleli.
Mu mees, ma tunnen, peab seda ka juba imelikuks. Kuna aga ta on sama delikaatne kui teerull, siis talle sellest rääkimine tooks kaasa halvemal juhul vihastumise. Tema jaoks taanduvad maailma asjad kõik väga lihtsateks, sest ta hing on lihtne, tal pole vastavat probleemi kunagi olnud ja ta pole kasvanud kuigi empaatilises keskkonnas. Mul on juba olemas valus kogemus temaga ajast, kui põdesin sünnitusjärgset depressiooni ja olin tõsises hädas. Küsisin temalt ärakuulamist või mõistmist-sõprust-armastust, kuid vastuseks oli:"Ma ju ostsin sulle pesumasina!". Tol korral oli mu meeleseisund kaugel sellest, et situatsiooni koomikat tajuda. Kogemus aga õpetas, et temaga võib arvestada siis, kui endal kõik hästi on. Puhuti on mul tunne, et mina olen isegi temast tugevam. Mis teha - ta on mu mees, heas ja halvas. Pean lihtsalt püsima, vastu pidama.
Mõtlen lihtsalt, et kas ma suudan oma probleemi aja jooksul ületada selliselt, et teen sarnaselt ümbritsevate inimestega head nägu. Et mu hirm ja paanika välja ei paistaks.
Olen mõnel korral võtnud Xanaxit, kui ees on mingi üritus mida vältida ei saa. Ei ole ülearu palju abi olnud. Alkoholi tarbin vähe korraga (1 naps), kuid enda arust liiga paljudel õhtutel. Aitab ainult umbes pooleks tunniks. Seega kasutu. Pole ju mõtet igatsorti ainetest sõltuvusse sattuda.
Võibolla on Teil mulle veel soovitusi, mis ma peaksin tegema?

Ette tänades,
35-aastane naine.

Arst vastas:

Jüri Ennet

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

1. Mul on vähehaaval välja kujunenud tõsine inimpelgus.
-Suhtlemisjulgus ja suhtlemisoskus on treenitav, harjutatav. Õppida on palju teatri-rahvalt, õppida on lastelt, õppida on rahvajuhtide-usujuhtide elulugudest. Juba lugemine julgustab.
2. Mulle on täielikult vastuvõetamatu silmside teiste inimestega.
-idamaades on kasutusel vaade teise inimese kahe kulmu vahele - kolmanda silma sisse. Olen proovinud - mõjub hästi.
3. sünnipäevad või muud tähtsündmused.
-Mõned juubelid ja tähtsündmused vajavad - puht diplomaatiliselt - osavõttu. Seal siis käia ja diplomaatiliselt, näitemänguliselt osaleda. Vajadusel võtta veidi rahustavat tabletti.
3. Tema jaoks taanduvad maailma asjad kõik väga lihtsateks, sest ta hing on lihtne, tal pole vastavat probleemi kunagi olnud ja ta pole kasvanud kuigi empaatilises keskkonnas.
-Mõned asjad annavad koolutada-kasvatada. Mõned iseloomujooned püsivad surmani ja rohkemgi veel.Sellest siis alustada - mida muuta. Muuta annab ka om akäitumist ja suhtumist. Kokkuvõte - Mänd ja diplomaatia ja sellest tuleb rõõmu tunda. End tuleb kehtestada ja oma piirid selgelt esitleda.
4. Tema jaoks taanduvad maailma asjad kõik väga lihtsateks, sest ta hing on lihtne, tal pole vastavat probleemi kunagi olnud ja ta pole kasvanud kuigi empaatilises keskkonnas.
-Mõnedele ei osteta sedagi. On selliseid mehi ja sellega peab siis näite-mängu-tükis arvestama. Mõnedel ongi empaatia ja armastus pesumasin-ühikutes. Võibolla südames sooviski parimat.
Pihtimine, sõbrannaga vestlemine (mitte nutmine), päevik. Perevälise elu sihid - Missioon? Mis on teie Missioon, elu Suur Eesmärk?
Päevik annab lahendusi.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühhiaatria

Madal enesehinnang ja liigne muretsemine

Tere! Minu suurimaks probleemiks on olnud mitu aastat nii-öelda tagasihoidlikkus ja liigne muretsemine, mille kohta võiksin isegi öelda, et mul on madal enesehinnang. Mu elus on juhtunud nii mõndagi negatiivset ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

1. Madal enesehinnang.
Kui inimene midagi hästi teeb, siis edeneb ka enesehinnang. Aölustada kehalistest harjutustes - paraneb tervis ja paraneb enesehinnang.
Enesehinnangut aitab kergitada ...

Loe edasi

depressiivne elukaaslane

Tere,
Mul on väike laps ja depressiivne elukaaslane. Mees on intelligentne, avameelne, meie suhe armastav ja soe. Minu jaoks on küsimus selles, kuidas reageerida mehe depressioonile. See käib faasidena, ...

Jüri Ennet

Vastas dr Jüri Ennet

Abikaasa peaks oma hinge-elu probleemidega jutule tulema.
Teile aga soovitused.
- Aitamine-abistamine-toetamine ei saa ja ei tohi kunagi "tükitöö" olla. Kõik abistamine peab südamest ja ...

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi

Küsi foorumist

Küsi

Ei saanud vastust? Küsi arstilt: