vihahood 06.02.08 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Elasin 6 aastat koos oma elukaaslasega, meil on ka pisike laps. Elukaaslasel on olnud alati probleeme enesevalitsemisega, ta läheb väga kergesti närviliseks ja seda tõesti väga tühise ärritaja peale, näiteks kui tema kõrval seisab inimene kes talle ei meeldi välimuselt vms ärritub ta ja hakkab ennast üles keerama kuni viimaks karjumiseni välja. Samuti pole tema ellusuhtumine olnud alati kõige positiivsem, tema pigem lööb käega. Umbes 2 aastat tagasi ühes närvilisuse hoos tõukas ta mind nii et kukkusin. Tema puhul andeks palumine ei ole eriline valik ta lihtsalt ei suuda seda välja öelda. Ehmatasin küll kuid arvasin ehk läheb üle. Asi läks aga hullemaks, järgmisega tuli ta juba kätega kallale. Teda ärritas täiesti ootamatult mõni igapäevategevus näiteks kapist millegi ulatamine, mille peale võetud asjaga mind hoopis visati. Sellised spontaalsed vihahood läksid üha hullemaks. Ta vihastatas täiesti ilma nähtava põhjuseta, selle peale, et minu sõbranna talle tere ütles sai sõbranna sinise silma. Sattusin ise samuti olukorda kus ta vihahoos mind mööda seinu loopis, sellel hetkel kui tal selline hoog peal oli oli ta täiesti kontaktivõimetu, ei kuulanud mitte midagi ega kedagi mis tema kõrval oli, silmavalged olid verd täis ja pupillid suured, ma polnud sellist asja mitte kunagi varem näinud ja ma olen täiesti kindel et ta ei kasuta mitte mingisuguseid aineid mis taolise seisundi oleks võinud luua. Otsustasin meie kooselule lõpu teha kuna laps kannatas selliste tseenide nägemisega kõige rohkem ja samuti ei suutnud mina sellist olukorda taluda. Tema aga ei lepi selle otsusega, tal on ülim vajadus kontrollida iga minu käiku või tegemist või inimesi kellega suhtlen, samuti isegi nüüd kui me lahus oleme ei jäta ta mind rahule ja arvab et mul on palju meestuttavaid kes tema asemele tulevad. Samuti käib ta meid terroriseerimas, lõhub asju, keeldub ära minemast, ütleb et armastab ja kui mina teda ei armasta paneb mind jõuga ennast armastama, meeleolud vahelduvad vihahoogudest nutu ja enesehaletsuseni, samuti lubab teha enesetappu, on juba lugematult palju kordi kirjutanud hüvastijätukirju, jooksnud noaga kuhugi ähvaradaes endale viga teha, olen kutsunud politse, nende eest on ta aga õnnestunud ennast ära peita. Olen ise teda korra ühest silmusest välja kiskunud, kuigi näha oli et see kord oli ainult haletsuse tekitamiseks. Olen ise juba hullumas, ma ei oska enam mitte midagi välja mõelda, ma ei saa aru kuidas inimene ei mõista kui talle rahulikult rääkida milles probleem. Tema ei kuula ei mind ega mitte kedagi teist lähedast, temaga rääkides põrkad nagu vastu seina sest temal on ainult üks kinnisidee ja teiste arvamusi või selgitusi ta lihtsalt ei kuula, kõik kes tema arvamusele vastupidist räägivad tembeldab ta kohe vaenlasteks. Tema perekonnas on sarnaste probleemidega olnud ka tema isa, kes oli ülimalt vägivaldne ja ka tema ema poolt onu lõpetas elu enesetapuga. Ma ei kujuta ette mida temaga tegema peaks, talle oleks vaja abi aga kuidas ja kus, mina ja laps ei saa kannatada sellist terrorit ja lõpuks on ju vaja talle endale ka rahu.

Õnnetu Tallinnast

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

1. Las tema lähedased soovitavad tal psühhiaatri jutule minna, ravile minna. Teiepoolne ütlemine tekitab, ilmselt, uut vihasööstu.
2. Ametlik lahutus ja ähvarduste (ka sõnalised, telefon jms.) korral KOHESELT ametlik kiri politseile. Muidu agressioon jätkub, suureneb.
3. Kontakte vältida.
4. Kui ta end korralikult ravib ja käitumist korrigeerib, siis võib tulevikus ka sõbralikemaid suhteid veidi lubada.
Eelöeldu nii lapse kui ka Teie huvides oluline.
Tegutsege,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?