Ärevustunne ja lähisuhted 03.10.05 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere Jüri!

Mul täiesti pöörane mure ja ei tea, mida edasi teha:-(. Olen 26. aastane tüdruk ja ma ei suuda olla lähisuhetes! Lugu järgmine. Maikuus hakkasin "käima" 33. aastase mehega. 2.5 esimest kuud olid nagu unelm - tegime kõike koos ja meil oli nii nii hea. Olime tõeline ideaalpaar - sarnased nii seest kui väljast. Seda tundsime nii ise kui märkasid sõbrad-pere meie ümber (viimased on algusest peale meie suhte osas väga toetavad olnud). Tundsin esimest korda elus, et ma olen suhteks valmis ja tema võib olla "see õige". Et suhet hoida, võtsin asja hästi rahulikult, mitte üle-peakaela tunnetemöllu tormates, nagu mul tavaliselt kombeks. Üks ühine joon on meil see, et mõlematel probleeme enda sidumisega. Minu moto on alati olnud, et kui suhe ei ole 100% "see", siis võin väga vabalt ka üksi olla. Ka tema polnud oma 33 eluaasta jooksul leidnud endale sobivat tüdrukut, kuigi poiss ise nagu ponks:-). Mõtlesime, alati, et "paar parajaid" on üksteist lõpuks leidnud...

Mu partner kolis pea teisel nädalal praktiliselt minu juurde elama, mis oli minu jaoks väga uus kogemus ja esimese koosolu üldse. Tagantjärele mõeldes oleme mõlemad päri, et see samm sai astutud liiga kiiresti.

Ta on väga atraktiivse välimusega ja naiste seas äärmiselt populaarne. Tean teda tööalaselt juba mitu aastat. Olen teda alati vaadanud kui väga ihaldusväärset meest, kellel minusugusega vaevalt mingit asja. Aga oli!:-). Kindlasti oli osa suhte alguse ilust minu jaoks seotud ka sellega, et "selline mees" mind üldse ihaldab. See oli hea tunne, kuigi pidevalt püsis ka teatud ettevaatlikus ja hirm selle ees, et jään tast ilma või ma pole piisavalt hea/huvitav kaaslane. St mul on tänaseni raskusi enda ettekujutamisega kellegi (ja veel sellise mehe!)"tüdruksõbrana". Kõige tipuks teadsin koguaeg, et tal on plaanis aasta lõpus välismaale tööle minna, mis tegi tulevikuplaanid hägudeks. Otsustasin selle mõelda siis kui aeg kätte jõuab ja enna mitte muretseda.

Ühesõnaga, kõik oli ilus ja leidsin temas lisaks välisele atraktiivsusele aina rohkem omadusi, mida mehes hindan ja austan. Kuigi ta on kinnise loomuga ja algul häiris mind veidi see, et vähe tõsistel teemadel rääkisime, hakkas ka see "probleem" vaikselt lahenema , st saime ka vaimselt lähedasemaks. Teadsin, et SELLINE peab mu mees olema, temas on justkui koos "täiuslik pakett" nendest omadustest, mis ühel mehel olema peavad. Tulin tagasi pikemalt suviselt reisilt, mille veetsin ilma temata täis igatsust ja ootust. Ta teatas, et jätab välismaale minu pärast minemata. Olin üliõnnelik ja sain aru, et sellel hetkel oli lihtsalt suhtest saanud "tõsine suhe".

Mäletan selgelt, kuidas olin ta kaisus ja ütlesin, et ta teeb mu nii õnnelikuks. Rääkisime isegi ühistest lastest ja sellest, et ta on nii kaua oodanud, et leida minusugune tore tüdruk ja kellega koos pere luua. Olin õnnest lämbumas.

Möödus vaevalt nädal. Hästi kummaline nädal oli. Suri mulle lähedane vanavanaema. Mäletan, kuidas matustel räägiti sellest, kuidas kõik siin ilmas on kaduv ja kuidas ma sel hetkel tundsin, kuidas tahan oma meest kallistada ja temaga nii kaua koos olla kui meile on aega antud. Samal nädalal toimus ka helikopetri õnnetus ja mul oli häirivaid ebameeldivusi tööjuures. Ühesõnaga, hästi kummaline nädal oli ja imelik tunne oli sees. Mäletan, et samuti tekkis mul millegipärast hirm, et ta ei taha mind enam. Ilmselt oli see tingitud paarist tühisest sõnavahetusest (muidu ei tülitsenud me kunagi) ja tema sõitmisest maale, et "endaga veidi üksi olla". Minusse tuli järsku ebakindlus ja täiesti tühi tunne. Mõtlesin, et niigi pidin koguaeg tundma, et äkki ma pole talle piisavalt hea ja nüüd sain selle kinnitust. Järelikult mul pole teda vajagi ja mis ma ikka punnitan.

Kuigi töömured lahenesid, vanaema sai rahulikult maha maetud ja partneriga asjad selgeks räägitud, ei kadunud tühjus ja mõttetuse tunne meie suhte osas mu seest kuhugi. Kahtlesin oma enda tunnetes ja see aina süvenes. Mõistus ütles, et see mees on mulle õige, aga tunded olid praktiliselt päevapealt läinud. Ilma ühegi adekvaatse põhjuseta! Sellest edasi tekkis tohutu ärevustunne, oksendamised hommikuti, söögiisu kadumine. Hommikul ärkasin kl 6-7, aga tõusta ei tahtnud, sest ärevus tahtis ära tappa. Minu sees käis nagu mõistuse ja tunnete võitlus ja see kõik väljendus minu füüsises. Kuna kõik minu eelmised suhted on sarnase tundega lõppenud (a la kõik on hästi, kuid järsku käib krõps ja hakkan teises vigu otsima ning ei suuda enam koos olla), siis tekkis minus täielik paanika. Ma ei tahtnud seda suhet kaotada! Olin endale isegi lubanud, et selles suhtes mul "seda paha tunnet" ei tule, aga võta näpust. St nagu sisetunne ütleb, et asi pole õige, "jäta ta maha".

Otsisin kiiresti abi psühhoterapeudilt, kes kirjutas mulle antidepressante ja alustas teraapiasessioone. Ma rääkisin oma elukaaslasega avameelselt oma probleemist - vähemlt niipalju kui sellest on võimalik rääkida. Ta on olnud väga toetav ja ütleb, et temal on aega, et mind oodata ja ta on valmis kõike tegema, et aidata mul sellest üle saada. Ka psühhoterapeut ütleb, et näen elu liiga must-valgelt. Et peaksin rahulikult elama ja mitte koguaeg mõtlema ja analüüsima. Kindlasti soovitas ta võtta aega ja mitte liiga kiiresti suhte lõpetamise osas otsust tegema.

Tänaseks on seda "paha tunnet" kestnud täpselt kaks kuud. Vahepeal on helgushetki, kuid enamik ajast teeksin justkui midagi vastu oma tahtmist. Samas tean siiani südavas südamesopis, et mu mees ei ole teinud midagi valesti ja tal on KÕIK olemas, mida ma ühelt mehelt kunagi oskaks tahta. Sellele vaatamata ei saa ma oma õnne ja armastusetunnet tagasi ja elan nagu pommi otsas. Võtsin paberi ja pliiatsi ja kirjutasin üles tema head ja halvad omadused. Need olid umbes 23 positiivset 4 negatiivse vastu. Käisin sensitiivi juures, kes ütles, et see on MINU mees, keda pean kindlasti hoidma. Nutt tuleb peale - ta on väga armas ja mõistev, aga ma ei saa temaga koos olla!:-( Kui mõtlen, et ju ta siis ei ole see õige, tekib küsimus, et KES SIIS ON? St olen kindel, et järgmise potentsiaalse kavaleriga hakkaks sama pull pihta.

Tunnen, et kuna olen 2 kuud oma ajusid piinanud mõtlemaks, mis mul viga on ja sisendades, et KÕIK ON KORRAS, LÕPETA PÕDEMINE, ei suuda ma oma poisi vastu enam üldse midagi tunda. St olen täiesti tuim ja apaatne ja tunnen, et üksi oleks parem. Samas, vahel räägime sellest, kuidas meil tulevad lapsed ja kuidas meil on oma maja ja kuidas jõulude ajal istume kahekesi sooja teki all ja joome teed, tekib tunne, et olen hull - tahan temaga ju kõike seda teha! Selline tunne, et kui see "paha tunne" ära läheks, oleksime maailma õnnelikuim paar. Mingi sisemine takistus aga on ees ja sellest üle ei saa:-(.

Jüri, äkki aitaks ajutine lahusolek - tunnen, et peaksin täiesti valge lehena temaga uuesti kokku saama. Oma eelmiste suhetega olen sellest ärevusest vaid pärast lahkuminekut jagu saanud. Nüüd saan nende poistega täiesti probleemivabalt suhelda ja võibolla isegi suhest luua. ÜHE korra olen selle üle saanud ka WIN WIN tulemusega - minu praeguse suhtega, päris suhte alguses. Ärevus ja kahtlus kestis 3-4 päeva, kuid mõtlesin enda jaoks asjad selgeks ja see läks üle. Praegune probleem on kestnud juba 2 kuud ja raske on enam mäletada, kuidas see "hea tunne üldse oli". Nutt tuleb peale - meil on pealtnäha täiesti ideaalne suhe - mul on kena, intelligentne, armastav ja andekas mees. Hoolitseb mu eest nagu oleksin printsess. Meil on ühised huvid ja sõbrad. Armastavad perekonnad jne. Ainuke "nõrk lüli" olen mina. Mida teha?

Kas on veel midagi, mis meie suhte päästaks. Saan aru, et mu suurim vaenlane olen paregu "mina ise":-(.


Palun aita!:-(

VK.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Kordamisest ikka kasu!
head soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?