elan koos enesetapjaga 04.09.03 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Minu elukaaslane tegi enesetapukatse keskkoolis, tablettide tagajärje kaotas ta teadvuse ja ema kutsus kiirabi, kuu aega viibis ta pärast seda Jämejalas ravil. Ta on mulle rääkinud nii enesetapu tegemisest kui oma haiglapävadest, põhjus maisest elust lahkumiseks olevat olnud lihtsalt see, et ta ei olnud elust huvitatud. Ma tean, et ta kannatas üsna tugevalt põhikooli ajal koolivägivalla all, et tema isa oli sklerosis multiplex´iga ratastoolis ja muutus oma haiguse ajal üsna võimatuks inimeseks, ma tean, et tal polnud palju sõpru ja kunagi algklassides alguse saanud aastate pikkune armumine klassiõesse jäi vastamata. Mu elukaaslane ise ütleb, et tal polnud häda midagi, lihtsalt elul ei ole mõtet. Ja ta ütleb seda täiesti emotsioonitult ja asjalikult. Hull lugu on see, et ta pole maha matnud soovi asi kunagi ikka lõpuni viia. Ja raske on seegi, et ma vahel olen veendunud, et see enesetapu jutt on pigem poos kui reaalne soov, samas aga kes teab? Meie kooselu ei ole halb, ta ei ole halb mees, pole vägivaldne, ei joo palgapäeval raha maha, aitab kodutöödes, me teeme koos igasugu asju, aga ikkagi ütleb ta vahel õlgu kehitades, milleks seda elu ikka vaja on. Mina olen vastupidi inimene, kes otsib rõõmu igast pisiasjast, meie poja uutest oskustest, ilusast ilmast, õnnestunud tööpäevast, inimestest. Minu meelest on maailm uskumatult põnev ja tore. Ma tahaks teada, kas ta tõesti ei näe seda või see on mingi kaugest ajast jäänud kaitsereaktsioon. Ma olen temaga rääkinud sellest korduvalt. Ega ta nüüd igapäev oma suitsiidiplaanidest ei räägi, aga nii kord paari kuu tagant tuleb jälle jutuks. Põhiline takistus olevat see, et vahendeid on raske hankida, sest poomine ja muu vägivaldne variant talle ei sobi. Kõige parem olevat unerohi. Jääda magama ja mitte ärgata. Lähedaste mure ja südamevalu peale kehitab ta jälle õlgu ja ütleb, et me ei peaks põdema, see on ju tema elu. Kusjuures ta ei ole kalk ega hoolimatu inimene. Mis siis küll teha. Enesetapjaga kooselu on üsna kurnav. Ja juba lapse pärast pean ma midagi ette võtma. Pole õrna aimugi, millal see kurb siis koidab, sest lahkumistärmin on alailma erinev. Ma tean, et see kõlab sarkastiliselt, aga läbi väikese huumori olengi ma suutnud üldse seda situatsiooni taluda. Ma ei oska enesetapjat ära tunda. Äkki ta ei tee seda, äkki teeb. Ta on andnud isegi nõusoleku psühhiaatri poole vastuvõtule minna, kas te oleksite nõus teda vastu võtma? Ma olen enda poolt nõus tegema tema aitamiseks, mis vaja, aga üksi selleks mul teadmisi ei jagu.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

MIlleks elu? Seda on filosoofid ja Targad aastatuhandeid analüüsinud, sellel teemal mõtisklenud, et ikkagi paremini, kvaliteetsemalt ise elada, elu edasi anda, kaasinimesi toetada, elada, elust lusti tunda. Campanella oli 27 a vangitornis selle nimel, et teiste elu kaunimaks muuta. Esivanemad võitlesid meil 800 aastat vabadust, et me oleksime ja elust rõõmu tunneksime. Ühiskonnas elades (aga seal me ju elame) ei saa ainult oma isklikku Ego silmas pidada - ei taha, ei soovi, mul ei ole küllalt hea... Meil on kohustus Laste, kaaskondsete, ühiskonna ees. Täida oma kohus: Lapsed suureks kasvatada, igapäevatöös märk maha , et ka laste-lastel ja kaaskondsetel midagi meenutada. Siis edendada ka meie riigi asju - praegu on seda riiki üüratult vähe. Paul Ariste ütles omal ajal viinavõtmise kohta sedasi, et võtta võib alles alates 75.-st eluaastast, enne seda on vaja tegusid teha. Mina ütlen suitsiidi kohta, et see võiks kõnealla tulla kõrges eas mõne kroonilise-raske-ravimatu haiguse oludes - siis nagu jaapanlase harakiri: julgelt, kartmatult (mitte unerohuga uinumine) sõprade nõusolekul ja nende juuresolekul. Sobib ka Sokratese variant - Platon targaks õpetatud, paljud Ateena noored mõtlema suunatud, elutöö korralikult tehtud.
Sellel teemal vaja kohtuda.
Kohtumiseni,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?