Närvivapustus 17.12.17 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere

Vahetasin elu- ja töökohta (otsused polnud seotud), juhuslikult sattusin ka uue kodu lähedale tööle, kus alates esimesest päevast hakkas minu nö kõva häälega taga rääkimine, spekuleerimine, mõnitamine ja oma oletustega eputamine. Loomu poolest olen oma minaga nö sina peal ja meeldin endale ning üsna "ladna", oskan lasta asjadel minna. Samas olen skandinaavialiku (siira ja hea inimese) kasvatusega ja kohusetundlik olukordades kus justkui professionaalsus peaks olema elementaarne. Igatahes ei saanud ma ikkagi aru, kuivõrd uus situatsioon ja töökius mind mõjutasid. Lõpuks kasutati minu heausklikkust ära ja keegi vallandati minu sinisilmsuse pärast. Jällegi ei saanud ma mõjust koheselt aru ja olin üsna külm kuni tööpäeva viimase tunnini. Keegi küsis minu käest midagi, mida ma ei suuda enam meenutada ja ma ei tea kas seoses vastusega või "lambist" reageerisin küsijale nutu, kisa, karjumise ja otseses mõttes ennastunustava mineviku, oleviku, tuleviku, töö- ning eraelu puudutava monoloogiga kus KÕIK said oma osa, ka need keda ma tööl reaalselt näinudki pole - kõige väiksemast mutrist juhatuseni välja. Vähemalt nii ma hetkel eeldan, sest ega ma ei mäleta täpselt. Mul on vaid mälupildid ja sähvatused ning nende alusel tundub, et minu ennast ja ümbrust unustanud "kõige välja ütlemine" oli mingi segu reaalsetest sündmustest aga üle poole puhas fiktsioon, mis kõige rohkem on eelnevalt olnud vast idee tasandil mõttes aga välja elasin seda nagu reaalset mälestust. Ühesõnaga, kui mu mälu mind ei peta siis karjusin kolleegidele välja kõik ausad enda mured ja läbielamised aga ka kõik mis minu arvates nendel viga on.. Murekoht aga rohkem see, et koos eelnevaga karjusin tõe pähe välja ka soovunelmad mis tegelikult pole tõesed. Infoks, et vanematest üks oli see aasta väga haige ja elan väikeses külas eraklikut (mitte soovi pärast, pigem majanduslik sundolukord) ja siit võib eelneva igapäevaselt baasstressi olemasolu kaudselt eeldada. Kõik rõõmud ja mured mis olid mul CA 10 aastat endale hoitud (olgu öeldud et elasin ikkagi edukalt ja igapäevaselt depressiivne pole ega polnud), said kõik monoloogis pm võõrastele inimestele nüüd öeldud. Ja on ilmselge, et pärast taolist sh ka nende solvamist, ei saa ma sellel tööl jätkata. Sündmus oli üleeile, eile aga oli firmapidu, kuhu nui neljaks värisedes läksin koos sõbrannaga. Suur firma ja kõik olid kaaslastega, imelik olla polnud; imelik on kindlasti uuest töönädalast. Minu küsimus on nüüd see, et peamiselt meeskollektiiv tegi minust ju ohvri ja töötuks jäädes kaotan ka viimase võimekuse: mida ütleb ajalugu, kas peaksin ennatlikult abi otsima, et musta auku kinni ei jääks ning kas mälu antud episoodist taastub tasapisi täielikult (hea oleks muidugi kui mitte - oleks endal lihtsam edasi elada) ning kui taastub, kui kaua traumatiseeritus võib kesta, sest iga kord kui mõte liigub antud olukorrale tekib nagu paanika ja iiveldus, värin. Koheselt pärast "plahvatamist" ei mäletanud ma sama õhtu üldse seda. Esimene mälestus ja arusaam juhtunust tekkis järgmise (eilse) päeva hommikul pärast und ja siiamaani kerkivad üha uued ja uued teemad mis kõik ma jõudsin läbi karjuda... Ajalist kestvust ega inimeste arvu ruumis ei tea ma praeguseni. Rikkusin eetikat, poliitikat, teiste eraelu ja lõin fantaasiaid enda reaalsusest. Kuidas endale oma närvivapustus andeks anda? Häbi tunnen ma enda meelest vaid enda ees ja on siiralt kahju endast, kuna tulevase töötuna tegin tahtmatu ja kontrollimatu teoga vaid endal elu raskemaks. Vihane ma nende kolleegide peale pole, kes väikse kuid järjepideva sabotaaži ja manipulatsiooniga mind nii kaugele viisid. Ma küll ei mõista kuidas neile ette jäin pealaest jalatallani, nii risti kui pikkupidi, kõlbmatuks hinnatuna. Samas ma ju tean, et reaalselt on neil suva ja väljaöeldu ununenud kohe pärast mulle selle kuuldavaks tegemist. Hetkel kardan, et hakkan varsti siiski ennast süüdistama ja nagu ühiskonnale kohane, ennast ohvrina mõtetes veelgi rohkem karistama ja uut tööd siin kandis kindlasti pole võtta. Pikk jutt ja ikkagi taaskord monoloog, ilma eriliste küsimusteta aga usaldan Teid ja usun, et hindate mind ja olukorda objektiivselt ning suunate mind vastavalt vajadusele. Lisainfo: kunagi oli söömishäire, mida ei tunnistanud arstidele ja mu nõrkushood said ekslikult hinnatud ärevushäireks. Ning minevikus olen kippunud olema ülivõimekas mõnd aega ja siis väsin nii ära et pm nullin kõik ja pean otsast alustama. Ka läbipõlemist on olnud, toona küll nooremana ise asja raskemaks mõeldes. Mitte kunagi pole kaotanud enesekontrolli koos mäluga formaalses avalikus kohas (ka privaatselt mitte). Veelkord, et asi kuidagi kokku võtta - ma kindlasti ei ole esimene ega viimane sellises olukorras inimene ja Teie kogemuse põhjal ehk saab edasist oletada ja halvimat vältida. Perekond on mul vanemad aga lähedased me pole, teisi lähedasi samuti pole kelle poole näiteks end tühjaks rääkima minna. Kas üldse hindan end õigesti terveks, äkki ongi algav skisofreenia või muu haigus? Üksindus on kindlasti haiget teinud aga ennekõike prooviks töötu nõiaringi vältida. Kas anda puhkust ja oodata (lootes et ju oli millegi jaoks vajalik ja usaldada elu) või tegutseda kohe, kuni pole jõudnud veel ehk liialt üle mõelda?

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Võimalusel psühhiaatri vastuvõtule. Kui/kuna need aeganõudvad, siis kohe perearsti jutule ja paluda (õelda, et minuga oli kliinik.ee kaudu arutus) ravimiks RISPOLEPT 1mg tabletid ja võtta õhtu pool (1/2) tabletti ehk seega siis pool mg. Diazepami annus peav hakkama vähenema.
Lõõgastavad harjutused ja piisav uni (vt varasemad).
Tööl vajadusel vabandada, kui numbrit ei tehta, siis rahulikult oma tööd teha.
Sellest alustada.
Siis ikkagi psühhiaatri jutule.
Häid Jõule!
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?