Kas mul on probleem? 27.08.13 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tervist!

Sissejuhatuseks:
Psühhotroopsete narkootikumide tarbimise kasulikkus ja kahjulikkus on kaheldav. Sellegipoolest, olen sellega mitmetel kordadel kokku puutunud (tarbijana). Psühhotroopsete narkootikumidega võib pääseda nii “taevasse” kui ka “põrgusse” – mõni kasutuskord on puhastav ja inspireeriv, kuid võib juhtuda, et nö “trip’i” käigus tekib paanika ja ärevustunne, millest on võimatu enne aine lahustumist lahti saada. See on üpriski tavaline juhtum, mille elab suure tõenäosusega läbi pea iga psühhotroopsete narkootikumidega kokku puutuv inimene. Sama juhtus ka minuga – äkitselt tundsin, et midagi on väga valesti, süda hakkas kloppima ning ma läksin paanikasse, tundsin, et iga hetk kukun kokku ning suren. Võitlesin sarnase tundega mitmeid tunde, kuni aine üle läks. Juhtum leidis aset max 2 kuud tagasi.

Umbes 2 nädalat peale juhtumit, tundsin sama tunnet ka autoroolis maanteel sõites – äkitselt tekkis tugev paanikahoog, tundsin, et kohe kaotan teadvuse, arvasin, et tegemist on tugeva tervisliku probleemiga. Väljusin autost, jalutasin värskes õhus ringi ning kõik laabus ja läks paremaks. Sain aru, et tegemist on minu mõistusega, mitte füüsilise probleemiga. Sõitsin edasi ja võitlesin terve tee paanikahoo tagasi tulemisega (mitmel korral juhtus napilt). Õhtul koju jõudes oli kõik justkui korras. Järgmisel päeval pidin autoga pea 1000 kilomeetrit sõitma, esimesed 400 või 500 möödusid muretult, seejärel hakkas mind taaskord kimbutama paanikahoog, mis tahtis pidevalt peale tulla. Tunne sarnane nagu narkotripi ajal ründav paanikahoog ja ärevustunne. Varem ei ole sellist asja tundnud.

Sain sõidu sõidetud, peale hommikust mediteerimist (ei mediteeri regulaarselt) tundsin ennast väga hästi, jätkasin sõiduga. Kuna läksime puhkama, oli meeleolu hea. Kuni esimese õlleni. Siis läks maailm minu jaoks kuidagi vastikuks ja ohtlikuks, tundsin end ebakindlalt ning vastikult. Kuni väikse uinakuni. Arvasin, et mu aju ei talu enam ühtegi mõjutajat – alkohol, narko jne. Eksperimenteerisin terve reisi ajal, kuigi kordagi ei julgenud palju juua. Kogu 10päevase reisi vältel võitlesin aeg-ajalt sellesama tundega. Eestisse tagasi jõudes see pigem haihtus, kuid oli mul alati meeles.

Siiani tunnen end autoga pikka maad sõites ärevalt, olen tundud ka paanikahoogu lähenemas, kuid tean, et see on minu mõistuses ning olen seda suutnud tagasi hoida. Kuni tänaseni.

Töötan tavaliselt 10-16 tundi päevas, tihti ka nädalavahetustel. Täna koosolekuruumis olles (hapnikuvaene keskkond) tundsin suurt ärevust ja hirmu, et seesama “hoog” tuleb peale. Nii juhtuski. Ühel hetkel hüppasin püsti ja väljusin kiiresti koosolekusaalist. Läksin õue, hingasin värsket õhku, kõik läks paremaks. Ostsin magusat, et veresuhkrut tõsta. Tagasi koosolekule minna ei suutnud. Tulin koju, magasin veidi, nüüd tunnen end paremini.

Pea igapäevaselt tunnen segadustunnet – midagi, mida ma ei saa kontrollida. Vahel tunnen ka ebareaalsustunnet. Kõige rohkem valdab mind hirm selle ees, et olen kuidagi vaimselt ebastabiilne või et mul on arenemas mingisugune vaimne haigus. Usun, et tekitan ärevustunde ja paanikahoo ise sellele mõeldes. Ma kardan, et mul midagi viga. Siiani olen end pidanud väga tugeva vaimse tervisega nooreks meheks. Olen küll väga emotsionaalne, kuid kontrollin end piisavalt hästi. Mul on nagu taustaprotsessina käigus väikene mantra, mis iseendale kordab, et midagi on viga. Hommikul on kõik väga hästi, aga päeva jooksul hakkan tihti mõtlema, et ehk on mul miskit viga ning hakkan seda endale ette kujutama. Tihti aitab enda “rööpasse saamiseks” väikene uinak.

Võib-olla on tegemist mingisuguse vaimse läbipõlemisega? Ma töötan väga palju, ärkan vabatahtlikult iga päev kell 6 ning töötan nii kaua, kui jõuan. Mulle meeldib minu töö, mul on neid tegelikut mitu. Üheksast viieni tööd ei tee, selles suhtes on mul vabad käed.

Olen (ka hiljuti) tihti tarbinud ka marihuaanat, kuid usun, et selles ei tohiks asi olla. Igatahes, eksperimendi mõttes lõpetan tänasest igasuguste meelemürkide tarbimise kuuks või paariks, et näha kas midagi sellest muutub.

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Kirjeldus olukorra tekkest on tunnetest - suurepärane. Psühho-aktiivsed ained viisid organismi looduslikust tasakaalust välja (narko-vintis olemine on normaalset funtsioneerimise vinti-keermestikku vigastanud) ja nüüd on vaja seda tasakaalu taastada.

Ärevushäire korral annabki nö kõige nõrgem koht endast tunda - annab tunda selleks, et inimene midagi ette võtaks, oma eluviisi MUUDAKS!

Edasised toimetused (3E-d, harjutused jt printsiibid praktikasse) taastavad normaalse olukorra. Sellele järgnevalt tuleb juba organismi (keha ja psüühika) tugevdamine.

Ja veel. Sama laksu-reha otsa ei maksa enam astuda.
Sinusuguse noorusega inimesed peavad endale töövõimeliseks sihiks 110 aastat seadma, "laksutades" jääb see vaid õhkõrnaks unistamiseks ja unistamise aega ei pruugi ka kauaks olla.

Head muutumist soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?