Ebastabiilne käitumine 25.03.10 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!

Ei oskagi kuidagi täpselt kuskilt alustada...nimelt mu ema on tähelepanu pööranud mu väga muutlikule tujule ja ebastabiilsele käitumisele. Viimasel ajal on see väga süvenenud, nagu ma ei suudaks oma emotsioone kontrolli all hoida - enamiku ajast olen ma väga apaatne, hajevil, nagu ei saaks aru, kus ma olen. Ma võtan vale päeva asjad kooli kaasa ja hinded on kõvasti langenud (matemaatika viielt kahele). Mu motivatsioon ja tahtejõud on täiesti null ja kohusetunne, mis oli mul kunagi väga suur, on täielikult kadunud. Kõigest on ükskõik, tahaks päevad läbi magada ja mitte midagi teha. Ka päevavalgus ei meeldi mulle enam, see on kuidagi kahe aasta jooksul süvenenud. Toas on kogu aeg tumedad kardinad ees. Samuti on mu sõprusringkond peaaegu olematuks muutunud, mis kunagi oli tänu mu suhtlusaltile iseloomule üsna suur. Kuidagi alateadlikult ma vaikselt eemaldusin kõigist oma lähedastest (va oma poiss-sõbrast), kuna mu tujud olid ebastabiilsed, mõtted hajevil, ma võisin täiesti ebasobilikke asju järsult öelda ja absoluutselt seosetut teksti rääkida, kuna mõtted mu peas on korrast ära, siis arvatavasti ei tule ka suust midagi loogilist välja. Lisaks on mul kolme aasta jooksul (kui ma õigesti mäletan) tugevad söömishäired, mis algasid lihtsalt tervisliku toidu söömisega, mis viis väga valitud toidu söömiseni (jogurtid ja kohupiim), kuni omal käel paastumiseni ja anoreksiani, mis tänase päevaga on muutunud buliimiaks (nädal aega ei söö, kolm päeva järjest õgin + kõhulahtistid) Ma ei suuda ennast isegi peeglist vaadata, ma teen seda väga harva. Mul tekib teatud põlastus enda vastu. Ja mitte et see kõik oleks...kõige suurema probleemi jätsin viimaseks, kuna seda on kõige raskem kirjutada. Ma pole seda võib-olla iseendalegi õieti tunnistanud, kuid aastatega olen hakanud pimedust kartma öösiti (väga vastuoluline mu valgusepelgusele, tean), kuid ainult öösiti muutub pimedus mulle õõvastavaks, ma muutun klaustrofoobiliseks, paranoiliseks. Ma üritan valgusega uinuda, kuid mu peas on madalad hääled, kellega ma vaidlema lähen ja lõpuks ma karjun nende häälte peale. Ma oleksin justkui poolunes, kuid täiesti ärkvel, ma kontrollin oma keha, kuid mitte mõtteid ning alati, kui need hääled mu peast kaovad mingiks hetkeks, ei mäleta ma, mida need rääkisid. Mu uni ei ole kunagi sügav ja ma ärkan tihti külma higiga. Mõnikord kuulen öösiti, kuidas näiteks suures toas asjad kukuvad ning tihti olen oma käest kinni haaranud ning vasak käelaba on palju väiksem. Ma satun paanikasse ja üritan endale öelda, et see on uni, kuigi see seda ei ole. Ma ei suuda ka kunagi uks kinni magada. Ma muutun paranoiliseks ja usun, et keegi jälgib mind mu toas. Öösiti üles ärgates tunnen, kuidas keegi jälgib mind ja istub mu tooli peal. Mu paranoilised mõtted löövad esile ka vanematega suheldes. Mul on justkui mingi koguaegne viha ja trots nende vastu. Kui ma nendega koos ei ole, siis ma mõtlen, et nad on väga toredad ja head vanemad, kuid kui ma neid näen, siis midagi muutub - ma muutun nähvavaks, vastikuks, usun, et nad tahavad mulle midagi halba ja üritan neid eemale peletada...
See asi on juba väga üle käte läinud ning panin ka psühholoogi juurde aja kinni, mis on alles kahjuks kuu aja pärast. Ma kardan, et ma ei jaksa nii kaua sellisena enam elada...muidugi on mul pidevalt tunne, et ma ei soovi eksisteerida ja muud tumedad mõtted, kuid enesetapu mõtteid mul olnud ei ole (liiga isekas oleks nii teha)
Võib-olla vajaks mainimist ka minu kunagine narkootiliste ainete tarbimine. Alustasin kanepi tarbimisega, kui olin 14. Suviti tegin umbes seitsmest päevast neljal-viiel, kooliajal reedeti. Sel sügisel, kui mul hakkas kanepi tarvitamisest väga halb, ma muutusin veel paranoilisemaks ja kontrollimatuks, otsustasin, et nüüd on lõpp.

Tuli väga pikk ning kohati segane kiri, kuid loodan, et saate mind kuidagigi aidata. Mis võiks olla minu probleem? Kuhu suunas ennast ravile viia? Kas psühholoog või psühhiaater?

Kõike head!

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Mine kohe koos emaga (võib ka üksi) psühhiaatri jutule ja saad abi.
Probleeme on mitmeid ja neid kirja teel leevendada-kõrvaldada kaunis keerukas. Vajad veidi ka arstirohtu abiks.
Probleemid on kõrvaldatavad!
Psühhiaatri jutule!
Parimate soovidega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?