Uues töökohas 14.10.03 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Tere!

Äkki oskate nõu anda, kuidas end järgneva looga seoses natuke paremini tunda ja mitte lasta alaväärsustundel enda üle võimust võtta. Olen naine, üle 30, lähenen 35-le. Vallaline. Sest pole seda õiget leidnud. Olen kodulembeline ja mulle meeldib teha kodus olemist mõnusaks, teha süüa ja kasvatada õues lilli ning ilupõõsaid. Pidudel käija ma pole, seal enamasti juuakse, suitsetatakse, edvistatakse asjatult ja aetakse tühja juttu (tean sõbrannade kogemustest). Mulle meeldivad asjalikud inimesed ja asjalikud arutelud. Igatahes pole mul olnud mitte ühtki boifrendi, keegi, mitte ükski noormees pole mind iial suudelnud, käest kinni võtnud ega öelnud, et ma talle meeldiksin. Vahetasin 3 kuud tagasi töökohta ja minuga ühes, avatud kontoris töötab palju minuealisi naisi, kellel kõigil pere loodud ja väikesed lapsed kasvamas. Ainult üks pole abielus, aga see-eest on tal kindel sõber, kes käib graafiku alusel tööl nagu meiegi. See neiu, minust tükk maad noorem, arvab, et on oma armastusega maailmanaba ja teised kõik näikse seda toetavat. Isegi töögraafiku tegemisel arvestatakse nende 2 plaane, millal neil koos kuhugi võimalik minna või kuidas tolle sõbra töögraafik. Mina aga pean arvestama selle sõbra poolt dikteeritud graafikuga, sellega, kuidas sobib laste emmedele, asendama, kui teistel lapsed haiged jne. Loomulikult ma tulen vastu neile, aga tahan seda öelda, et see kõik teeb mulle hirmsasti hingele haiget. Koguaeg nagu tuleb meelde, et oled üksi ja pere su jaoks ikka tulevikumuusika. Olen katsunud ka tutvumiskuulutustega õnne, aga pole õnnestunud. On leitud, et olen liiga korralik ja liiga hea tolle ütleja jaoks. Seda nagu mitmel korral. See nagu näib mehi häirivat, et ma pole iialgi olnud purjus, iialgi tõmmanud ühtegi suitsu, muust sellisest rääkimata. See puhtus ei loe nagu tänapäeval enam midagi. Sellele ühele ka veel vallalisele toob tema prints töö juurde vahel lilli või shokolaadi. Veel aasta tagasi oli mul 1 sõbranna samas seisus kui mina, aga leidis endale kah sõbra, pool aastat olid tuttavad ja nüüd elavad koos ning ka tita südimas. See kõik nii õudselt süvendab sellist "rongist-maha-jääja-tunnet". Mida küll teha?