Kogelus Autor: Karl Karlep

Kogelus on kõne voolavuse ehk ladususe häire. Kõne tempot ja rütmi moonutavad toonilised (tt…tuli) või kloonilised (ko…ko… koju) kramplikud liigutused hääldamist, hääle teket või kõnehingamist korraldavates lihastes. Kõnes avaldub see häälikute, silpide või sõnade kordustena, venitustena ja takerdumistena (m…una). Põhjuseks peetakse lihaste lähteasendit ettevalmistavate närviimpulsside hilinemist, mille tõttu kõneloomemehhanism “murdub” hääldamisvalmiduse etapil. Mitmete neuroloogiliste uuringute tulemused on osutanud parema ja vasaku ajupoolkera puudulikule koostööle kogeluse korral. Kogelus võib esineda nii hea vaimse arenguga kui ka vaimse alaarenguga lastel, samuti alakõne ja häälduspuude korral.

Kogelus on valdavalt funktsionaalne (talitluslik)

hälve. Sel juhul on iseloomulik kramplike liigutuste sageduse ja kestuse sõltuvus suhtlemissituatsioonist ning väljundi keerukusest. Kogelus kujuneb kõige sagedamini

3–4-aastaselt, kuid võib tekkida ka varem või hiljem, näiteks kooliminekul. Kulg on sageli laineline, võib ette tulla kogeluse taasteke pärast edukat ravi. Mõju võivad avaldada ilm, kogeleja tervis, suhtluskeskkond. Harvem esineva orgaanilise kogeluse põhjuseks on ajukahjustus. Sel juhul on kogelus püsiv, ei sõltu situatsioonist.

Funktsionaalse kogeluse tekkepõhjusteks võivad olla mitmed bioloogilised ja sotsiaalsed tegurid: pärilikkus, neurootilised häired, autonoomse närvisüsteemi labiilsus, kehalise arengu pidurdatus, positiivsete emotsioonide vähesus, täiskasvanute suur nõudlikkus lapse suhtes. Mõnikord vallandavad kogeluse näiteks psüühilised traumad, organismi nõrgestavad üldhaigused, kogeleva partneri imiteerimine, elamistingimuste järsk muutus, tülid perekonnas jm. Edaspidi mõjutab lapse isiksuse arengut juba teadmine kõnetakistuse olemasolust ja sellele reageerimine. Kujuneb kogeluskäitumine: püütakse hoiduda suhtlemisest, välditakse mõnd sõna (sageli sulghäälikutega algavaid sõnu), langeb enesehinnang, tekib kõnehirm, kasutatakse mitmesuguseid rituaalseid kaasliigutusi ja lisasõnu, näiteks jaa-jaa, nii-nii. Noorukieas on raskendatud suhete loomine, elukutse valik jms.

Kogeluse ilmnemisel soovitatakse lapsevanematel mitte juhtida lapse tähelepanu kõnetakistusele, kõnelda temaga rahulikult ja mõneti aeglasemalt, võimaluse piires vältida stressi põhjustavaid situatsioone, tugevdada lapse tervist (viibida looduses, kinni pidada kindlast päevakavast). Vajalik on konsulteerida neuroloogi ja logopeediga. Kui laps käib lasteaias või koolis, tuleb pedagooge teavitada sellest, millised olukorrad võivad kogeluse esile kutsuda.

Täiskasvanueas sõltub kogeluse ravi tulemus kõige enam inimesest endast. Alati on võimalik õppida kasutama kogelust vältivaid või vähendavaid kõnetehnikaid ja suhtlemisstrateegiaid. Kogeluse ravi korraldavad logopeedid, vajaduse korral sekkuvad ka psühholoogid ja arstid.