Tõenäoliselt korduma kippuvad küsimused... 29.06.10 / Psühhiaatria

Külastaja küsib:

Tere!
Ma kahjuks ei oska kusagilt alustada ja ei taha teie aega raisata. Kuid et asjast aru saaksite pean põhjalik olema, sest ise olen koguaeg depressiooni tühiseks haiguseks pidanud ja selle põdejaid enesehaletsejateks kes endaga hakkama ei saa. Aga et vastupidi mõtlema hakata, pidin seda ise kogema. Paar aastat tagasi kutsuti mind tervise kontrolli seoses kaitseväe kutsega. Pääsesin tänu kirurgile, kelle arvates oli mul selg kõver (selleks ei pea kirurg olema, et seda näha) Peale kirurgi oli järg Psühhiaatri juurde, sõbralik vanem naisterahvas oli ja talle ma kurtsin oma unehäireid ja pidevat tuju langust ja isegi aegajalt tekkivaid enesetapu mõtteid... Ma vannun et ei teinud seda sellepärast et kaitseväest pääseda, kuigi sinna ma tõesti ei tahtnud minna, aga olin juba kindel et ei peagi. Psühhiaater pani mind nädalaks haiglasse psühhiaatria osakonda ja peale seda hakkas kodune ravi tablettide õgimisega. Mida ma ka mõned kuud tegin. Aga arst andis mulle korralduse tööle minna, kuid ma seda ei teinud ja lõpuks oli mul niigi hea olla ja pole enam arsti juurde tagasi läinud, ravi jäi pooleli sest uusi rohtusi ei saa ilma arsti ettekirjutuseta. Ma käisin tööl ju, aga mitte ametlikult. Probleem oli selles et mul polnud haigekassat. Arsti juures oli ka juttu mu lapsepõlvest, mis ei olnud tõesti just lilleline. Oli perioode kus elasin õues või majalähedal kuuris ja seda ka talvel, kodune olukord oli kohutav Hiljem olin ka ühes vana maja pööningul.

..Sellest on nüüd mitu head aastat möödas ja mul on jälle sama asi kallal, see on nagu needus, aga selle vahega et just enesetapu mõtteid pole, kuna oli vahepeal samasugune sõber kes keeldus arsti juurde minemast ja selgitasin talle et enesetapp on vale, et nii ei tohi isegi mõelda ja nüüd kui tuleb mõte oma unearter kinni pigistada (olen mõelnud et see oleks kõige valutum ja kiirem) Mõtlen kohe sellele et "Nii ei tohi isegi mõelda" Ja unehäired on. Kui on vaja kusagile minna järgmine hommik, näiteks linna siis tean juba ära et pole mõtet magama minnagi, sest tean et magama ma ei jää. Iga pisem krõps või kraps ajab ülesse ja siis süda peksab nii mis kole. Pidev tuju langus on. Mul on hobi, millega ma enam teha ei tahagi. sest lihtsalt ei saa enam keskenduda ja süveneda ühele asjale, koguaeg on selline tunne, et midagi on tegemata ja siis ma käin nagu peata kana ringi, ei saa kusagilt kinni et et teeks ühe asja ühe korraga ära ja lõpuks on magama minemise aeg ja siis mõtled et ei olegi midagi teinud. Alkoholi ma ei tarbinud terve elu, väga harva võtsin seltskonna terviseks nö. Nüüd viimasel ajal olen kahjuks juba seltskonna hing, kes lahkub peolt neljal jalal või kahevahel. Seda õnneks mitte kaua. Seda sellepärast et oma hobiga ma tegeleda ei saa, muud ma teha ei oska ja polegi muud teha, kuna hetkel ma olen töötu. Et must ei jääks toriseja muljet (arvan et arst seda just arvabki) Siis olen väga rõõmsameelne hea huumoriga sõbralik inimene, mida ma kahjuks praegu öelda ei saa, praegu ma olen lihtsalt vegeteeriv ja vanadust ootav elusorganism.

Niisiis, miks ma üldse siia kirjutan on teada saada, kas mul on mõtet või piisavalt põhjust arste tüütama minna ja siis kellest peaks alustama, kas esmalt perearsti juurde ja siis tema suunab mind edasi õigesse asutusse või peaksin kohe psühhiaatri juurde minema. Ma kardan minna tegelikult, Ma ei tea kuidas alustada selle protsessiga alates tugitoolist kuna arsti vastuvõtuni välja, olen töötu nüüd täielikult ja pole ju raha. Oma vallavalitsusest ma seda küsima ei taha minna. Muidu töötuna arvel ma olen ka, kuna ma ei usalda sealset delikaatsust. Ma ei oska põhjendada, aga ma kardan minna arsti juurde. Ma tean et Dr sütt on väga pädev arst ja ta ei mõtle nii. Kujutan endale ette et ta mõtleb et ma olen kuju kes ei saa endaga hakkama ja haletseb niisama ja loodab siit nüüd lihtsat abi saada. Täpselt nii nagu ma teistest mõtlesin. Ma vabandan et kiri nii pikk sai.
Ette tänades!

Arst vastas:

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Kliinik.ee saatis vabandades viimased kirjad alles 14. juulil 2010.a. mulle vastamiseks.
Nüüd siis vastan.
Lootusrikkalt minna oma toreda-targa psühhiaatri jutule ja oma muremägi uuesti arsti vaatevälja veeretada. Sadadest kaebustest tuua esile olulisim (mis minule tundub praegu UNEPROBLEEM s.o. unetus olema). Arst pakub siis und soodustavat AD-d ja siis saab muid tervendavaid asju ette võtta. Siis võtaksin raamatukogust (või ostaksin antikvariaadist) Peeter Tarveli raamatu "Ignatius LOYOLA" - väga vägev vaimuväge andev raamat. Ignatius oli sõdalane ja sai v.raskesti haavata - sõdalase karjäär läbi. Tõvevoodis oli aastaid ja luges siis haigevoodis ka pühakute elulugusid. Luges Pühast Franciscusest ja mõtles - suutis tema Pühakuks saada, suudan ka mina. Luges siis Püha Doinicuse elulugu ja Ignatius jälle mõtlema - suutis tema Pühakuks saada, suudan ka mina...jne Saigi Ignatius Loyola hiljem Pühakuks. Mida ja kuidas ta tegutses - siit siis lugejale-tegutsejale vaimuvägi-tegudevägi.
Esimesest õhtust alates ka minu Palve-Meditatsiooni harjutus. Ja kui Loyola raamat läbi loetud-mõeldud, siis minu raamatus "Väljavalitu" pakutud ideed praktiseerimiseks.
Igast muest saab üle!
Suutis Loyola, suudad ka Sina - omas valdkonnas.
Parimate tervitustega,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?