Enese avamise probleem 25.10.09 / Psühholoogia

Külastaja küsib:

Olen 24aastane naine. Tunnen, et "juhe" on nö kokku jooksnud ja ei suuda kuidagi asja endas lahendada. Mainin ära, et olen muidu jutukas ja avatud inimene, kuid mureks on peamiselt minu käitumine ja olek suhtes. Usun, et see tuleneb madalast enesehinnangust ja hirmust näidata välja, oma tõelisi soove jne.

Pisut tutvustuseks.
Olen pärit suurelapselisest perest, kuid olen nii palju noorem teistest lastest, et peamiselt elasin emaga kahekesi (olime üksteisele toeks nii mures kui rõõmus). Majanduslikult ei olnud me heal järjel ja alati oli raskusi rahaga ja isegi vahel polnud midagi süüa. Sellest ajast on mul enda arvates tekkinud ka kompleksid või siis olen õppinud enda tundeid ja soove alla suruma, kuna kunagi ei olnud võimalust saada seda, mida ma ehk oleksin soovinud. Kuigi olin pisike, sain ma alati aru, et on raske ja ei ole sobilik, midagi soovida. Nüüdseks on aeg edasi läinud, kuid tunnen, et sellest ajast on mul tekkinud probleeme enda avamisega ja enda soovide välja ütlemise ja tahtmise saamisega. Tunnen, et olen leplik ja alistuv, olenemata sellest, et ise vb kannatan (mingi piirini). Samas on minus ka piisavalt tugevust, et suvalistel ei lase endale pähe istuda. Pealt näha olen ma tugev inimene ja usun, et ega paljud oska arvatagi, et sees toimub paras jama:)
Niisiis
Olen suhtes olnud u 1.5 aastat ja sellest aasta mehega koos elanud (varem on olnud ka u sama pikk suhe ja mõned lühemad suhted). Suhe tundus kohe alguses väga õige ja endalegi üllatusena, olin ma nõus koos elama, initsiatiiv tuli isegi minult (arvasin alati, et see juhtub alles kui olen u 30a, kuna vajan päris palju privaatsust ja olen nö üksik hunt, kellele meeldib ka iseenda seltskond). Igatahes arvasin tol hetkel, et tuleb mis tuleb, aga vähemalt olen elanud ja proovinud. Mees on minust 3 aastat vanem ja temal ei ole püsisuhet varem olnud, ka ei ole ta koos elanud kellegiga. Ka tema tundis, et kõik on super ja ideaalne klapp on. Tema isegi käis mulle alguses rohkem peale ja soovis väga palju koos olla. Niisiis saigi koos elama hakatud. Ent üsna pea panin tähele enda käitumises, et ma hakkan vältima ja endasse tõmbuma. Just asjades, mida ma tegelikult soovin. Justkui keelan ära endale mingid asjad, a la kallistamine või kui mees koju tuleb, siis uksele vastu minemine ja musi andmine ja muud taolised spontaasused, mis tulevad hingest. Ka tema märkas seda ja vahel tegi ka märkuse, et ma justkui ei teeks temast väljagi. Aga seda siiski juhtus harva ja suutsin end avatuna hoida. Nagu kooselus ikka tekivad rutiinsed tegevused ja tuleb üksteisele ka hingamisruumi anda. Sellega samuti ei olnud erilist probleemi. Mõlemad selles suhtes väga sarnase mõtlemisega.
Nüüd aga tunnen, et kusagil olen enda osas midagi valesti teinud (just see endasse sulgumine), ja ei tea, kust see täpselt alguse on saanud. Ilmselt on oluline siin seks. Seks temaga meeldib väga. Kuid orgasmi ei ole mina veel saanud. Oleme rääkinud ka sellest ja olen öelnud, et tunnen endas mingit pinget ja asi ei ole temas, kuna on tõesti nii hea, et ma võiksingi vabalt ka orgasmi saada (ise oskan end orgasimini viia alati), kui vaid see pinge kaoks ja suudaksin end vabaks 100% lasta. Mina aga lasen end u 98% vabaks. Nüüdseks on see sedasi kujunenud, et tema on pinges ja mina olen pinges ja iga kord on pettumus justkui, et jälle ei saanud jne. Seksime endiselt 2-3 korda nädalas (vahel rohkem). Olenevalt emotsionaalsest seisundist (vahel on lihtsalt haavatavam olek), olen ma mõned korrad ka lihtsalt peale seksi endasse tõmbunud ja siis mitte midagi öelnud. Kuigi ta alguses küsis ja tahtis aidata jne, ei öelnud mina sõnagi. Lihtsalt ma ei osanudki end väljendada ja siis haletsesin end. Vahel on sellest ka väga rahutud ja magamata ööd olnud. Rinnus on valus, kuna tahaksin end väljendada, kuid ei oska/julge. Sellest on ka kõikuma löönud minu enesekindlus. Ma ei julge spontaanselt tundeid välja näidata, kuna kardan, et kui asi seksini jõuab, siis nagunii on jälle läbi kukkumine vms. Nii ma siis kujutan peas ette, mida kõike ma tahaks teha ja kuidas käituda, kuid kui olukord kätte jõuab, siis ma leian sada põhjust jälle, kuidas vältida ja mitte tegutseda. See kõik on viinud selleni, et ka tema on samasuguseks muutunud (kuigi pisut avatum). Ja see teeb mulle haiget ja ma tunnen, et olen üksi ja ei saa tähelepanu ja teda justkui ei huvita enam minu tegemised jne. Tegelikult tean, et see, mida ma temas näen, on minu peegelpilt. Mina ise olen see kinnine, kes mitte midagi ei räägi ja end tagasi hoiab.
Olen nii palju enda üle mõtisklenud jne, et miks see nii on ja kust see tuleb ja usun, et saan aru ka, et see kinnineolek ja endasse sulgumine ja enda soovide mitte välja näitamine on tingitud lapsepõlvest ja kodusest elust-olust. Ma nii tahaks muutuda isiklike soovide ja unelmate osas avatumaks ja olla rõõmsameelne, kuid sageli peale mingit eneseületust ma siiski põrun ja ikkagi tõmbun lõpuks endasse ja olen ükskõikne ja heidan seda hoopis teistele ette, et nemad ei huvitu minust vms. Tahaksin näidata välja siirast rõõmu ja osata elu nautida. Praegu aga tunnen, et näen kõiges alati vigu ja häid asju ei oska välja öelda. Pole lihtsalt kombeks kunagi olnud.
Tahan lihtsalt teada, kuidas endaga avatuse ja tahtmiste osas tööd teha. Kuidas kasvatada enesekindlust. Kuidas lahendada seda vältimise olukorda suhtes:( Kuidas saada üle hirmust näida tobe või eksida millegis.

Arst vastas:

Jüri Ennet

dr Jüri Ennet

Psühhiaater

Erapsühhiaater

Enesehinnag sõltub enese tundmisest ning selle aktsepteerimisest, enese tugevate külgede eksponeerimisest ja sealtkaudu kiituse-tunnustuse saamisest. Lapsepõlv jääb mitte ainult lihtminevikku, ta on juba täis- või isegi enneminevikus ja las ta seal minevikus olla. Elu kulgeb olevikus. Lähisuhte korrigeerimiseks on sadu teooriaid ja praktilisi nippe, aga neid kõiki saab taandada ühele nimetajale - soovida vastastikku teineteisele head, teha seda, mis Temale hea on. Andmisrõõm. Seda vastastikku. Dirigeerimine olgu vastastikune: uksemusi võib alata Sinult, temalt või siis olla mõlemipoolne. Aga võib ka ära jääda ja olla midagi muud, mis rõõmukiirgust avaldab. Mona-Linda naeratus (resp. Kalevipoja naeratus) võib küllaldane olla - tähtis on, mida süda tuksub! Intiimelu ja orgasm lähevad paika - vaja aega, vaja teineteisemõistmist, vaja valehäbi taandumist, vaja andmisrõõmu kosumist.
Elus on kaks suurt eesmärki: õige (andekusele vastava) töövankri vedamine ja õige elukaaslasega Lapsevankri lükkamine. Kui need sihid paika pandud, siis enesekindlus ja enesehinnag kasvavad mühinal. (vt. minu rmt. "Väljavalitu" 22. pt. (Isiksuse kujundamine) ja 23. ptk. (Kaks käru: erialakäru ja lastekäru). Õnn ei ole möödunud minevikus või siis kaug-tulevikus. Õnn on tänases päevas. Mediteerisin ja küsisin Taaralt (Eestirahva Esivanemate Jumalalt): "Kuidas saada õnnelikuks?" Vastuseks sain Temalt vaid ühe sõna: "OLE!"
Ole Sinagi koos kalli Elukaaslasega.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik?

Nõuanded teemal: Psühholoogia

isiksuse analüüs

probleem on selles et igal asjal on kaks külge ja see segab elamist täna mõtlen nii ja homme teisiti enesekindlust pole üldse hirm tuleviku ees liigne muretsemine ühe sõnaga väga paha on olla ise arvan ...

Vastas dr Irene Kalvet

Tere!
Loodan, et koos psühholoogiga leiate oma probleemidele lahendusi. Minge julgelt psühholoogi juurde. Kirja teel on keeruline Teid nõustada.
Jõudu ja edu soovides!
Irene Kalvet.

Loe edasi


Vaata kõiki nõustamisi