Eesti suurim tervisenõustamise keskkond
50943 tasuta nõuannet!
Arst annab nõu, küsi julgelt!
Küsi arstilt!
Kliinik.ee RSS Feed
 

Esita küsimus psühhiaatrile

 
 
LOE KÜSIMUSI JA VASTUSEID
Psühhiaatritele esitatud küsimustele on 6139 vastust.
KÜSI NÕU TEISTELT! ARUTA TEEMAT FOORUMIS
Foorumis on 1017 teemat.

Ärrituvus

17.12.13 20:34

Tere!

Minu probleemiks on juba pikemat aega kõrgenenud ärritavus. Vihastan või hakkan nutma lihtsate asjade peale, lisaks olen üleliia armukade. Olen alati olnud selline, et püüan asju enda kontrolli all hoida, aga nüüd on see juba hakanud suhtele mõjuma. Ärevus väljendub ka esinedes, enne esinemisi on mul alati ebamugavustunne kõhus ja esinemise ajal hääl väriseb, mis esinemise kvaliteeti kindlasti alla tõmbab.

Lisaks on mul pidev unisus. V.a kui olen tugevalt ärritunud, siis ei saa mõtteid mujale ja ei suuda magada. Mind painavad aeg-ajalt peavalud (tavaliselt ühel pool pead ja teravad, vahel ka pulseerivad ja hajutatult).
Samuti on langenud mu libiido. Ja viimastel nädalatel tõusnud ka söögiisu ning tekkinud kerged keskendumisraskused.
Vahepeal esines periood, kus kõike kartsin. Kartsin pimedas tänaval käia, majja siseneda jne... ometi tegin neid asju, lihtsalt kardan üleliia. Foobiat ei ole.

Võtan ka beebipille, kuid probleemid algasid aasta-poolteist pärast beebipillide võtmise algust.
Ei tea kui oluline teave see on, aga vahel esineb mul ka imelikke "tõmblusi", mitte tihti, aga selline kerge kontrollimatu tõmblus, mis on alati ühe kaupa. Kui minu põlve refleksi kontrollida, on see samuti elavnenud (taaskord ei tea, kas oluline).

Ma saan oma probleemidega elatud, aga see halvendab mu elukvaliteeti, mu suhteid ja produktiivsust ka kõrgkoolis.

Kuhu peaksin pöörduma ja mida saaksin ise ette võtta?

Vastab...

Jüri Ennet
Jüri Ennet
Erapsühhiaater
Veel vastuseid sellelt arstilt

1. ärritavus. Vihastan või hakkan nutma lihtsate asjade peale.
#Organismis (psüühikas) tekivad pinged selleks, et tegutseda, et midagi muuta. kui neid potentsiaale ei realiseerita, siis tekivad emotsionaalsed, psüühilised, somaatilised ja sotsiaalsed ebamugavused-häired.
Tegutsemine: a) põhjuste vähendamise suunal; b) pingetest vabanemise eesmärgil.
2. ...lisaks olen üleliia armukade.
# Suhe on ühisosa leidmine suhtlejate vahel, suhtlemine. Suhe ei ole omand, ka kapitaliühiskonnas mitte. Mitte Minu, aga Meie on õige "noodivõti" igapäevaelus toimimiseks.
3. Ärevus väljendub ka esinedes,
# Esinemise eel peabki väike rambipalavik olema. Kui teema ette valmistatud, esinemiskava olemas ja esinemine Rõõmu pakub endale, siis saab seda ka auditooriumile pakkuda. Anda saab seda, mis endal olemas!
4. painavad aeg-ajalt peavalud (tavaliselt ühel pool pead ja teravad, vahel ka pulseerivad ja hajutatult).
# Silmade kontroll, vererõhu normaliseerimine, kehaine aktiivsus, õige puhkerežiim.
Kindlasti ortostaatilised harjutused, neist lihtsaim - minu Palve-Meditatsiooni esimene samm. (vastab pingeist, korrigeerib aju verevarustust).
5. on langenud mu libiido
# Kui Meie töötab, siis normaliseerub ka see valdkond.

Andmine on suur Rõõm.
Neitsist sündinu andis korraga tuhandetele pulmalistele leiba ja veini.
Mina pakun aastatega tuhandetele seda, mida minul anda on.
Pakkuge Teie oma lähedastele seda, mida Teil hingesopist rõõmsalt võtta on, andmiseks võtta on.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik lugemine?

Õppimine

17.12.13 01:15

Ei suuda ladina keelt uuesti pähe ajada, tuttav küll, olen seda õppinud, aga kui peast kirjutada vaja--ei suuda---juurikate ladinakeelsed nimetused

Õppemaks makstud----ei tea mis saab

olen tatine ka

Vastab...

Jüri Ennet
Jüri Ennet
Erapsühhiaater
Veel vastuseid sellelt arstilt

Mälu on õppimise üks osis, aga oluline.
1. Milleks see vajalik on ja millist rõõmu-tulemusi jne see mulle liht- või täistulevikus pakub? Seega Motivatsioon.
2. Materjali tükeldamine-strutureerimine ja siis õppimine (rõõmsameelselt).
3. Visualiseerimine või/ja käsikirjaline (manuaalne) lähenemine jne. - endale omaste meelte kasutamine.
4. Kordamine on tarkuse omandamise e Tarkuse Vanaema ning Vanaisa.
5. Õpitu võimalikult sage kasutamine, praktiseerimine.
6. Päevik, et ennast paremini tundma õppida ja seda siis õppimisel kasutada.
7. Loe raamatut "Schliemann" ja vt tema õppemetoodikat. Tema sai oma õppemetoodikaga selgeks üle 20 võõrkeele. Esimest õppis ca pool aastat, järgmised keeled omandas 1,5-2 kuuga. Tema meetod on väga huvitav.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik lugemine?

Ärevushäire ja peavalu

13.12.13 20:06

Tere Dr. Ennet!

Mul oleks Teile selline küsimus.

Ma lõpetasin vahepeal oma AD ravikuuri ära, kuid nüüd olen kaks ja pool nädalat võtnud uuesti Elicea 20mg. Alustasin muidugi 5mg ja siis edasi 10mg ja lõpuks 20mg.
Kuid nüüd on tekkinud selline "vati" sees olek. Peavalud, need ei ole tugevad, vaid närib ja on ebamugav. Silmi on lihtsam ja mugavam kinni hoida, kui lahti. Üldse selline ebamugav tunne on, justkui miski hoiaks tugevalt mu pead kinni.
Kas see võib olla ärevushäirest endast tingitud või hoopiski AD pärast?

Olen väga mures. Ma tean, et Te soovitate mulle nüüd harjutusi. Harjutusi ma teen, samuti ka trenni. Kuid see pea ebameeldiv tunne teeb mind murelikuks ja ärevaks. Mida ma peaksin ette võtma?

Palun väga Teie abi!

Vastab...

Jüri Ennet
Jüri Ennet
Erapsühhiaater
Veel vastuseid sellelt arstilt

Harjutusi soovitan muidugi, teil tuliselt õigus.
Eelkõige alustaksin ravimi annuse muutmisega - "mängida annusega" ja leida see sobilik doos. Enesetunne ja sisehääl ütleb täpselt ette - seda jälgida.
Indikaator - enesetunne, see on põhiline dirigent.
Peavalude valdkond - orto-staatilised harjutused: püsti-lamada-jalad üles- turiseisu ja tagasi lamamine-püsti; minu Palve-Meditatsioon, siin siis ringutus-püsti...alla-lõõgastust..lähteasend-

Vererõhu kontroll
Piisav uni.
Head tegutsemist ja loomulikult ka harjutused,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik lugemine?

Alkoholisõltuvus?

11.12.13 08:26

Minu elukaaslane on tarvitanud alkoholi kogu selle aja, kui tuttavad oleme, ehk mitu aastat juba.

Kange alkohol on tema iga õhtu osa, aga ta ei joo ennast kunagi purju: võtab paarsada grammmi õhtu peale, tema käitumisest pole kuidagi aru saada, et ta oleks joonud. Tõsi, viimasel ajal ei anna õhtusest napsutamisest enam märku pesemata pits kraanikausi äärel. Saan hommikul vaid pudeli tühjenemise järgi aru, palju ta võtnud on. Ja kontrollin seda juba krooniliselt igal hommikul. Ta on eeskujulik isa, edukas firmaomanik, oma ringkonnas lugupeetud inimene.

Aeg-ajalt võtab ta pitsi ka siis, kui näiteks väljas lõunal käime. Kuna elame väikelinnas ja paljudes tihedamini külastatavates kohtades on ka teenindajad nägupidi tuttavad, siis vahel talle lausa pakutakse seda, isegi kui ta ei küsi, sest ollakse ta harjumustega kursis. Minu on see viinud nii kaugele, et ma väldin oma mehega väljas käimist, sest minu jaoks on need situatsioonid ebameeldivad.

Korralikult purjus olen ma teda aastate jooksul vaid loetud korrad näinud, võin need ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Tavaliselt läheb ta siis rahulikult magama, viimane kord aga üritas minuga oma kirge rahuldada, ehkki mina magasin... Järgmine päev ei teadnud sellest midagi, mina pole rääkinud ka. Sellest ajast on minu jaoks ka meie intiimelu mulle probleem, kuna meenub see seik ja tunnen ennast vastikult.

Kas ma teen selle igaõhtuse napsutamisega tühjast tüli või on minu mehel tõesti alkoholiprobleem? Oleme aja jooksul ka mitu korda sellest rääkinud, et minu meelest on selline napsutamine liiast, pärast seda on mõneks õhtuks joomine järgi jäänud, aga siis läheb samamoodi edasi. On ise öelnud, et tema jaoks ei sobi igasugused keelud ja piirangud selle kohta, kui palju ta võib juua (mitu pitsi, ainult nädalavahetustel jne) ja ainukene variant on kas võtta nii nagu praegu või teha 0-tolerants ja üldse mitte võtta.

Kas ja mida mina lähedasena üldse teha saan või tegema peaksin? Kui meil ei oleks lapsi, siis ma poleks kindel, kas me oleksime veel üldse koos. Samal ajal üritan end lohutada sellega, et ta on ju tegelikult tore mees, pole vägivaldne, hoolib meist ja perel pole millestki puudust.

Vastab...

Jüri Ennet
Jüri Ennet
Erapsühhiaater
Veel vastuseid sellelt arstilt

Alko-probleem on olemas!

Kui ta ei suuda neli kuud ilma ühegi alkoholitilgata (ka õlu) olla, siis probleem kindlasti olemas.
Probleemsed on ka sellised, kes aastas 2-3 korda tsüklis on.
On muidki variante hulgi.

Jutt ei maksa, et kui tahan, siis võtan/ei võta. Sellised mehed tahavad ja võtavad. Alustan peale aastavahetust, meil veel tööl see väga vajalik kohtumine, selle tegelase juubel/matus/ ...1001 põhjust, et võtta.
Teie kirjeldus - alkoholismi probleem on!

Päevapingetest vabanemiseks on vaja leida muud võimalused (sport, yoga, psühhoregulatsioon, jne), esialgselt on ka arstirohu kaasabi vaja.
Kui ta probleemi tunnistab (neli kuud on esimene mõõdik, mis asja selgitab), siis kohe raviga ja eluviisi muutusega alustada. Kohe ja täna!

Alkoholism on ravitav, aga mees peab ise ka soovima!
Tervitades,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik lugemine?

Erotic transference

09.12.13 18:21

Tere!
Mul on küsimus sellise asja kohta nagu erotic transference (ma eestikeelset vastet terminile ei leidnud). Erinevatest allikatest olen lugenud, et kasulik oleks sellest teraapias rääkida. Mul esinevad need segased ja piinavad tunded oma meespsühhiaatri vastu. Kas ma peaksin/võiksin sellest oma psühhiaatrile rääkida või oleks see pigem kohatu? Või oleks parem arutada seda teemat hoopis oma psühholoogiga, kellega on mul iseenesest palju sagedasem kokkupuude?

Ette tänades

Vastab...

Jüri Ennet
Jüri Ennet
Erapsühhiaater
Veel vastuseid sellelt arstilt

Kui käite nende juures nö pihtimas, siis loomulikult võite sellele viidata, vajadusel ka rohkem end avada. Ühiselt leiate siis vastuse, tegevusjuhise.

Mis on aga psühhiaatri ja psühholoogi külastamise algpõhjus? Või ongi ainuüksi ja põhiline - erotic. Seda saab siis sõprussuhteid luues lahendada, eluseltsiline leida, sobilik ja mõistlik ...
Julge ei karda!
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik lugemine?

Rivotril ja sõltuvus

09.12.13 00:30

Tere! Olen 38aastane ärevik, haigusega võidelnud natuke vähem kui 30 aastat. Puudega invaliidsuspensionär olen umbes kümme aastat ja sama kaua saanud ravi ühe ja sama arsti juures. Varem katsetanud mitmeid ravimeid ja olnud mitut raviarsti, psühholoogi. Minu jaoks osutus väga sobivaks 1 tbl. Seroxati hommikul ja pool tbl. Rivotrili õhtul. Ärevus oli kui peoga pühitud ja tundsin ennast täisväärtusliku inimesena. Olin ravimit tarvitanud umbes kolm aastat, kui rasestusin ja sünnitasin terve lapse, keda ka imetasin samal ajal kui Rivotrili tarvitasin. Ravimite infolehte ei lugenud, rasestumissoovist andsin arstile teada, et vaataks minu ravimid üle. Mingil hetkel siis järeldasin, et võin sama ravi saada surmani. Arst küll väga harva mainis, et Rivotril on kange ravim, aga mõtlesin ikka, et kui juba raseduse ajal kasutada lubati ja ravimi kogus ei suurene ning enesetunne on hea, siis on kõik ok. Novembri lõpus läksin retsepti pikendama, aga arst mulle enam Rivotrili ei kirjutanud. Põhjendas, et see ravim on mulle ilmselgelt meeldima hakanud ja olen ravimisõltlane ning vajan võõrutust. Pakkus, et kirjutab teise ravimi- Kventiax. Palusin, et ootaks uue aastani. Olen elus ravimeid katsetanud ja teadsin, et uus ei pruugi kohe soovitud toimet avaldada või hoopis vastupidi ning jõuludeks juba plaanid tehtud. Ka saaks abikaasa mulle uuel aastal toeks olla, sest jääb siis puhkusele. Arsti see ei huvitanud. Olin siis Kventiaxiga nõus, ei osanud kohe midagi öelda või teha. Kümme päeva võtsin Kventiaxi, Rivotrili ei võtnud. Kaks korda selle aja jooksul helistasin arstile, mul oli väga paha olla. Lugesin Rivotrili võõrutusnähtude kohta ja olin teadlik, aga mulle tundus just, et Kventiax ei sobi mulle. Seda annust soovitas suurendada poolest kuni kahe tabletini õhtul, nii ka lõpuks võtsin. Tekkis tugev hirmutunne ja unenäoline seisund meenutustega lapsepõlvest( mis minul just kerge polnud). Nii igal õhtul enne uinumist, hommikuti pärast ärkamist vaatasin ennast justkui kõrvalt. Viimane mulle ka minu haigusest tuttav tunne, aga seekord oli ülivõimas. Arst käskis ära kannatada ja pakkus haiglaravi. Haiglad minu suurim hirm( lapsepõlvest) ja loobusin. Kventiaxi toimeainega ravimit olen ka kunagi proovinud- Seroquel, see ei sobinud. Helistasin teisele psühhiaatrile. Soovitas võtta rahunemiseks pool Rivotrili ja edaspidi õhtuti poolest tabletist pool kuni saan tema vastuvõtule minna( teise linna). Võtsin terve Rivotrili, Kventiaxi enam ei võtnud. Järgmised päevad olen nüüd igal õhtul veerand Rivotrili võtnud. Peavalu ja söögiisu puudumise panen võõrutusnähtude arvele, unetuse ka. Olen mures kasvava ärevusega, tunnen, et "mina pole mina", millestki rõõmu ei tunne, tulevik paistab eriti must. Tunnen ennast samuti nagu aastaid tagasi, kui veel Seroxati ja Rivotrili ei võtnud. Kaebasin seda kõike veelkord oma arstile ja samas informeerisin, et soovin ravimisõltuvusest vabaneda järk- järgult annust vähendades. Arst teatas, et: "Loomulikult oleks võinud ka aeglaselt annust vähendada, kuid ma arvasin, et nii ei jõua kuskile, vaid samasse punkti tagasi, kus olite." Mida ma peaksin tegema? Saan aru, et olen ravimisõltlane( seda mitte omal algatusel), aga samas olid need kümme aastat minu elus aeg, kus ma ei pidanud ärevuse pärast muretsema. Ma ei taha Rivotrili tagasi, aga ma tahan oma elu tagasi. Mida ma saan teha? Mida Teie soovitate? Ette tänades vastuse eest!

Vastab...

Jüri Ennet
Jüri Ennet
Erapsühhiaater
Veel vastuseid sellelt arstilt

Minu soovitused oma patsientidele ärevushäirete rühma puhul:
1. arstirohtu võttes peab seisund parem olema, paranema ja suhteliselt ruttu (õige rohi ja õige annus),
2. harjutused (kehalised ja psühhoregulatsioon). Rohi ja harjutused, rohi ja harjutused jne. jne .. harjutusi tehes rohu vajadus hakkab vähenema... kujuneb nö tingitud refleksi sarnane seisund (vt.see Pavlovi koerake);
3. kui mingi rahustiga on tekkinud sõltuvus, siis sellest saab vabaneda järkjärgult mõne neuroleptikumi abil. Harjutused ja eluviisi muutused jäävad päevakorda.
4. koostöö tohtriga.
Head harjutamist,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik lugemine?

Pöördumine psühhiaatri juurde?

08.12.13 00:42

Tere!
Olen noor tudeng ning õpin ülikoolis. Tunnen, nagu oleksin elus rappa jooksnud.
Viimased paar kuud olen tundnud veidike teistimoodi, kui olin seda keskkoolis või eelmisel aastal. Ma ei suuda asjadest nii palju rõõmu tunda kui enne.
Aasta aja jooksul olen kaotanud mitu lähedast ning ma ei ole kindel, kas olen need probleemid enda jaoks lahendanud või olen tunded sügavale endasse matnud. Mu pea on nii sassis igasugustest mõtetest ning ma ei oska neid korrastada. Ma olen terve elu väga iseseisev olnud ning väga tugeva isiksusega. Kuid nüüd oleksin justkui iseenast alla surunud.
Mul on suured tuju kõikumised. Iga kuu umbes kaks nädalat olen elurõõmus ja ei mõtle nii palju tulevikule, vaid naudin elu. Kuid mingi aeg tulevad jälle mõtted, mida ma elult tahan, mis on minu eesmärk jne. Tunnen üksindlust, et mul ei ole kellegi poore muredega pöörduda. Kuid keskkoolis olles mul sellised probleeme ei olnud, mul oli rohkem energiat ja tahtejõudu. Astudes ülikooli olin väga motiveeritud ja hakkaja, kuid nüüd teisel aastal on see ära kadunud ning ma ei oska seda kuskilt leida. Mul oleks nagu loomingukriis.
Mul olekski küsimus, kas peaksin psühhiaatri abi otsima või mitte?

Vastab...

Jüri Ennet
Jüri Ennet
Erapsühhiaater
Veel vastuseid sellelt arstilt

Psühhiaatri jutul soovitan kindlasti käia - saate siis konkreetseid soovitusi.
Minupoolseid soovitusi-mõtteid leiate minu raamatust "Väljavalitu" - Tervisemaja ptk-dest. See aitab veidi sihte-tegevusi süstematiseerida, endale selgemaks teha ja siis sihipärasemalt tegutseda.
Olla optimist!
"...oma elujõu mõõna aastail lakkasin ma olemast pessimist: enesetaastamisinstinkt keelas mulle viletsuse ja pelgurluse filosoofia..."
" mis teda ei tapa, see teeb ta tugevamaks"
Friedrich Nietzsche
Lahendid on olemas.
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik lugemine?

Keskendumishäired

07.12.13 22:52

Tere, olen 16-aastane nooruk ning minu mureks on keskendumishäired. Hiljuti avastasin, et kui oli vaja koolitöö jaoks lugeda läbi päris mitu lehekülge, siis mitte küll kõikide lausete puhul, aga kindlasti mõnede lausete puhul pidin lugema 2-5 korda, et mõte minuni jõuaks. Ma ei ütleks, et asi oleks motivatsioonipuuduses, sest motivatsioon õppida on olemas. Lihtsalt keskenduda on väga raske. Mõni lause muidugi jõuab ilusti minuni, aga just see fakt, et ma pean mõnda lauset lugema niii mitu korda, hirmutab mind. Tegelikult pole ma seda avastanud alles nüüd, see on juba mõnda aega olnud. Vahepeal olen koolist jäänud koju (seda küllaltki harva) suure väsimuse tõttu ning mõtlen, et nüüd hakkan õppima, aga sundida end õppima on samuti raske. Samuti olen kokku puutunud sellise olukorraga, kus inimene räägib minuga ning mingi osa jutust jõuab minuni, aga vahepealne jutt justkui kaob ära. Ma lihtsalt noogutan kaasa, aga vahepeal ma lihtsalt osa teksti ei pane tähelegi, mida mulle räägitakse. Ma küll kuulen inimest rääkimas, aga ei kuula juttu. Ehk siis raske keskenduda õppimisele (lugemisele) ning vahetevahel inimeste kuulamisele (mul pole tavaelus inimestega suhtlemisel probleeme, aga lihtsalt vahel, kui tegu on veidi pikema jutuga, siis küll). Tahan elada normaalset elu, kus ma saan korralikult keskenduda ning üritan sellele probleemile lahendust leida. Aitäh!

Vastab...

Jüri Ennet
Jüri Ennet
Erapsühhiaater
Veel vastuseid sellelt arstilt

Kõik õppimisega seonduv annab harjutamisega parandada, parandada saab ka keskendumisvõimet.
1. Aju tegevus vajab korralikku õppimise ja puhkamise režiimi. Seega - korralik uni on vajalik.
2. Aju tegevusele aitab hästi kaasa minu Palve-Meditatsiooni esimene harjutus - vabastab ka liigseist pingeist. Kodus saab seda teha ju iga 30-45 minuti möödumisel 3..5 korda.
3. Kodus õppides: loe valju häälega lause..lõik ja siis oma sõnadega korda seda. Edu märkad juba nädala-paari pärast.
4. Loetavat püüa hästi ette kujutada (nagu filmis, kui sisu seda võimaldab) või teha siis mingi skeem (matemaatiliste asjade lahendamisel jne.). Mõtle ja leiad endale hea nipi, et nägemis-mälu kasutada.
5. Rõõmus meel - ja asi jääb palju paremini meelde.
6. Kerge sportlik tegevus - see metoodika (spordimetoodika, treeningmetoodika printsiibid) sobib hästi ka õppimise puhul: a) järjekindlalt, b) nagu trenn, s.o. rõõmsameelselt, c) korralik puhkus, d) treeningpäevik ehk ise saab endale juhiseid anda, ei korda enda vigu.
e) õpetajalt (vajadusel) julgelt küsida, et asjadest õigesti aru saada.
f) mõni vajalik salm(id) ka pähe õppida, võõrkeele lause(d) jne. Ikka seda, mis ka koolis vajalik.
Psühhiaatri jutul võib ka ära käia - juhiseid saab kindlasti, hingerahu ka.
Head harjutamist,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik lugemine?

Mõtted, mis ajavad hulluks

07.12.13 17:47

Tere. Minul on probleem oma mõtlemisega. Analüüsin pidevalt, mida ma mõtlen. Näiteks mõtlen mingile suvalisele asjale ja siis mõtlen uuesti üle, et mida ma just mõtlesin. Sageli leian ma need mõtted olevat idiootsed ja sellele järgneb kohutav hirm hulluks minna. Et mida ma küll just mõtlesin? Pidevalt mõtlen, et äkki ma olen hull? Äkki ma ei ole normaalne? Vaevad pead taoliste mõtetega nagu, miks on kõik nii nagu on? Miks peame me käima koolis? Miks tehakse üht või teist asja? Me teame on et see on normaalne, sest nii kogu elu käibki ja keegi ei mõtle kunagi, et äkki peaks teisiti olema. Aga kust ma tean, et nii ikkagi peab olema? Ühesõnaga kahtlen reaalsuses? See on kestnud juba pikka aega. Pidevalt on ka meeleolumuutused. Kui olen näiteks koolis, siis olen alati kellegiga koos ja ei ole midagi viga. Koolist üksi koju minnes hakkan kõikvõimalikele negatiivsetele asjadele mõtlema ja tuju läheb halvaks. Samuti on mu elukaaslane märganud, et iga kord kui koju jõuan, olen tujust ära. Olen nendest mõtetest väsinud. Tahaksin olla nagu iga teine noor ja mitte oma pead selliste totrustega vaevata.

Vastab...

Jüri Ennet
Jüri Ennet
Erapsühhiaater
Veel vastuseid sellelt arstilt

Teatud hulgal "mõtete ketramist" on esinenud ja esineb kõigil. Kui nad aga kestvalmalt vaevavad, siis on vajalik ühtt-teist ette võtta.
1. Korralik puhkus (öine uni) on igasuguse psüühilise normaalsema tegevuse alus. Une arvelt ei võta minutitki!
2. Kehaline aktiivsus vabastab liigseist psüühikapingetest ja parandab kogu organismi toonust-healolu.
3. Kerged psühhoregulatsiooni harjutused (vabastavad pingeist, parandavad aju verevarustust, parandavad enesekindlust).
4. Apteegi vabamüügist võtta rahustavat teed ja seda siis juua. Iga neelamine rahustab - lonksuta vett; soe lonks rahustab veelgi enam ja rahustav tee annab sinna ka lisa.
5. vt ärevushäirete (paanika) varasemaid soovitusi ja neist sobilikke siis rakendada.
6. Psühhiaatri jutule, sealt vajadusel lisaks ka veidi arstirohtu. Häid soovitusi saab aga kindlasti.
See mure on kõrvaldatav!
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik lugemine?

Segaduses

07.12.13 08:48

Tere. Mure selles, et ei tea enam, kuidas mis teha või kas vaja kusagile pöörduda. Pm on asi selles, et ei tea ei oska kuidagi normaalselt elada. Pidevalt olen närvis ilmaasjata. Olen mehega koos juba 2,5 aastat, meil on ühine 3kuune laps, olen abielus pool aastat, aga siiski ma tean, et mehele ei meeldi mu vingumised, närvitsemised ja kõik muu selline. Olen üritanud ennast muuta, mehega rääkida saan aru, tean mida teha, aga siiski käitun vastupidiselt kõigele sellele. Lisaks veel olen suhteliselt armukade ka ilmaasjata, eriti ei taha, et ta kusagil väljas käiks ilma minuta või pidevalt kontrollin teda, samas olen temaga rääkinud sellel teemal, sisimas tahaksin anda talle rohkem võimalusi vabadust ja kui tuleb selline olukord, kus ta saaks või tahaks üksi välja minna, siis ikka hakkan teistpidi teda keelama vaatamata sellele, et olen üritanud endale sisendada, et annan talle rohkem vabadust, lasen tal käia ka üksi, aga miski ei lase mul seda siiski teha. Aga siiski 2,5 aastat on piisavalt pikk aeg ja tõesti armastan teda, tahan talle normaalset elu enda kõrval pakkuda. Juba esimesel kohtumisel sain aru, et just tema on mulle see õige, temaga ma tahan ühist pere ja olla elu lõpuni koos, aga kui samamoodi edasi läheb, ma arvan, et ta ei suuda mind varsti välja enam kannatada, kuna ma isegi saan aru, et olen juba vägagi üle igasuguse normaalsuse läinud ja tõesti ei tea, ei oska midagi teha. Ja ei taha ka mehest ilma jääda. Mida te mulle soovitaks?

Vastab...

Jüri Ennet
Jüri Ennet
Erapsühhiaater
Veel vastuseid sellelt arstilt

1. meil on ühine 3-kuune laps, olen abielus pool aastat ...ei oska kuidagi normaalselt elada.
# Üksmeel ja teineteisest arusaamine-mõistmine tuleb koostöös. Ei ole nii, et minu tööd ja tema tööd, nii ei sobi. On meie tööd ja tegemised. Koormused-tegemised lapse kasvatamisel tuleb omavahel ära jagada, siis on vastutuskoorem väiksem ja ka füüsilist jõudu jääb enam üle. Esivanemate (kui nad käeulatuses on) abi tuleb ka julgemalt kasutada. Kuigi abikaasa on päeval tööl/või õpib hoolega, ikkagi tuleb lapsukese kasvatamisega sellel ülejäänud ajaühikutel üheskoos tegeleda.

2. olen suhteliselt armukade ka ilmaasjata, eriti ei taha, et ta kusagil väljas käiks ilma minuta.
# Miks peaks ta tihti väljas käima? - kodus ju laps ja kodused toimetused. Õues jalutamas käige üheskoos-kolmekesi - see on normaalne.
Presidendi vastuvõtule või muule tähtsale kohtumisele-õhtule lähete ikka üheskoos.
Prioriteet nr 1 on - Laps ja tema kasvatamine, siis tuleb ka kõik muu.
Koostöös tekib ka usaldus ja armukadedus kaob.
Väikeste raskuste ühine ületamine liidabki teid!
Koosmeelt ja koostööd soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Kas see arutelu oli kasulik lugemine?