Psühhiaatri ja teiste arstide nõustamine

KÜSI NÕU TEISTELT! ARUTA TEEMAT FOORUMIS
Foorumis on 1003 teemat.

Olansapiin

20.03.13 23:47

Tere,
Kolm kuud tagasi hakkasin võtma ravimit olansapiin. Kogus on väga väike2,5 mg. Selline küsimus, et kas seda ravimit võib pooliku tableti veel pooleks ka teha, et saaks seda lõpetada? Iga kord peale võtmist tõuseb vererõhk ja süda hakkab puperdama, olen kuulnud seda, et järsku ei saa seda ravimit ära jätta, siis võõrutusnähud?
Võtma hakkasin rahustite võõrutuse pärast. Rahustitest nüüd vaba, ärevushäire ikka olemas, aga selle pärast võtan veel Cipralexi ka.

Vastab...

Jüri Ennet
Erapsühhiaater
Veel vastuseid sellelt arstilt

Ravi tuleb kooskõlastada ma ravitohtriga - tema ju ravitavat on uurinud ja tunneb.

Minu printsiip - ravimi annusega tuleb "mängida", neuroleptikumide korral on see nn aken e. raviannuse kõigutamise piir koostöös arstiga paika pandud.
Rahustite, uinutite ja suuresti ka AD osas on see patsienpoolne "vabadusaste" ravimdoosi määrata veelgi suurem. Selline on minu ja patsiendi koostöö põhiprintsiip.
Koostöö oma tohtriga!
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Probleem kaasaga - millest oleks abi?

20.03.13 14:11

Tere, mul on selline mure. Olen oma kaasaga pea 2 aastat koos elanud. Meil on poeg. Nüüd on nii hull, et me karjume ja solvame üksteist, nii et ei tea, mida ütleme, sellest on saanud ainult karjumine. Solvangud, mida ütleme, on üle mõistuse. Kõik on saanud alguse sellest, et tema teab ja temal on õigus ka siis, kui ta eksib. Ja sellest tulevad ka väga väga suured solvamised. Nüüd on ta minu telefoni kõne eristuse tellinud, et kellega ma suhtlen ja kes mulle helistab. See on tema jaoks õige, sest ta ei salli minu tütreid varasemast elust ja üldse mis oli mul enne, on tema arust mõttetu. Ta oskab väga hästi inimest provotseerida, nii et inimene läheb endast välja. Samas ei soovi ma temast lahku minna, sest meil on ühine poeg ja poeg vajab mõlemaid vanemaid. Sooviks saada abi, mis aitaks meid mõlemaid. Kas on see võlmalik?

Vastab...

Jüri Ennet
Erapsühhiaater
Veel vastuseid sellelt arstilt

Tabletiga suhteid ei korrigeeri, ei muuda. Tableti ja muude vahenditega saab pingeid maandada ja siis rahulikult olukorrale lahendeid leida.

Armukadedus ja vägivaldne käitumine on iseloomulikud alkoholismile. Seega - alkohol majast ja mehest välja. Täieliselt.

Suhtlemisel on teatud lävi-mõõdikud, mille ületamisel on kooselu välistatud. See piir peab endale ja teisele selge olema.

Inimene ei ole teise omand, kooselu on suhe, piisav eluväärtuste ühisosa ja teineteise toetamine.

On ka haiguslikest luulumõtetest tingitud suhtehäireid, aga seda diagnoosib ja ravib juba psühhiaater.

Kui ta lapsest ja teist hoolib, siis ta ka otsib koos teiega praegusele olukorrale lahendeid. Kui ta aga oma Ego otsa "turnima" jääb, siis on olukorra normaliseerimine võimatu.

Minakeskselt käitmiselt Meie-kesksele arusaamisele-tegudele - see on õige rada. Jutt ei maksa midagi, maksavad konkreetsed teod sellel rajal.

Kindlameelsust soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Vihastudes asjade lõhkumine

19.03.13 13:56

Tere!
Kui mind vihal aetakse, siis ma lähen endast väja ja hakkan asju lõhkuma.
Kas asi võib olla närvides?
Ja milliseid ravimeid kasutada?

Vastab...

Jüri Ennet
Erapsühhiaater
Veel vastuseid sellelt arstilt

Minul oli kooliajal ja ka peale ülikooli toas ukseavasse paigutatud lollikindlalt lõuatõmbamise kang ja sealt möödudes sai ikka 3-5 korda nö möödaminnes ennast üles kergitatud - mängeldes (nooruses oli rekord ikka 30+). Selle kangi külge sai ka laste kiige paigutatud - ka neil hea ja rõõmu palju.
Kui võimalik, siis võiksid ka poksikoti sinna riputada ja seda kotti siis tampida. Või lähed trenni ja seal teed seda seal.

Korralikult magada, kehalised harjutused ja kõik saab korda.
Ainult rohukesega olukorda ei muuda, sinu eluviis on vaja sportlikumaks muuta, sihid nii koolis kui spordis paika panna.
Tegudele ja jõuad oma unistuste mägedele!
Jüri O.-M. Ennet

Mustusefoobia

19.03.13 08:57

Tere, mul on olnud aastaid mustusefoobia. Ma kujutan kohati ette, isegi teatud
asju puutumata, et ma määrisin ennast ära.Olen püüdnud oma mõttemaailma parandada, et asjadest üle olla. Kõige hullem selle loo juures on see, mõtlen üle ja
kujutan omale ette ja siis tuleb päevane mõttepaus, et üksi olla ja siis enamjaolt jälle ok.
Ettetänades Lp

Vastab...

Jüri Ennet
Erapsühhiaater
Veel vastuseid sellelt arstilt

Foobsete ärevushäirete e foobiate osas vt vastust eelnevate-viimaste hulgast.
Foobia raskusaste on erinev, teatud piirist alates on vajalik ka psühhiaatri abi, arstirohu toetus.
Psühhoregulatsiooni valdkonna harjutused on alati kasuks.
Karastamise printsiip (enda harjutamine-karastamine antud situatsiooniga nagu talisupleja harjutab end järk-järgult külma veega ja tunneb sellest karastamisest Rõõmu!) on oluline,
hästi aitab ka ideomotoorne treening (sellest on varem kirjutatud - vt varasemaid soovitusi.
See foobne ärevusprobleem on kõrvaldatav.
Jüri O.-M. Ennet

Elu koos koleerikuga

19.03.13 07:46

Tere, mul on selline mure, olen pea 20 aastat elanud koos mehega, kellel on liiga palju koleerilisi jooni. Kui olin noorem, siis ma ei tundnud, et see mind nii väga oleks vapustanud, nüüd aga vanuse suurenedes, tunnen, et mulle hakkab selline iseloomujoon kaasa juures väga halvasti mõjuma. Ise olen ma rohkem flegmaatik-melanhoolik, armastan rahu ja vaikust, tegelen selliste asjadega, kus ei peaks palju suhtlema ja saab midagi omaette nokitseda. Meespool on muidu väga tubli inimene, töökas ja korralik, alkoholi ja suitsuvaba, aga igapeävaelus, niipea kui midagi ei laabu või teda ärritab, on kisa taevani, tihti ilma erilise põhjuseta. Kui miski ei tule välja või tekib tal saamatuse tunne, siis visatakse tööriistad suure vandumise ja kisaga nurka, tihtipeale puruneb selle juures ka mõni vajalik asi jne. Sellised hood mööduvad ruttu ja üldjoontes on ta rõõmsameelne inimene, aga kahjuks pere elu kulgeb sellises rütmis, et kuidas härral tuju on, kui ta on heas tujus, on kõigil hea olla ja tore kaaslane, aga hoidku kui midagi ei klapi või on teda ärritanud, vihastanud, siis saame kõik stressi, isegi koer. Siit tulebki küsimus, kuidas suhtuda sellistesse pursetesse ja tujukusse või siis oma tujusid mittetaltsutavasse inimesesse. Kuidas meie tema kaaselanikud saaksime ennast kaitsta, et need tema tujud meid ei traumeeriks ja endast välja ei viiks, sest tunnen, et ärritused mõjuvad halvasti. On Teil ehk mõni soovitus välja pakkuda?

Vastab...

Jüri Ennet
Erapsühhiaater
Veel vastuseid sellelt arstilt

Liigsetest pingetest tuleb vabaneda ja seda saab ka õppida.
Piisav uni taastab jõu, taastab ka emotsionaalse jõu ja tasakaalu. Uni ja unerežiim korda.

Rahustavad teed on alati kasuks - meie tormiliselt areneva riigi ja tormina tegutsevate riigimeeste tegemiste juures vajab iga normaalne kodanik rahustamist. Iga kodanik! Rahustavad teed, väike saunakene, soe dušš jne. Vajadusel perearsti käest ka veidi rahustavaid tilku, et koleerilisusega vererõhk kosmosesse ei pürgiks ja süda infarktiootele ei häälestuks.

Valimistel õiged valikud (lahendamata sotsiaalsed probleemid on iga kodaniku jaoks kõige suuremad "koleerilise käitumise" tekitajad. Jääkeldrid neid küsimusi vaid külmutavad-maandavad - muutusteks on vaja ikka ühiskonnas konkreetseid sotsiaalset elu parandavaid tegusid.

Riik ja riigimehed olgu ikka rahva heaks palehigis tööl.
Sotsiaalsete tegurite-olude paranemine vajab seega survestamist, muidu meie riik jääb mikro-õhukeseks ja Euro-föderatsiooni finantsembuses kaob meie "autonoomne" vabariik, keel ja meel ülikiirelt.

"Koleerilisus" on haigus, peamiselt sotsiaalne häire.
"Koleerilisus" peres ja ühiskonnas on kõrvaldatav - ühiselt ja koosmeelel toimides.
Tegudele!
Jüri O.-M. Ennet

Paanikahäired, ärevus

19.03.13 00:58

Tere!
Alustuseks märgin ära, et see tekst võib tulla väga segane, kuid ma püüan võimalikult selgelt kirjutada.
Kõik sai alguse peale isa surma, neli aastat tagasi, ning ma võin öelda, et ma olin ikkagi üsna suures masenduses ja depressioonis. Kõik asjad läksid alla mäge, kuid peagi hakkasid edusammud ennast ilmutama ning mu enesetunne ja saavutused muutusid paremuse poole. See oli üks positiivne asi.
Umbes aasta pärast isa surma suutsin ma internetis kohtuda perverdiga. Ta palus end kaamera ees paljastada, kuid ma valetasin talle, et ma lähen toon rohtu ja selle asemel ütlesin emale kõik ära... Umbes kuu aega hiljem ma nägin teda, vähemalt mina arvan, et see oli tema. Punane auto jäi mu selja taga seisma ning veidi maad edasi kõndides oli üks suur must kaubik, õnneks olin ma koos täiskasvanuga, kuid see päev ei lähe mul iialgi meelest, see on justkui õudusunenägu, vahetevahel näen ma seda unes, kuid veelgi jubedamalt, kui see päriselus oli.
Peale seda seika olin ma jälle rahutu, ning absoluutselt igat autojuhti, kes minu taga või ees seisma jäi, ma kartsin. Ma arvasin, et jällegi mõni pervert või siis tolle eelmise ahistaja käsilane... Mu fantaasia on piiritu, võib-olla on ka see üks põhjuseid, miks ma kõiki võõraid mehi ja autosid kardan.
Niisiis, kuhu ma tahtsin jõuda oli see, et ma kardan pigem enda ema ja õe pärast, ma kardan, et äkki juhtub nendega ka midagi. Alati kui nad kahekesi poodi lähevad ma palun jumalat, et nad tervelt ja elusalt tagasi tuleksid. Mõnikord ma mõtlen, et äkki nad jäävad teel koju auto alla ja et nad ei tule enam kunagi tagasi, pärast selliseid mõtteid ma tahaksin endale nii väga peksa anda, vahetevahel löön käega vastu pead või kuidas iganes, et endale haiget teha... Kuid õnneks ma ei lõigu ennast, sest minu jaoks tunudb sedamoodi vigastamine õõvastav.
Tavaliselt ma helistan emale ning küsin, kas nad tulevad juba, et kindel olla, et kõik on korras.
Nüüd viimasel ajal ma mõtlen väga tihti isale ja nutan ennast magama...

Lisaks tegin ma ka siinsamas portaalis oleva ärevuse testi ära ning tulemuseks sain 14p. ehk tuleks kontakteeruda arsti või psühhiaatriga ning nüüd ma siis kirjutasingi teile... Ma ei tea, palju te mind aidata saate, kuid nüüd peale selle teksti kirjutamis on kohe parem tunne.

Kõike head soovides

Vastab...

Jüri Ennet
Erapsühhiaater
Veel vastuseid sellelt arstilt

1) Räägi oma mõtetest-tunnetest emale ja õele ning siis rahuned ja teil tekib üksmeele tunne ning hirmud-kartused vähenevad.
2) Tee minu Palve-Meditatsiooni harjutust (vt. eelnevatest vastustest otsinguga) - vabaned liigsetest pingetes, rahuned, paraneb õpivõime, muutud enesekidlamaks ja kartused vähenevad ning kaovad.
3) Mõõdukas ettevaatlikkus on kiiduväärt.
4) Kui tervis ja ajagraafik lubab, siis kerge füüsiline treening on kasuks.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Luulumõtted

18.03.13 09:14

Tere, aegajalt tulevad pähe hullud mõtted. Kõige rohkem on see seotud mustusega. Mulle tundub, et kui lähen kuskile vastu, siis määrin ennast ära.
Viimane kord läks koristaja minust mooda wc-harjaga ja see oli maailmalõpp, kujutasin igasuguseid asju ette. See ei häiriks mind võibolla nii palju,
aga paar päeva lõikan ennast muust maailmast ära ja siis hakkab tasapisi kõik taastuma. Lugesin kuskilt, et ajus on mingi aine puudus ja mingi ebatasakaal.
Mida võiks teha, et selliseid luulumõtteid pähe ei tuleks? Olen töötav inimene ja muidu probleeme nagu ei oleks.
Ettetänades

Vastab...

Jüri Ennet
Erapsühhiaater
Veel vastuseid sellelt arstilt

See rohkem seotud foobse ärevushäirega e sundhirmudega. (vt. selle valdkonna eelnevaid soovitusi ja neid siis rakendada).
Luululise mõtlemisaega siin praegu küll seost ei näe.

Puhtuse mõõtkava on suuresti individuaalne, aga ka sellel suunal on piirid olemas - nö "puhtusehulluks" pole mõtet hakata.

Üdini steriilses keskkonnas inimesel ei teki immuun-kaitsekehakesi ja organismi sisemine kaitsevõime (immunoloogiline kaitsesüsteem) jääb nõrgaks nagu mõne riigi riigipiir salakaubale (loe - piirivalve ise osaleb salakaubanduses ehk meie organismis senini rahumeelsed või vajalikudki mikroobid hakkavad meid haiguslikult kahjustama).

Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Nutuhood ja lähedase inimese eemaletõrjumine

17.03.13 19:18

Tere,
kurvastan oma kallimat, teda eemale tõugates ja avaldades oma kahtlust tema
õilsate kavatsuste suhtes. Meie tragöödia seisneb selles, et asjaolude sunnil oleme olnud lahus 9 kuud, ainult telefonis suhelnud. Tema helistab mulle iga paev ja mina talle. Ta on voodihaige, kellele mina olen valguskiir, kelle nimel edasi elada. Mul on väga raske, sest selleks, et temaga koos elada, pean otsima teise ameti. Kuna tegemist on välismaaga, on hirmud suured. Viimasel ajal olen hakanud teda süüdistama külmuses, nägema märke tema jahtumisest, kuigi tema seda ei tunnista. Ei tea, mida teha, nutan sageli ootamatult endalegi, rohtudest kirjutas arst mulle valja Xanaxi, võtan seda ainult äärmisel vajadusel. Olen nagu pidur ja ei suuda eluga edasi minna.

Vastab...

Jüri Ennet
Erapsühhiaater
Veel vastuseid sellelt arstilt

Ilmaelu tunnetamisel on evolutsiooniliselt baastasandiks emotsioonide tasand - selle alusel teeme järeldusi-otsustusi ja mõistuslik analüüs ei ole esiplaanil. Selle tasandiga piirdues on ka teguvused-tegematajätmised minimaalsed ja kogu Hingejõud ja kehaline vägi läheb vaid Muretsemisele, murekatla kütmisele. See väsitab, kurnab, vähendab praktilise tegutsemis võimalusi.

Seega - vaja on asjad-olukorrad ratsionaalselt läbi vaagida, otsustamatus konkreetsete otsusteni viia ja siis vastvalt tegutseda. Kui Otsused vastu võetud, siis saame selle Mure-Aurukatla auru-energia juba oma plaanitud tegude suunal rakendada!

Tabletid-rohud on vaid liigse pinge "maandamiseks", et adekvaatseid otsuseid suudaksime vastu võtta. Teguderajal on ravimite osa juba vägagi tagasihoidlik.

Energiat mahub organismi antud hetkel teatud hulk - nagu (piltlikult) suurde anumasse vedelikku. Seega nn muretsemise-energia tuleb suunata Tegutsemise radadele! Ja sellel rajal tegutsemine annab juba tegutsemiserõõmu ning tegutsemine-rõõmutsemine ühinevad.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Ärevushäire ja ravimid

17.03.13 13:11

Tere!

Olen ärevushäirete käes kannatanud u 20 aastat.
5-6 a kulus diagnoosi leidmisele kõikvõimalikel uuringutel.
Paldiski mnt haiglas öeldi, et ammu oleks pidanud tulema. Lõpuks sain erinevat ravi: Cipramil, Cipraleks jt. Ravimite tarvitamise lõpetamise järel algas kõik uuesti.

Praegu tahan küsida nõu hetkeolukorra kohta.
4-5 viimast aastat olen tundnud end hästi, olen väga suure töövõimega edukas õpetaja.

Normaalselt elades tarvitan aga ravimeid Efexor 75 mg hommikuti, alprazolam 0,5 mg hommikuti, betamax 1x päeval, nebilet 2,5 mg ja L-Thyroxini.

Tahaksin küsida Teie arvamust nende ravimite koguse ja aja kohta.
Kas arvate, et olen terve apteegi koju toonud?

Kui elukvaliteet on normaalne just sellise kombinatsiooniga, kas tohin neid elu lõpuni tarvitada?
Olen proovinud loobuda betamaxist, kuid siis ei tunne ennast nädala pärast juba hästi.

Minu hea arst, kes need rohud määras, läks kahjuks Soome tööle.

Ette tänades

Vastab...

Jüri Ennet
Erapsühhiaater
Veel vastuseid sellelt arstilt

Ravimite ja tervistavate võtete praktiseerimine, kahjulike kommete eiramine ning võimalustel halbade asjade ennetamine (minu 3E printsiip: Ennistamine e ravimine, Edendamine e treenimine, Ennetamine e profülaktika ) olgu süsteemne praktika, mis viib (peab viima) töövõime suurenemisele ja elurõõmu kasvamisele - vitaalsuse edenemisele.
Kui rohud ka seda teevad, siis on nad õigesti määratud-valitud ja õiges annuses. Aga juba eelnevast selgub, et rohtudest ainuüksi ei piisa vitaalsuse (elusamuse - Uku Masingu järgi) suurendamiseks.

Rohi olgu nagu katalüsaator, põhitegemine on ikkagi Vaimne (eneseUSK), Hingeline (positiivne EMOTSIOON on loomingu alustala), Psüühiline-Kehaline-Sotsiaalne Tunnetamine-Tegutsemine oma lähemate ja kaugemate Eesmärkide saavutamiseks, et enda lähedastele ja ühiskonnale rohkem anda võiksime - oma valdkonna "toodangut"-Loomingut-Töö Tulemit.
Anda saame ikka seda, mida meil on.

Kui Teil anda on, siis on elamine õige ja ka need ravimid sobilikud.
Parimat soovides,
Jüri O.-M. Ennet

Nagu teisest universumist

16.03.13 14:50

Ma ei tea enam, kelle poole pöörduda. Ma ei usu, et mind enam keegi suudaks aidata. Ma olen seest tühi. Või noh võibolla mitte tühi, kuna kui ma oleksin tühi, siis ma ei tunneks seda kohutavat valu enda sees. Ma isegi ei tea, millest alustada... Te võite sisimas vist mõelda, ning arvan, et see mõte käib kah teil peast läbi, et järjekordne teismeline on kaotanud elutahte ja masetseb. Osaliselt oleks ka teil õigus, aga ma pole sellist tüüp teismeline, kes postitab ülesse, et olen lõiganud veene või et tapan ennast ära. Pole veene lõiganud ja pole ka ennast veel maha löönud nagu praegu aru saada on. Oeh, mul on nii palju öelda ja paluda ja tahta, aga kui kirjutamiseks läheb, siis ei tea lausa millest alustada. Lihtsalt kõik on nii valesti. Ja ma ei tea isegi enam põhjust. MA alati süüdistan palju asju, nagu armastuse puudus, rahapuudus, mured, tülid. Aga kas need on siiski põhjus? Seda ma enam ei tea. Ma lihtsalt tunnen end nii halvasti ja need eelmainitud põhjused on ainult tõukeks ja lisaks. Ma tunnen end seest nii tühjana. Aga enne ma räägin natuke endast, et te natukenegi sotti saaksite minu segasest jutust.

Olen ennegi siia korra kirjutan, ma ei mäletagi täpselt millest, aga ma vist kirjutasin ka masendusest. Lihtsalt masendusest.. Olgu ma ei ütle oma nime, kuna ma ei soovi, et keegi mind ära tunneks. Ma olen tüdruk, kes elab vanaemaga, keda ta siin maailmas üle kõige armastab. Miks elab vanaema? -pikk lugu. Ütleme nii, et ema ei tahtnud mind. Mul pole isa ja ei kujuta ettegi, kes ta on. Keegi ei tea. Mul on suurem vend, keda ma siin maailmas armastan ka üle kõige... Aga praegu olen ma ta peale suhteliselt vihane. Aga see sellleks.
Mul on kodus pidevad tülid emaga (ehk siis vanaemaga, keda kutsun emaks). Viimasel väga palju. Tema arust ma olen nii muutunud. Nii ülbeks, ja ma jäin ka vahele oma facebooki kirjadega, kus kirjutan nn oma halvast elust ja nimetan teda 'vanaks', kuigi see polnud üldse nii mõeldud. Ta on liiga vana, et kuulata mu probleeme, tal oli väga raske elu niigi ja ma lihtsalt tean, kuidas ta reageerib iga väikese asja pärast ja siis imestab, et ma talle midagi ei räägi, aga nüüd kui ma olen hakanud rääkima, mida ma mõtlen, mida ma tahaksin jne. Ta läheb endast välja. ..ta nagu oleks oodanud midagi muud, ta arvab et ma valetan ja salgan tema eest kõike ja nüüd surub nina alla kogu juttu, mis facebookis nägi. Talle tegi see väga haiget ja ma saan temast aru. Ja mis siis, et ma olen alles noor ja pole võibolla elu näinudki. Ka mul on valus. Väga valus, sest ma tunnen end puuris olevana, ma tunnen seda, kuidas ma elaksin ainult tema pärast. Õpiksin, et talle olla meelejärgi, oleksin korralik, et talle olla meelejärgi, ja ütlen et mul poiss ainult siis, kui tean, et ta vastab TEMA tingimustele, kuigi endale see inimene võibolla ei meeldi, mitte et oleks halb, vaid lihtsalt pole minu maitse. Aga ma teen kõik oma ema jaoks. Ma üritan olla talle ideaalne, aga tema seda ei usu. Ma teen vigu ja see on tõeline patt. Viimasel ajal läheme alati tülli ja hakkame vaidlema. Me võime hakkata vaidlema ka sellisel teemal nagu, et mulle meeldi draydreaming (unistamine päeva ajal) ja sellest võib kõva tüli tekkida.
Ja kui ma ütlesin, et võibolla ma olengi erinev inimene, võibolla ma ei ole teiesugune, võibolla ma olengi teise mõttemaailma ja pildiga. Võibolla mu mõistus ja süda mõistab asju teistmoodi kui teie oma. See ei tähenda, et te peate kõik mu öeldut, arvamusi hukka mõistma. Ja see pole ainult pere seas. See on igalpool. Õpetajate seas, väljas, koolis igalpool... ma mõtlen ja mõistan asju erinevalt. Ma mõtlen asjades väga sügavale, kuhu mõni teine aru ei jõuagi. Ja kui keegi erineb ühiskonnast, siis teda tavaliselt tõugatakse tagasi, tekib umbusaldus võõra asja vastu. Sellepärast mul ongi tunne, nagu oleksin teisest universumist. Ja ma olen hetkel närvis, kuna ma ei suuda enam sõnadesse panna, mida ma teilt täpsemalt sooovin. Ja ma usun, et ka teiegi ei mõista seda, mis mul viga on ja mida ma teilt soovin. Või te saate valesti aru. Kuigi võite olla kuitahes professionaalne psühhiaater, ma kardan, et teiegi ei mõista mind. Eile ma murdusin tülis emaga täielikult, ma juba läbi nutu hakkasin karjuma, et miks sa ei mõista mind, miks mittte keeegi ei mõista mind. Miks miks miks. Miks sa kunagi mind ei mõista. Ja nii ma karjusin vaheldumisi. Ma tean, et tal on valus, tean ja usun ja olen kindel, aga minagi olen siiski vaid inimene ja minulgi on valus. Alati olen olnud mina see inimene, kes ütleb teistele, et mis ka ei juhtuks, tuleb alati tõusta ja minna edasi, isegi kui ei suuda kõndida, siis peab vähemalt roomama, aga tuleb edasi liikuda, et kui me tahame maailma, ühiskonda ja elu me ümber muuta, siis alustada tuleb kõigepealt iseendast. - ma ütlen alati kõike seda teistele, et nad ei kaotaks lootust endale, aga endale tunduvad need sõnad nii valed ja võltsid. Need ei aita mind, sest mina enam ei suuda edasi liikuda, mu silmad ja emotsioonide kinnisus on nii purunenud, et iga väiksem asi võib ajada mind nutma. Ema karjub mulle, et mida sa haletsed ennast, ära haletse... ta vihkab lausa seda, aga oi kuidas ma tahaksin tallle kasvõi ükskord näkku vaadata KUIVADE silmadega .Taluda kõike KUIVADE silmadega, et tõestada, et kui ma suudaksin oma nuttu oma pere eest hoida, siis ma ka teeksin seda. Aga ma ei suuda, perekond on mu nõrk koht. Võõrad on harva mind nutmas näinud, siis ma suudan oma pisaraid hoida..
Hiljuti läksin lahku poisiga, kellega ma tegelt mingit tuleviku ei näinud ja kes ei olnud eriti ilus, aga miski temas oli, ja mu emale ta ka ei meeldinud (esimene kord, kui ma ei valinud inimest tema meelejärgi), aga isegi kui ma ei näinud selle inimesega tulevikku, ma vajasin teda! tõsiselt vajasin, et püsida jalgade peal. Ja isegi, kui ta ei huvitunud minust tihti, mulle piisas, et keegi hoiab mind vahel oma kätte vahel ja ütleb, kui oluline ma talle olen. Keegi võõras pmts. kes seda ei peaks tegemagi, aga siiski teeb ja ütleb. Ma tõesti vajasin seda, sest see oli ainuke pisike abi, mis hoidis mul kainet mõistust sees. Mis pani mind uskuma, et see valu ja masendus möödub varsti, et see kõik on minu teismeliseiga. Et küll see möödub, aga nüüd kui sedagi inimest pole, siis ma kardan, et ma lihtsalt ei suuda isegi teismeliseeaga hakkama saada, ma lihtsalt ei suuuda. Mu vend, kes kunagi kui nutsin ka sama teema pärast, et ema ei mõistaks mind, seetõttu ma ei räägi talle asju, siis ütles et MÕISTAB mind, et ma võin talle helistada alati, sest tema kannatab kogu mu sitta ära. Aga nüüd.- nüüd pole tedagi, mõlemad emaga on pettunud minus. Aga mitte keeegi ei sünni halvana! Ema küsib viimasel ajal pidevalt, et miks ma oma eluga rahul pole, et kui tahan, mingu ma tädi juurde elama või pärisema jurude kui temaga ei sobi. Mina aga ütlen alati, et ma armastan teda, et asi pole üldse selles. Ta ei oska kuulata lihtsalt, ta lihtsalt ei oska kuulata, ta kuulab ainult seda, mida ta tahab, kuigi südames ta võibolla isegi mõistab. Aga ta on väga kangekaelne ja ma tunnen, et ma oolen siin maiilmas üksi. Täiitsa üksi. Kogu tahe ja jõud on kadunud ja kõige hullem on see, et ma ei tea, mis mul viga on ja keegi ei suuda mind aidata. Mitte keegi, sest keegi ei mõista mind. Ma pole tavaline tüdruk tavalise probleemiga. Ja ma ei ülista ennast, üldse mitte, see on just halb, ma tahaksin olla tavaline tüdruk, tavalise probleemiga, mida on võimalik lahendada.

Vastab...

Jüri Ennet
Erapsühhiaater
Veel vastuseid sellelt arstilt

Tubli, väga asjalik analüüs ja oma hinge sisse vaatamine. Väga tubli.

Kui selliste mure-mägedega tuleks sinu juurde üks sinu lähedane sõber -mida sina talle soovitaksid?
Mida? Kirjuta oma soovitustest minulegi.

Vanaemal omad muremäed kanda ja rõõmuküngastele minekuks jääb esialgselt jõudu-energiat väheks. Arutage koos, milliseid võimalusi tema sulle ja sina temale pakkuda (teoreetiliselt-praktiliselt) suudad.

Puhkus taastab jõu ja see on üks oluline vundament hingeelu rõõmsamaks muutmisel, s.o.- korralik uni ja piisava kestvusega.

Vanaema noomivast kõneviisist tuleb Õpetuseivad välja noppida, sest ta soovib sulle ju ainult head. Seega - ole rõõmsameelne kui ta sulle Elutarkuse terakesi pakub - mis sellest,et noomivas kõneviisis. Kõne sisu on sulle tähtis, vorm on tema eluraskustest tingitud ja sellest ei tohi sisu kaduma minna.

Raskuste Rõõmsameelne ületamine karastab - ja hakkadki mööda õnnelikumat elurada kulgema!

Kirjuta.
Jüri O.-M. Ennet

Esita küsimus psühhiaatrile

Vastab...

Vastab...

Vastab...

Vastab...

Vastab...

Vastab...

Vastab...

Vastab...

Vastab...

Vastab...