Psühholoogi ja arstide nõustamine

KÜSI NÕU TEISTELT! ARUTA TEEMAT FOORUMIS
Foorumis on 1002 teemat.

Kuidas end muuta?

04.12.10 17:26

Tere!

Hakkasin üsna noorelt noormeestega läbi käima. Esimene suhe algas mul 14aastaselt, mis mingil põhjusel lõppes üsna kiirelt (vast 3 kuud). Siis ma veel ei tundnud endas erilist ebakindlust ja armukadedust. Võimalik, et see oli sellest, et me ei olnud kaua koos ning suhte algusetapis suudan ma üldiselt rahuliku ja usaldava meelega inimesega olla.
Järgmine suhe kestis vahelduva eduga kokku 3,5 aastat, kus tuli ette mõlemapoolseid petmisi, isegi füüsilist vägivalda. Ei sobinud selle inimesega, see oli selge. Aga siis ma hakkasin aru saama, et ma ägestun kiiresti, ei suuda oma emotsioone kontrollida, olen kahtlustav.. Samas pole imestada, sest ma langesin väga madalale, minus oli suur ebakindlus, lasin endale haiget teha ning aina lootsin, et üks päev läheb kõik paremaks. Aga ei läinud.
Järgmine suhe kestis umbes 7 kuud. Algul oli kõik tore, nagu ikka. Käisime väga palju pidutsemas ja hommikuti ärkasime pohmakaga. Tegemist oli kaugsuhtega ning kokku saime vaid nädalavahetustel. Me ei osanud oma aega väärtuslikult kasutada, veetsime niisama aega koos, ilma mingi erilise tegevuseta. Tal oli üks naissõber, kes oli ise ka suhtes ja ma teadsin, et nad saavad hästi läbi. See neiu oli väga ilus ka ja seepärast hakkas mul taas armukadedus tekkima, sain vihaseks, kui nad suhtlesid, tujutsesin, arvasin, et ta petab mind. Ja nii see suhe rappa läkski... suhte varases perioodis ma petsin teda ja rääkisin, et ei ole mõtet enam koos olla, aga mees ikkagi soovis.
Nüüd olen ma taas suhtes, pea aasta aega on möödunud. Ning kui aus olla, on see paras pähkel mu jaoks. Noormees on minust 7 aastat vanem (28). Saime väga erilisel viisil tuttavaks, kohtusime minu enda õe sünnipäeval. Ma olin alguses väga armunud ja õnnelik, et saatus meid kokku viis. Samas sellest mõttest ainuüksi ei piisa, et seda suhet koos hoida.
Noormees on väga viis. Parim kaaslane senini. Ta on hoolitsev (teeb hommikuti mulle süüa, viimasel ajal muidugi vähem, sest tülid on muutunud juba väga tihedaks), ta on lahke, mõistlik, lubab mul väljas käia, viib minu välja sööma, võtab arvesse minu soove, tegeleb minuga, seks on väga hea, masseerib mind, kallistab, suudleb... vahel mängib arvutimänge, mis mulle ei meeldi, on jah temas neid negatiivseid külgi ka, muutub ükskõikseks, kui me tülitseme, ta räägib, et ei suuda mind vaadata, kui ma nutan ja hüsteeriliseks muutun, varem suhte alguse poole kallistas mind ja ma rahunesin kiiremini maha. Oleme sellest rääkinud nii omavahel kui psühholoogi juures (Aita Keerberg). Miks me siis tülitseme? Enamasti ikka selle tõttu, et ma olen ebakindel, nagu olin ka kõigis teistes suhetes, nüüd aga ilma põhjuseta, ei ole ta mind petnud, räägib alati, et tahab vaid minuga koos olla, aga mulle ei jõua see kohale, ikka arvan, et äkki siiski... Olen hakanud tema vabadust piirama, saan pahaseks, kui ta läheb üksinda firmapeole (aga see on normaalne, sest sinna ei lubata kaaslasi kaasa võtta). Olen vihane, kui ta oma endise naisega suhtleb või üldse mõne teise naisolevusega, ja asi ei ole nende välimuses, asi on milleski muus, iga teine naine on minu jaoks kui konkurent. Ma arvan, et keegi krabab ta minult ära, sest need naised on samuti minust vanemad ja siis ma mõtlen, et küllap on nad paremad suhtlejad ja armastajad ning minu kallim ei taha mind enam.
Kunagi suhte alguse paiku leidsin diivanilt blonde juuksekarvu, mis ei kuulu ei mulle ega kaaslasele. Tegin sellest skandaali, mees aga rääkis, et vahel kunagi enne meie aega käis tal töökaaslane seal tööd tegemas. Neid üksikuid juuksekarvu olen hiljemgi leidnud, samas võisin ka mina need endale kuskilt külge saada. Siis teine, mida ma ei salli, on tema suhtlemine eksiga. Kuigi nende suhtest on möödunud juba mitu aastat, kahtlustan ma endiselt, et mida ma muus tegelikult tunneb, kuigi räägitud on sellest juba väga palju. Naisel on ka oma lapsed ja mees olemas, aga mina ikka kahtlustan. Üldiselt on mul ikka inimestest valed eelarvamused ja see ei ole normaalne, et üks mõte mu peas niimoodi kinni on. Ma ei taha, et mees temaga kohtub, healjuhul näevad paar korda aastas. Neil oli pikk suhe, kestis vast 7 aastat, kasvasid üksteisest lahku mehe enda sõnul ja läksid sõbralikult lahku.
Vihahoos võin ma muutuda väga hüsteeriliseks, kui mees ka näitab ükskõiksust välja, hoiab minust aina rohkem viimasel ajal tülitsedes eemale (et energiat säästa). See annab muidugi mulle hoogu juurde. Pinge taluvus on mul üsna madal, pisarad voolavad juba iseenesest. Räägin kõiksugu koledaid asju ja teen oma sõnadega haiget, et sa ei hooli, oled jobu jne... Miks ma olen selline, ma tahaks juba ükskord sellest aru saada, et mis minu sees see kuri vaim on, et ma ei suuda oma suhteid hoida?? Aasta aega koos oldud, aga siiani usaldust vähe. Ma ei olel teda petnud, ei tahakski seda teha, et see võiks nagu minus ebakindlust tekitada.
Tähelepanu on mul ka tema poolt palju vaja, kui ta natukenegi teistsugusem on, hakkan kahtlustama. Eile ütles ta mulle, et ta ei suuda enam. Varem algasid meie suhtes tülid esinema 1 kuu tagant, nüüd juba tülitseme iga nädal ja peale igat tüli ma mõtlen, et kui nõme see olukord on ja kui enesekeskne ma olen, ma tõesti ootan suhtest palju mugavust ja head, olen lasnud end vast ära ka hellitada. Samas see suhe on mind ennast paremaks muutnud, nt hakkasin mehe eeskujul trenni tegema ja üritan teha vähem suitsu (2-3 tükki päevas) ja sisimas on soov ka maha jätta.
Kuidas ma peaks alustama enese muutmist? Kas olengi ma selline, kes ei oska suhteid hoida? Miks tekib selline ebakindlus ja nõmedad mõtted peas? Miks ma ei suuda inimest täielikult uskuda, uskuda tema headusesse?
Ta on nii palju minu pärast kannatanud, olen nii palju talle haiget teinud ja nii kahju on mul endalgi, et niimoodi on läinud.
Eile läks ta ära, oma vanemate juurde. Ta räägib, et soovib stressivaba elu ja ütles, et tal ei ole enam usku meie tulevikku. Samuti ütles, et ta soovib minust lahku minna, kui ma ei muuda endas neid mõtteid ja kahtlustamist.

Vastab...

Tõnu Ots

Veel vastuseid sellelt arstilt

Sinu suhetekogemus algas väga noorelt ja täis negatiivseid elamusi. Sina petsid ja Sind peteti. See on kaunis pude vundament tugevale ja usalduslikule suhtele. Sa ei räägi ka sõnagi armastusest, vaid usaldusest.
Enesekujundamine, enesekehtestamine on võimalik, kuid nõuab enesejälgimist, tahtejõudu ja püsivust. Kui tahad ennast muuta, siis kõigepealt pead teadma, milliseks. Teiseks pead selgeks tegema millest see enesekujundamine kõige rohkem sõltub. Kolmandaks pead tegema tegutsemiskava, et soovitud muutusi saavutada.
Millised isloomuomadused Sind enda käitumises kõige rohkem häirivad?Ägestud kiiresti, ei kontrolli oma emotsioone, oled kahtlustav ja armukade, hüsteeritsed. Arvan, et võtmeprobleemiks on sisemise rahu saavutamine. Kõige lihtsam tee on muidugi psühhiaater ja rahustid. Keerulisem on autosugestiivne tee ennast igas olukorras rahulikkusele sundides. Siin on oluline, et "EI" sõna ei mõju. Kergem on ennast rahule sundida sõnadega "olen rahulik", mitte "ma ei lähe närvi".
Rahulik inimene ei tülitse, taltsutab hüsteeriat ja armukadedust. Hea oleks, kui saaksid kelleltki tuge. Aita Keerberg on väga hea ja tunnustatud psühhoterapeut.

Purunenud suhe

29.11.10 15:38

Tervist.

Olin enda kaaslasega olnud koos pea 3 aastat. Meil oli tõesti väga lähedane suhe ja sobisime kokku väga hästi. Tundsime üksteisega hingesugulust ning poleks osanud arvata, et üheltmaalt tema tunded minu vastu muutuvad, aga nüüd nii on juhutnud. Kõik algas juba umbes 4 kuud tagasi, kui hakkasin sees tundma, et meie vahel pole enam kõik hästi. Olime vähem koos ning tüdrukul olid kogu aeg igasugused tegevused, et minuga mitte olla ning ütles, et ma mõtlen üle, et tal on tõesti väga palju tegemist jne... Sellest ajast peale hakkas minus ka see vaimselt halb aeg, kus tulid tihti ärevushood, stress ja üldse puudus rahulolu ja võime ennast õnnelikult tunda. Polnud varem selliseid tundeid tundnud ning oli minu jaoks täiesti midagi uut ja hirmutavat.
Nüüd ongi suhe selles staadiumis, et oleme lahus ning tunnen temast tõsiselt suurt puudust. Kõige hullem on veel see, et tema räägib mulle ka, et ta tunneb vahest minust nii suurt igatsust, et on 100 % kindel, et tahab ikkagi minuga koos olla, kuid et samas poleks see päris õige. Siis on jälle järgmine hetk, kui näen teda nutmas ja ütlemas, et kui suurt igatsust ta tunneb. Kuid nüüd sain äsja teada, et tal on ka uus silmarõõm, kuid selle peale ütles ta jällegi mulle, et ta ei tea üldse, kas teeb õige otsuse ning et see, et tal silmarõõm on, ei tähenda üldse nii palju asju, nagu mina mõtlen jne... Ühesõnaga mängib ta justkui minu tunnetega, kuid selle tagajärjel on ta mu pea nii sassi ajanud ja kannatan suure stressi all.
Aga tema käitumise tagajärjel on mul ikkagi hinges lootus ta tagasi saada, kuid olen aru saanud, et see pole enam õige käitumine minu poolt, kui loodan teda tagasi saada. Sest selle tulemusel mõtlen 24/7 sellest, mul on pidev stress, ärevushood, tihti on unetus, vahest isegi luupainajad ja sundmõtted, kus näen peas teda selle uue silmarõõmuga jnejne... Lihtsalt tahaks uuesti tunda seda rahulolu ja elurõõmu, mida varem tundsin ning eluga edasi minnna. Vahest harva saan jälle enda peas kõik paika, et aitab, ma olen noor, mul on hea töö, palju sõpru kõik on tegelikult hästi ning elu läheb edasi. Kuid mõne aja pärast võin ennast jälle leidmas mõtlemas sellest suhtest ning kaob igasugune tahtmine ja tulevad ärevus ja stress...

Tahaksin lihtsalt tunda jälle elurõõmu ja välja tulla sellest stressist, mida täpsemalt peaksin selle jaoks tegema- siinkohal tahaksingi pisut abi.

Vastab...

Tõnu Ots

Veel vastuseid sellelt arstilt

Armunule on suhe tema elu mõtteks. Kui see suhe puruneb, tundub, et elul pole enam mõtet. Ja see tunne paneb ta vaakuma stressi ja depressiooni vahel. Kui tegu oleks stressiga, peaks abi saama puhkusest, vaheldusest, sõpradest, harrastustest.
Depressiooniga peab pöörduma psühhoterapeudi või psühhiaatri poole.

Aga enne seda peate temas ja endas selgusele jõudma, mis ikkagi on juhtunud. Ja kas ikka on juhtunud midagi parandamatut. Ärge nõudke seletusi, vaid tehke endale selgeks, mis teis talle meeldis ja mis teis muutus, et enam ei meeldi.
Võibolla olen ülekohtune, aga kusagilt ridade vahelt tundus mulle, et tegelikult tunnete armukadedust ja masohistlikke mõtteid meeldivamatena kui tõelist soovi suhteid endisel kujul taastada.

Omavaheline suhtlus

20.11.10 15:11

Tere.
Pöördun Teie poole täiesti viimases hädas. Suhe, kus elan koos (enne olin 18 a abielus) 4 aastat, mees on 53-aastane, kipub täiesti lagunema, sest me ei suuda leida ühist arusaama seksi osas. Minu mees on seisukohal, et kui mina peale vahekorda rahuldust ei saa, siis on see minu probleem ning et igast vahekorrst ei peagi rahuldust saama. Seda, et igast vahekorrst peaks rahulduse saama, ma ka ei nõua, aga kui me seksime väga harva ja justkui planeeritult ning seks algab justkui ilma eelmänguta ja kestab nii lühikest aega, et ma pole veel soojaksi saanud, siis on väga kurnav, kui sa oled justkui "ära kasutatud". Mulle meeldib mu mees, aga meie omavaheline sõnaline suhtlemine on pigemini vaidlus ja üksteise süüdistamine ja sildistamine kui lahenduste otsimine. Asi on nii kaugele läinud, et tema otsib internetiportaalidest uusi tutvusi, põhjendades seda sellega, et mina ei tahtvat seksida ja olen rahulolematu.
Kas tegelikult peaks selle suhte lõpetama, sest kuigi ma tahan teada , mida ta soovib, ei suuda me ikka üksteist mõista, tema põhjendab, et elu on lihtne, mina ise teen asja keeruliseks ...ja kõik.
Kas on üldse sellele lahendust?
Ette tänades.

Vastab...

Tõnu Ots

Veel vastuseid sellelt arstilt

Võiks viidata mitmele põhjusele sellise intiimsuhete kriisi tekkes. Esimene on seotud meie arengu seaduspärasustega - klimakteeriumi-eelne seksuaalse aktiivsuse tõus muudab naise pretensioonikaks ja rahulolematuks. Sellega peaksid arvestama mõlemad.

Teine põhjus võib olla üldse teie omavahelise seksuaalelu väheses ja valesti ajastatud kogemuses. Noored jõuavad voodisuheteni rohkem romantika kaudu, mis lisab oma osa ka seksuaalsuhte rikkusse ja mitmekesisusse. Vanemaks saades muutub seks võib olla tehniliselt mitmekesisemaks, kuid tundevaesemaks ja ratsionaalsemaks, mis tõepoolest vastab rohkem meeste ootustele. Mees saab seksist rahulduse, kui seemnevedelik läbib seemnejuha ja saeljuures pole põhimõttelist vahet seksuaalvahekorras meeldiva naisega, lõbutüdrukuga, vägistades või onaneerides. Naise orgasm koosneb sisetaktiilsest kontakstist erogeensete piirkondadega, konkreetse partneri nautimisest ja keemilisest reaktsioonist tupes. Mees vajab eelmängu ainult erektsiooni tekkeks, erektsiooni teke ise võtab aega 8 sekundit. Naine vajab eelmängu psüühiliseks valmiduseks naudingut tunda. Kui eelmäng ära jääb, tunneb suur osa naisi end vägistatavana, kui järelmäng ära jääb, tunneb naine end ärakasutatuna.
Konflikt võib peituda ka teie erinevates temperamentides, mis samuti avaldub seksuaalse käitumise tuimuse-aktiivsuse eripärana.
Seda seletuseks. Raviks peate ikkagi pöörduma günekoloogi või seksuoloogi poole ja soovitavalt mõlemad koos.

Lemmiklooma äraandmine

27.10.10 13:30

Tere,

Meie peres on kaks last 11 ja 1. Lisaks suur sõber kass Bruno.
Kuna kass ei suuda kuidagi leppida pesamunaga, oleme sunnitud kassi ära andma, mida elab kohutavalt üle vanem laps. Mida soovitate, kuidas organiseerida kassi üleandmine nii, et see ei tekitaks aastateks mõra vanema lapse ja meie kui vanemate vahele? Oleme hästi mures.

Vastab...

Tõnu Ots

Veel vastuseid sellelt arstilt

Toaloom on igal juhul iga lapse arusaamades pereliige, õueloomaga ehk sellist lähisuhet ei pruugi tekkida. Olukord lapse jaoks ei erine sellest, kui peaksite temagi ära andma. 11- aastane ehk ei küsi, aga väiksemad küll: "kui mina teile ei meeldi, kas te annate minu ka ära?"
Milles probleem selle Brunoga siis on? Kui ta ilmutab agressiivsust, on võimalik ta kastreerida - see muudab isased kassid rahulikumaks. Pahatihti ilmutavad kassid armukadedust sel viisil, et käivad võõras voodis pissimas - siis tuleb püüda neid lahus hoida või isegi puuri kasutada.
Kui tõesti on nende kooseksisteerimine ohtlik, tuleb anda kassile "puhkus" mõnes tuttavas peres või maakodus, kus saab teda vaatamas käia ja kust tal on võimalik kunagi koju tagasi tulla. Koerad kinnistuvad pererahva külge, kassid kinnistuvad kodu külge. See tähendab, et ära antud kass võib mingi aja pärast kodutee leida ja tagasi tulla ning vanemate võimalikud hädavaled paljastuda.
Mida te selle Brunoga ka ette ei võta, peab teie laps selle otsustamise juures osalema (välja arvatud ehk kastreerimine, mis peaks lapse teada oema kui arsti juures käimine).

Laps kardab potile istuda

26.10.10 11:54

Tere,
Minu lapsel oli kõhukinnisus, millega kaasnes hirm häda tegemise ees ja see kestab siiani. Laps hoiab viimse piirini kinni ja siis laseb püksi suure kisaga. Kui ütlen talle, et lähme kakame potti, hakkab vihaselt karjuma ja peidab poti ära või viskab eemale. Ka ei luba ta ennast emme-issi potile istuma panna.
Kuna Duphalaciga saime väljaheite koostise korda(pehme), siis ongi jäänud see häda kinnihoidmine viimse hetkeni-võib kesta 2-3päeva ja siis suure kisa saatel tehaksegi püksi.
Minu küsimus olekski, et kuidas ma saaksin oma last aidata, et tal see kakamise hirm kaoks ja ta jälle potil käima hakkaks?Ja kas hoian teda vägisi potil või ei tee teist nägugi ja luban tal püksi teha?

Vastab...

Tõnu Ots

Veel vastuseid sellelt arstilt

Oluline on teada, kui vana lapsega on tegu ja kas ta enne kõhukinnisuse vaevusi oli õppinud ise potil käima, või oli selleks sunnitud. Laps peab kõhukinnisuse valusid poti süüks (seostab neid potiga) ja hakkabki potilkäimist valulikuks pidama ja seda kartma. Hirmudest, mis need ka ei oleks, ei saada üle hirmunult. Nii sund ja vägisi potil hoidmine ainult süvendavad hirmu. Oletades, et tegu on alla 2- aastase lapsega, kellele veenmise argumendid pole veel arusaadavad, tuleb praegust olukorda kahjuks taluda, kuni ta on kinnise kõhu valud unustanud ja siis mõne aja pärast potil käimist uuesti õpetada. Ka siis pole õige panna ta "igaks juhuks" potil häda ootama, vaid kakimise algust taibates talle ruttu pott ulatada või ta alles siis potile panna. Nii taipab laps, et püksi kakimine on ebamugavam, kui potil käimine.

Minu mees on depressioonis

21.10.10 23:10

Tere.Vajan Teie nõu.
Minu mees on olnud alati tugev ja kunagi pole ta mõelnud, et annab alla.
Me oleme koos elanud juba kolm aastat.
Probleem on nüüd selles, et ta läks sõjaväkke ja ta on depressioonis. Ta on olnud seal üle nädala ja räägib mulle selliseid asju, mida mina poleks temast uskunud, ta oleks nagu teine inimene.
Tal on unehäired, ärkab öösel kella 3-4 aeg üles ja enam und ei saa.
Ta rääkis, et ta ei suuda teise inimestega kohaneda, et närvid ütlevad üles, tal pole tuju millekski ja on meeleheitel. Tunnen tema pärast muret ja mina teda seal aidata ei saa. Ta helistab mulle iga päev ja ütles, et ta hakkas öösel nutma ja ei jõua enam olla siin ühtegi päeva.
Äkki oskate mulle nõu anda, mida ma talle soovitaksin?
Kas sellises olekus inimene tohiks üldse sõjaväes olla?
Kelle juurde ta sõjaväes oma murega peaks pöörduma?

Jään teie vastust ootama

Vastab...

Tõnu Ots

Veel vastuseid sellelt arstilt

Teise inimese kaudu nõu anda pole õige, pealegi oleks temalt palju küsida. Kõigepealt valude pärast jalas ja valuvaigistite kohta. Valuvaigistite ja depressioniilmingute vahel on seos. Kui teda sõjaväest oma perearsti juurde ei lubata, tuleb otsida abi sõjaväearsti kaudu psühhiaatrilt. Need on küll ajateenijate võimalike teeskluste rohkuse tõttu päris umbusklikud, kuid lõppude lõpuks on ikkagi tema see, kes aidata suudab ja otsustab sellegi, kas armeeteenistus talle sobib.

Segaduses

19.10.10 14:09

Tere, juba kaks nädalat tagasi tekkisid siuksed paranoilised mõtted, et ma olen homo See asi piinab nii hullult, et segab juba suhet enda tüdrukuga, tüdruk on olnud mul juba pea-aegu pool aastat ja armastan teda. Viimased kolm nädalat olen aga olnud täielikus segaduses, et kas ma olen homo. Depressiivsed mõtted algasid arvatavasti seoses kooli algusega ja vanemate lahutusega, kuna elan veel koos enda vanematega ja tüdruksõber elab enda vanematega koos. Peale vanemate lahutust kohe päev hakkasid mul peas kõikuma igasugu haiged mõtted, et ma ei saa voodis hakkama naisega jne jne. Siis järgmiseks see, et ma olen vist homo. See mõte tuli mul nüüd sellest, et umbes kolmandas klassis olin vahekorras lollist noorest peast ühe teise poisiga, rääkisin seda ka aastad hiljem emale, kust ma sain hingerahu, aga nüüd kolm nädalat tagasi hakkas kõik uuesti ja ma tunnen, et ma olen selle mõtte pärast nii nurka surutud, et nii kui mingit poissi näen, hakkab kohe peas mõte, et kurat, ta vist meeldib mulle ja ma olen homo jne jne jne. See on nii piinav, et tekkinud on isegi siuksed ärevushood, et mine või võta nöör. Kardan igasugu haigeid asju viimased nädalad. Kust abi leida? Vahepeal kardan, et olen homo, vahepeal on siuke paanika, et mis siis, kui naine mind maha jätab, siis ma jään üksikuks ja kedagi enda kõrvale ei leia. See on lihtsalt nii haige ja piinav, ei saa aru, mida mu aju teeb viimased kaks-kolm nädalat, jube lausa. Ma olen kaotanud huvi igasuguste tegevuste vastu, näiteks ei käi ma enam isegi sõpradega väljas, kuna kardan, et peas hakkavad jälle need mõtted, et kui näen mingit tüüpi, siis hakkan kohe arvama, et ma homo ja siis tulevad need ärevushood ja värgid. Siis teine hetk, kui tekivad ärevushood, hakkan kohe mõtlema et kuidas ma seda mõelda sain, et ma homo ja et kuidas saab nii olla, et kahe- kolme nädalaga lihttsalt saad homoks Kaldun arvama, et asi on ikka minu lapsepõlves tehtud vigades, mis mind nüüd piinavad ja kummitavad ja mu enesehinnangu nullivad, sest alles kolm nädalat tagasi olin elurõõmus ja naistarmastav mees ja nüüd siis käis see klõps ja enesehinnag nullis.Oskate öelda, mis minu peas toimub?:S

Vastab...

Tõnu Ots

Veel vastuseid sellelt arstilt

See on sundmõte ja kuulub psühhiaatria valdkonda. Pöörduge psühhiaatri poole.

Ema ja 38-aastane laps

05.10.10 14:49

Kirjutan seoses oma emaga. Kõrvalt on kohutav vaadata, tahaks kuidagi aidata, aga ei suuda ega oska ning lasen olukorral ka ennast morjendada. Minu ema, kellel ei ole südant ära öelda oma 38-aastase „lapse“ pidevast abistamisest nii moraalselt kui ka rahaliselt, on muutumas ise inimvareks. Poja (üksik, lasteta) "kunstiinimese" elustiil, piisaval hulgal laiskust, kõrkust väikekodanliku elustiili vastu, vastumeelsus distsipliini ning töötegemise suhtes, tõsised käitumishäired (viha-, karjumismishood ning agressiivsus) on põhjustanud sõprade ja pereliikmete toetuse kaotamise, üleüldise kibestumise, alkoholilembuse ning madala enesehinnangu. Oma vigu ei tunnistata ning sellise olukorra on poja arvates suuresti põhjustanud inimesed tema ümber – keegi ei mõista, kõik tahaks „ära panna“ ning kuidas saakski üksi jäetud inimene sellises olukorras hakkama. Olukorra teeb komplitseeritumaks ka usuprisma, mille läbi kogu omapoolt tehtut ja kogetut iseenda jaoks lahti mõtestatakse. Pihtimine pühaisale annab justkui tunde, et lõplikku vastutust oma tegude eest ei pea ise võtma - kõik saab andeks paluda. Kõike seda valu, saamatust, üksindust ja rahalisi raskusi aitab siis kanda tema 66-aastane ema. Ema-poja arutelu (pigem siiski poja monoloog) eluteemadel ning probleemide lahkamine võib kesta tunde. Oma loomult väga tasane ja malbe ema ei ole julenud ka vestlustest ära öelda, kuna on pidevalt kartnud poja reaktsioone. Mõned korrad on poeg ähvardanud ennast ka ära tappa kui teda „niimoodi perest välja arvatakse“. Emas elav jumalakartlikkus, aitamissoov ning poja poolne pidev emotsionaalne surve on tekitanud temas tunde ,et ema aitab teda (ja peakski aitama) - kasvatab, räägib, suunab aitab rahaliselt ja selle tulemusel muutub kohe kohe kõik paremaks. Selline „kohe paremaks“ ootus on kestnud 10 aastat. Pigem liigub asi vastasuunas, aga asjaosalised seda ise ei näe. Olude sunnil on poeg hetkel pikemalt kodusel ravil ning ema viibib temaga oluliselt rohkem aega koos. Praeguseks on kõik kuidagi võimendunud – füüsiline, moraalne ja finantsiline hakkamasaamatus. Ema vajub ja vajub, muutub üha nõrgemaks, rusutumaks, kaotab kaalu ja eluvaimu. Ise öeldes „ma ei saa ju teda hüljata, no ma veel natukene“. Ausaltöeldes tuleb nutt peale seda kõike kõrvalt nähes ja jälgides. Eluvaim ja –energia võiks ju vanaemarolli ja iseenda jaoks olla, ema võiks iseendast ja elust rõõmu tunda ning lihtsalt elada, endale elada. Vabad valikud meil ju kõigil, aga siiski, süda kisub sees kokku. Kas on mingeidki võimalusi kõrvalseisjatel aidata või peab lihtsalt kasvatama suutlikkust olukorraga leppida? M

Vastab...

Tõnu Ots

Veel vastuseid sellelt arstilt

Olen nõuannetega sama suurtes raskustes, kui kirja kirjutaja. Väga raske on aidata inimest, kes abi vastu võtta ei taha, nõuandeid abina ei näe ja usub abi vaid jumalast.
Näen võimalusi omalaadses vägivallas - neid ei tohi nii palju omavahele jätta. Kui nende dialoogide juures oleks keegi kolmas, siis muutuksid need arutlused võrdsemaks.Selge see, et ema süda on võimetu demagoogilise poja argumente murdma.

Kas abielukriis ?!

20.09.10 18:37

Olen olnud elukaaslasega koos peaaegu 10 aastat,temal seljataga kaks purunenud kooselu ja lapsed, minul üks ja lapsed, meil on ka ühine laps, kes on nüüdseks 7aastane ja alustas kooliteed.
Juba umbes aasta aega tunnen, et meie suhe ei ole õige, mehel on nagu igasugune huvi minu vastu ja koostegemiste vastu kadunud, tahab eraldi magada, ei soovi koos kuhugi välja minna, isegi sel ilusal suvel koos lapsega järve äärde. Alati oli ettekäändeks, et maja juures palju tööd, muru vaja niita, tööl rasked ajad jne. Mõtlesingi, et tal raske, kui aga hakkas enne magama minekut välja minema ja vannituppa telefoni kaasa võttis, polnud asi enam õige. Kui ta oli end ühel õhtul täis joonud, võtsin ta telefoni ja sealt leidsin sõnumid, mis oligi tõde - tal on suhe kellegi teisega. See oli valus hetk, sest uskusin ikka tema öeldud sõnu, et ta on juba sellises eas, et pole enam mingit ärevust vaja. Tema reageering oli ka pigem süüdistav, et olen olnud halb naine ja pole olnud temaga kõiges ühel meelel, aga see uus on väga tubli, tark ja tore-see viis veel rohkem masendusse, sest mina olen tõesti pühendanud end ainult oma lihtsasse töösse ja meie ühisesse kodusse (meil on oma maja suure aiaga), see ongi minu ambitsioon olnud. Tema on jah firma omanik ja aktiivselt tegev kohalikus volikogus.
Kuna see oli mulle suur löök ja mina olen teda ikka kogu aeg imetlenud ja armastanud, siis palusin andeks kõige halva eest, mida enda teadmata olen talle põhjustanud, kirjutasin isegi sellele naisele kirja ja palusin, et ta annaks meile meie pere tagasi. Ega ma sealt mingit tarka vastust saanud, et olen ikka ise süüdi, kui mees pea kõrvale pöörab.
Olen juba vahepeal arsti poole pöördunud ja antidepressante saanud, aga elu nagu tahaks edasi elamist, aga ma ei saa mehega enam kuidagi vestelda. Tegin ettepaneku, et perenõustaja juurde pöörduda,ta oli nagu nõus ja küsis kas panin aja. Üritangi Kiira Järvega ühendust saada, aga telefonitsi ta ei saa kirja panna, meilile pole vastust saatnud, pean nüüd vist uue meili saatma, aga aeg muudkui venib. Kodus koos on nii raske olla, lubab küll nüüd juba enda juurde voodi tulla, saan talt ümbert kinni võtta, aga vastu sealt ei tule midagi. Hommikul kodust äraminekul väldib nagu isegi otsa vaatamist.
Ühel õhtul, kui ta jälle purjus oli, ütles et nüüd tema hakkab oma tegemata jäänud unistusi täitma ja teeb omale tätoveeringu, olin sõnatu, ta nagu provotseeris mind, ütles et nüüd lähen koerale vett andma, ärgu ma kahtlustagu jälle ei tea mida jne.
Pöördungi Teie poole, kuidas käituda, kas on ikka lootust kuidagi suhe parandada, kuidas teada, mida tema tegelikult mõtleb?!

Vastab...

Tõnu Ots

Veel vastuseid sellelt arstilt

Pooled inimesed on elu jooksul kogenud abielu või kooselu purunemist. Paljud neist isegi korduvalt. Ning see on valus, olgu see kooselu nii hädine kui tahes. Meie ellu on tunginud nii palju sedalaadi traagikat, et hakka või uskuma, et meie ühiskonna suurim julmus, vihkamine, ükskõiksus, hoolimatus pole mitte militaarselt väljenduv, vaid peidetud meie kodude nelja seina vahele. Sedalaadi kirjale, nagu ülaltoodu, on mul tulnud vastata juba korduvalt ja et mitte ennast taas korrata, on kasulik need varasemad kirjad-vastused läbi lugeda.
Kuidas oma lagunevat peret päästa? Suhetes ei juhtu midagi üleöö. Kindlasti tuleb kõigepealt mõelda suhete halvenemise põhjuste peale. Millal ja kuidas tekkisid need väikesed mõrad, mis nüüd suure lõhena kõike puruks ähvardavad rebida. Põhjused ei saa peituda ainult ühes pooles, kuigi mõlemale tunduvad just nende seisukohad õigemad ja käitumine veatum olema. See arusaam ongi tüüpiline sobimatus, lahkukasvamine, suhete ühisosa kadumine. Hästi toimiv abielu on kompromiss. Ja parim võrdlus on kahe hammasratta kompromiss – seal, kus ühel on hammas, seal peab teisel sälk olema. On muidugi ka niinimetatud friktsioonabielu, kus inimesed lohisevad ja libisevad teineteise pinda mööda nagu siledad kummirattad. Sellises elus ei areneta koos, ei veeta teineteist kaasa, ei toetata teineteist ja lõpuks tekibki küsimus – aga mis meid üldse seob abieluks? Mis on meie kummagi abi elada teineteisele?
Tagantjärgi vigu parandada on väga raske, kuid uute vältimine tekkinud olukorras on kuigivõrd siiski võimalik. Kuna kirja kirjutaja on naine, siis räägin mõne sõna meestest üldisemalt, nagu kogemustest tean neid sellises situatsioonis käituvat. Mida ta võib praegu läbi elada? Lahutada pärast kümneaastast kooselu pole kerge ja valikut teha on raske. Ta ootab tuge lähimalt inimeselt – oma naiselt. Selleks toeks peab mees mõistmist. Isegi siis, kui mehel on uus suhe ja alternatiivabielugi tekkimas, ootab mees oma naiselt mõistmist. Üldiselt on mehel üldse väga raske ära minna mõistva naise juurest. See on vist pärit lapsepõlvest, kui poeg peab tõeliselt heaks emaks just mõistvat ema. Teie praeguses olukorras oleks mõistmise ilmutamine ja sellega seonduva käitumise juhtimine selge eneseületamine või ohvergi. Aga parim ongi vist käituda emana ja võtta oma mehe uut suhet kui paratamatut ja usutavasti mööduvat keskea kriisi, nagu ema suhtub oma poja läkaköhasse – turtsud, mis sa turtsud, kunagi saad ikka terveks. Kui sobival hetkel, mil muidu riidu kisuksite, silitate lihtsalt mehe pead ja ütlete midagi taolist „küll sul võib praegu .raske olla, ma tahaksin sind kangesti aidata, aga ei oska“. Uskuge mind, mehe üks esimesi mõtteid, mis peast läbi käivad, on „kuidas ta järsku nii mõistev on“. Mõistva naise juurest on mehel raske ära minna. Kakleva, skandaalitseva, tülitseva, süüdistava naise juurest on see hoopis kergem.
Mulle õpetas üks hotelli toapois psühholoogiat: kui naise kohver on segamini ja asjadest punnis, siis on ta pikemale komandeeringule tulnud, sest ta on veel viimasel hetkel talle vajalikuna tunduvaid asju kohvrisse toppinud. Naine, kes ütleb, et ei tea, kauaks jääb ja endal kohver väga hoolikalt pakitud, on suure tõenäosusega kodunt ära putkanud. Mehega olevat vastupidi – kui tal on kohver hoolikalt pakitud, on seda teinud hoolitsev naine, kes on mehe komandeeringusse saatnud. Kui mehe kohver on segamini särke-sokke täis tuubitud, on ta põgenenud nagu tulekahjult. Tõsi, abieluga lõpparvet tegev naine võib pärast rahulikku hommikukohvi lauast tõusta ja öelda „ma otsustasin sinu juurest ära minna“, võtab oma pakitud kohvri ja ongi läinud. Mehele on äraminekuks vaja afekti, tüli, karjumist, et oleks põhjust uksi paugutada ja mööbeldada. Sellega ta sisendab iseendale, et sellise naisega ei saagi koos elada ja õige tegu ongi ära minna. Võib-olla ootab mõni mees juba mitu aastat ühte korralikku tüli, et saaks naise juurest ära minna. Aga naine, kavalpea , mõistab meest ja ütleb „ma näen küll, et sa millegipärast muretsed, aga ära hooli, näed ma tegin sulle ilusa võileiva, söö, küllap oskad oma probleemidest üle olla.“
Ka Balzaci tarkus ütles kunagi aegu tagasi, et naine võib kaastundest elada haletsusväärse või isegi joodikust mehega põhimõttel „no kuhu sul vaesekesel ikka minna on, kes sinu eest peale minu ikka hoolitseb, ja kes sind sellisena üldse tahabki“. Mees loobub haletsusväärsest, oma väärikuse kaotanud naisest põhimõttel „ei taha keegi teine sind, miks mina peaksin see loll olema“. Uhkest ja eneseväärikast naisest ei saa mees loobuda juba hirmus, et keegi teine võib ta rõõmuga endale saada.
Ega ma teisiti, kui nendes mõistukõnedes öelduga ei oskagi purunevate abielude naisi kirja teel aidata. Kindlaid käitumisreegleid, mis igas olukorras raudselt töötavad, olemas ei ole, pealegi on mul ainult ühe poole nägemus asjast. Nii et perenõustaja juures peaksite ära käima.

Pearinglus

18.09.10 20:19

Tere.

1998. aasta sügisel algas mul tugev pearinglus ja halb oli ka toas käia ning pikali ei saanud olla. Hakkasin võtma Cipramili. See hoiab natuke pearinglust ja südamepekslemist vaos, kuid pearinglus ja südamekloppimine on mingil määral ikka (vahel tugevam, vahel nõrgem). Endiselt on raske loengus kuulata, teatris etendust jäkgida ja kellegagi pikemalt rääkida - hakkab pea üsna ruttu ringi käima. Väljas ei ole hea suurtel väljadel käia ning vees saan ujumas käia kui läheb ruttu sügavaks. Väljas käia on ka üksi parem, sest kellegagi koos on pearinglus tugevam (kuna peab rääkima ja teist rohkem jälgima, kuid üksinda saab rahulikult olla ja oma tempos käia vms.). Rinnus hakkab tavaliselt nagu kõditama ja süda kloppima ning siis ka pearinglus.

Millest see ikkagi tuleb ja kas saab sellest lahti?
Kas peab proovima teist ravimit?

Mu vanaonul oli kõrvas tasakaaluprobleem. Kas mul võib sama asi olla?

Olen 28-aastane.

Vastab...

Tõnu Ots

Veel vastuseid sellelt arstilt

Cipramil on paljude juures ennast õigustanud antidepressant. Kui Te seda kasutate, peate olema perearsti või psühhiaatri patsient ning psühholoogil ei ole soovitav ilma nende nõusolekuta ravisse sekkuda, eriti veel kirja teel. Vihjeks oskan vaid arvata, et neid somaatilisi probleeme ja depressiooni reetvaid sümptomeid võib psüühika kaudu põhjustada mingi foobia.

Esita küsimus psühholoogile

Vastab...

Vastab...

Vastab...

Vastab...

Vastab...

Vastab...

Vastab...

Vastab...

Vastab...

Vastab...