Jõetus, hingamisraskus, kiirenenud pulss 14.08.12 / Perearst

Külastaja küsib:

Tere! Olen 22-aastane naine. Kirjutan seoses halva enesetundega, mis on kestnud ligi pool aastat. Jaanuaris tundsin ühel täiesti rahulikkul hommikul ajalehte lugedes, et parem käsi läks tuimaks, algas sõrmedest ja tuimus kandus kuni õlani. Sellele järgnes parema näopoole tuimus ning keele surin/tuimus. Ehmusin ja helistasin igaks juhuks kiirabisse. Nemad ütlesid, et see pole naljaasi ja võtsid mind haiglasse uuringutele. Vererõhk oli ka sel hetkel väga kõrge. Tehti kompuuterangiograafia, kuid see oli korras. Palavik oli 37.7. Lasti koju ja soovitati kindlasti neuroloogiga konsulteerida. Neuroloogi juurde sain veebruari lõpul, ta lasi teha MRT peast, et välistada multiipelne skleroos. MRT oli ka korras. Märtsis ärkasin ühel öösel selle peale üles, et ei saanud normaalselt hingata, pidin õhku ahmima. Selline õhupuudustunne on jäänud siiani ehk ligi pool aastat. Vahepeal on parem, vahel raskem. Üldiselt on hingamine kogu aeg raske, on üksikuid päevi, kus hingamine on normaalne/peaaegu normaalne. Käisin kopsuarsti juures, kus tehti astma ja allergiatestid, mõlemad välistati. Samuti algas hingamisraskusega pulsi kiirenemine. Käisin ka südamearsti juures, kes ütles, et südames on kahinad ning ultraheliuuring näitas, et tegemist on mitraal- ja trikuspidaalklapi minimaalse puudulikkusega. Südamearst arvas, et nii õhupuudus, kiirenenud pulsisagedus kui ka üldine jõuetus on tingitud klapipuudulikkusest. Perearst ja kopsuarst ütlesid aga, et minimaalset puudulikkust loetakse isegi füsioloogiliseks, õpin ka ise arstiteadust (4. kursus) ja tean tõepoolest, et minimaalne klapipuudulikkus selliseid sümptomeid anda ei tohiks nind see võib olla füsioloogiline. Kogu see pool aastat olen end tundnud jõuetu ja nõrgana. Selline haiglane tunne on, nagu oleks palavik (nüüd pole paar kuud kraadinud, varem, kui kraadisin, siis tõepoolest oli väike palavik 37.2...37.4). Südamearst soovitas ka mandlid kindlasti ära lõigata, kuna mul on noorena väga tihti angiine olnud, 8. mail oli mandlioperatsioon. Lisaks on mul tihti peavalud, vahepeal olid lausa iga päev. Migreeni aga neuroloog ei diagnoosinud, kuna tavaline valuvaigisti vahel leevendab valu. Samuti esinevad mul vahetevahel valud kätes või esineb kätes väga suur nõrkus. Üldse on terve keha nõrk. Füüsiliselt midagi väga teha ei jõua. Olen noor inimene, aga kui vaatan vanemaid inimesi, siis tundub, nagu oleks nendest hädisem. Perearst on teinud ka vereproovid (veebruaris ja mais enne op.), hemoglobiin oli korras, samuti olid kilpnäärmehormoonid korras. Ei oskagi enam midagi teha. Ise ei seosta antud olukorda pingega. Tean, et arstiteadus on raske, eriti 3. aasta ja selle esimene semester, kuid terviseprobleemid algasid teisel semestril, kui oli palju rahulikum. Üldiselt olen ma üldse suhteliselt rahulik ja rõõmsameelne inimene. Õppida mulle meeldib, suutsin kõik asjad koolis korralikult ära teha, isegi haigena... saigi aega edasi (mulle pole kunagi meeldinud haige olla), füüsiliselt oli veidi raske, sest vahel tundsin ennast väga nõrga ja haigena. Eelmisel kuul käisin igaks juhuks ka psühhiaatri juures, puhtalt enda isiklikust huvist, kuna tean, et krooniline stress võib selliseid sümptomeid anda. Psühhiaater rääkis minuga pikalt, kuna rääkisin talle kõigist sümptomitest. Kokkuvõttes ütles ta mulle, et ei saa mulle mingisugust olematut diagnoosi välja panna ja ravi kirjutada, kuna tema arvates olen ma psühholoogiliselt täiesti terve. Lisaks ei saa diagnoosida ka ärevushäireid, kuna mul neid ei esine. Samuti on mul hingamisraskus ja kiirenenud pulss pikaldaselt, st mitte nagu konkreetse hoona. Samuti pole mul kadunud isu oma igapäevaste tegevuste ja meelelahutuse vastu. Üritan ikka kinos, kontsertidel ja sõbrannadel külas käia, kui jõuetus väga üle ei käi. Lisaks kõigele eelnevale unustasin enne mainida ka kõhuvalud, mis viimastel kuudel aeg-ajalt kimbutanud on, ise tunnen neid mao piirkonnas. Samuti kasutan ma hormonaalset rasestumisvastast vahendit Nuvaringi, olen sellest nii perearsti kui günekoloogiga rääkinud ning nemad ei näe põhjust, et peaksin selle kasutamise lõpetama. Kui sümptomid hakkasid, siis olin seda kasutanud ligi 1,5 aastat. Igaks juhuks jätsin paar kuud vahele, et vaadata, kas midagi muutub, aga kõik oli sama nagu enne ning nüüd kasutan taas.

Arst vastas:

dr Le Vallikivi

Perearst

Tervist,
väga keeruline on nõndamoodi interneti teel oma kolleegi aidata, eriti arvestades asjaolu, et konsulteeritud on juba väga paljude spetsialistidega, tehtud palju uuringuid ning lausa 1 operatsioon, aga nagu ma aru saan, siis väga palju muudatusi ega selgust see Teie seisundisse toonud ei ole. Kahjuks ei kirjelda Te ka väga täpselt, millist tegevust Teie jõuetus piirab ja kui suur on pulsisagedus, kas õhupuudus ja südamekloppimine näiteks segavad ka Teie igapäevatoimetusi (nt. sunnivad trepist käies peatuma ja puhkama) jne. Kuivõrd kaebusi on väga palju ja erinevate organsüsteemide osasas ning võib õelda ka seda, et orgaanilised põhjused on mitmete uuringutega välja lülitatud, siis oleks minu diagnoosihüpotees siiski "morbus medicorum", mis tabab peaaegu kõiki arstiüliõpilasi sellel ajal, kui nad haigustest rohkem teada saavad ning tegelikult on õppepinge ikka väga suur. Seesama pinge ei pruugi olla isegi teadvustatud, vaid tiksudagi vaikselt kuskil nö "seljaaju tasandil" ja leida endale väljundi kõrgendatud kehatundlikkuse ja sellest lähtuvate erinevate kaebustena. Olles ka ise seda põdenud ning viinud läbi ka vastavateemalise ankeetküsitluse arstiteaduskonna üliõpilaste seas, siis julgeks ma väita, et see on küll ääretult tülikas ja elusegav, kuid samas väga levinud, isemööduv ja tüsistusteta haigus. Mõnikord võib siiski olla abi ka ärevusvastastest ravimitest väikses doosis, aga seda peaks arutama juba oma perearstiga.
Parimate tervitustega ning jõudu ja jaksu õpinguteks,
Le Vallikivi

Kas see arutelu oli kasulik?