Kala ja kalatooted Autor: Tiiu Liebert

Kala ja kalatooted on väga väärtuslik toit. Kalavalk, nagu ka liha- ja munavalk, on täisväärtuslik valk, sest sisaldab piisavas koguses kõiki asendamatuid aminohappeid. Kalavalgust moodustab sidekude ainult 2–5%. Kalaliha on suhteliselt pehme, mistõttu kalatoidud on kiiresti valmistatavad ja hästi seeduvad. Eri kalaliikide rasvasisaldus on üsna erinev. Väherasvased kalad (tursk, ahven, haug, koha, särg) sisaldavad rasva umbes

1%. Seevastu angerjas, heeringas, forellis ja lõhes leidub palju rasva. Kalarasv võib olla jagunenud ebaühtlaselt. Tavaliselt on väga rasvane kala maks, rasva on palju ka naha all ja kõhuõõnes. Kalarasva koostis erineb tunduvalt teiste loomsete rasvade omast. Kalarasv sisaldab palju pika ahelaga hulgiküllastumata oomega-3-rasvhappeid, millel on soodne mõju vere koostisele. Need rasvhapped kaitsevad südant ning hoiavad vere vedelana. Nädalas on soovitatav süüa kala 2–3 korda. Kalarasvas on väga palju rasvlahustuvaid

vitamiine (A-, D-, E- ja K-vitamiin). Eriti tähtis on kalade suur D-vitamiini sisaldus, sest seda vitamiini leidub eestlaste tavatoidus vähe. Kala sisaldab ka kolesterooli: mida rasvasem on kala, seda suurem on ta kolesteroolisisaldus. Kalamarjas ja vähilistes on kolesterooli eriti palju.

Kala on suurepärane mineraalainete allikas. Kala lihaskoes on palju kaltsiumi, fosforit ja magneesiumi, eriti ohtralt on aga kaltsiumi ja fosforit kala luudes. Seepärast on põhjust süüa näiteks praetud räimi või räimevormi koos luudega. Kalakonservide valmistamisel luud pehmenevad ning on heaks mineraalainete allikaks. Mikroelementidest on kalas tähtsamad jood, seleen, raud ja tsink. Piisav joodikogus toidus tagab kilpnäärme normaalse talitluse. Seleen on tuntud antioksüdant, mis kaitseb ka kalarasva oksüdeerumise eest.

Kala on kergesti riknev toiduaine. Eluskala mikroobid, mis tavaliselt pärinevad veest, on psührofiilid (külmalembesed), mis tähendab, et nad arenevad ja paljunevad jahedas. Mikroobe esineb kala katvas limakihis ja soolestikus. Riknemisel suureneb kala katva limakihi paksus, liha pehmeneb, lõhn ja värvuski muutuvad ebameeldivaks. Selline kala toiduks ei kõlba.

Kalades võivad elutseda parasiidid. Eesti järvedest, eriti Peipsist püütavates kalaliikides (haug, ahven, koha, kiisk) võib leiduda laiussi (Diphyllobothrium latum), mis nakatab ka inimest. Nakatumine toimub, kui toiduks tarvitatakse laiussiga saastunud mitteküllaldaselt termiliselt töödeldud või soolatud kala. Inimesel põhjustab laiuss peale seedehäirete ka rasket, B -vitamiini puudusest tingitud aneemiat. Laiuss hävib, kui kala külmutada temperatuuril –20 °C vähemalt 24 tundi või küpsetada, nii et kala sisemuses tõuseks temperatuur vähemalt +60 °C. Ka soolatav kala ja kalamari tuleks enne või pärast soolamist külmutada.

Vt ka aminohapped, antioksüdant, laiusstõbi, vitamiinid.