Poliomüeliit ehk lastehalvatustõbi

Poliomüeliit ehk lastehalvatustõbi

Poliomüeliit (polios – hall, myelos – seljaaju, -itis – põletik) ehk lastehalvatustõbi, on äge viiruslik nakkushaigus, mida iseloomustavad üldintoksikatsiooni nähud ning sageli ka kesknärvisüsteemi kahjustus, mis avaldub lõdva halvatusena.

Haiguse tekitaja on polioviirus, mis kuulub enteroviiruste hulka ning mis esineb kolme erineva serotüübina. Polioviirused taluvad mao madalat pH-d ja säilitavad mitme kuu vältel virulentsuse ka väljaspool organismi (vees – kuni 100 päeva, roojas – kuni 6 kuud). Polioviirused taluvad hästi külmutamist. Viirus hävib keetmisel ja UV kiirguse ning desinfitseerivate vahendite toimel.

Nakkusallikas
Nakkusallikas on haige inimene või viirusekandja, kes eritab viirusi roojaga ja ülemiste hingamisteede sekreediga.

Levikuteed
Nakkuse ülekanne toimub inimeselt inimesele kas fekaal-oraalselt peamiselt saastunud toiduga, veega ja esemetega või respiratoorselt.

Kliiniline pilt
Tekitajad satuvad organismi sooletrakti või hingamisteede limakesta kaudu. Haigustekitaja esmane paljunemine toimub sooletraktis ja regionaalsetes lümfisõlmedes (enteraalne faas), seejärel tungivad viirused verre (vireemia). Verega satuvad viirused ka närvisüsteemi, eriti seljaaju eesmistesse sarvedesse. Viirus läbib hematoentsefaalse barjääri ja kahjustab närvisüsteemi ainult 1% nakatanutest, ülejäänud patsientidel kujuneb aparalüütiline vorm või kujuneb viiruskandlus. Inkubatsiooni periood kestab 7-11 päeva (võimalik varieeruvus 3 kuni 35 päeva).

Riskirühmaks on põhiliselt alla 5-aastased lapsed. Ehkki poliomüeliit on valdavalt laste haigus, haigestuvad sellesse ka täiskasvanud. Haigus võib kulgeda erinevate raskusastmete ja vormidena. Tüüpilisel juhul algab haigus järsu palaviku tõusuga 38 - 40°C ning üldtoksikatsiooninähtudega (peavalu, loidus, halb enesetunne, isutus, oksendamine). Esinevad ka ülemiste hingamisteede katarri nähud – nasofarüngiit. Sageli tekivad ka kõhuvalu, kõhulahtisus või –kinnisus, vegetatiivsed nähud (vererõhu langus).

Tüüpilisteks nähtudeks on valud erinevates kehapiirkondades, eriti seljas, lülisamba komplemisel ja pea või seljalihaste painutamisel. Sageli esinevad valud just nendes jäsemetes, kus hiljem kujunevad halvatused. 1/200 juhtudest tekib halvatus, mis 5-10% lõpeb surmaga. Ligikaudu ¼ paralüütilise haigusekuluga haigetest jäävad invaliidideks.

Osadel patsientidel tekivad ka meningiaalsed sümptomid, võivad esineda lihasspasmid, käte ja jalgade treemor. Preparalüütiline periood kestab kaks kuni viis päeva, seejärel palavik langeb ning äkki tekivad lõdvad halvatused. Vahel kaasub halvatustega uus palavikulaine. Kahjustuda võivad kõik lihased, kuid sagedamini jalgade, harvem käte, kaela ja kehatüve lihased. Polioviirused võivad tungida ka ajukoorealustesse tuumadesse, mille tagajärjel kujunevad haigetel neelamis-, hingamis- ja kõnehäired. Diafragma haaratuse korral on tulemuseks kopsuatelektaasid ja pneumoonia. Poliomüeliit võib kulgeda ka entsefaliidina. Paranemisperioodis intoksikatsiooninähud taanduvad, kuid lõdvad halvatused jäävad.

Diagnoosimine
1. Kliiniline diagnoos on võimalik spetsiifiliste haigustunnuste esinemisel (palavik, meningiidi- ja halvatussümptomid).
2. Antigeeni määramine kurgulimast, ninalimast, roojast, verest ja liikvorist.
3. Seroloogiliselt määratakse antikehi vereseerumis.

Profülaktika
1. Mittespetsiifiline profülaktika:
- Hügieenireeglite täitmine
- Organismi vastupanuvõime tõstmine
2. Spetsiifiline profülaktika on immuniseerimine. Alates 1958. aastast hakati Eestis
immuniseerima lapsi poliomüeliidi vastu.

Immuniseerimiseks kasutatakse inaktiveeritud poliomüeliidi vaktsiini (IPV), mis sisaldab inaktiveeritud viirusi, mis ei põhjusta haigestumist. Vaktsiini kaitseefektiivsus on 99%. IPV vaktsiini manustatakse lastele kas monovaktsiinina (Imovax Polio) või liitvaktsiini koosseisus (Tetraxim). Arvatakse, et postvaktsinaalne immuunsus säilib eluaegselt, kui lastele on manustatud kõik vajalikud vaktsiini annused.

Üldjuhul täiskasvanuid ei vaktsineerita. IPV-ga võib vaktsineerida poliomüeliiti nakatumise riskirühma kuuluvaid täiskasvanuid:
- poliomüeliidi endeemilistesse maadesse sõitvaid reisijaid
- poliomüeliidi diagnostikaga tegelevaid laboritöötajaid
- tervishoiutöötajaid nendes tervishoiuasutustes, kuhu hospitaliseeritakse ja kus ravitakse poliomüeliidi kahtlusega/lõtvade halvatustega patsiente
- poliomüeliidi kahtlusega patsiendi lähikontaktseid

Varem immuniseerimata täiskasvanu vaktsineeritakse  kahe annuse IPV-ga ühe-kahekuulise vahega, kolmas vaktsiiniannus manustatakse 6-12 kuu pärast.
Juhul kui tekib kiire immuniseerimise vajadus, lähtutakse järgmistest tingimustest: - kui aega on 8 nädalat ja rohkem, manustatakse IPV kolm annust vähemalt neljanädalase vahega
- kui aega on 4-8 nädalat, manustatakse IPV kaks annust vähemalt neljanädalase vahega
- kui aega on alla 4 nädala, manustatakse IPV üks annus.

Ülejäänud annused manustatakse täiendavalt kooskõlas immuniseerimise skeemiga, juhul kui isik kuulub nakatumise riskirühma. IPV–ga immuniseerimise vastunäidustuseks on palavikuga kulgev äge haigus, ülitundlikkusreaktsiooni tekkimine vastusena vaktsiini eelmise annuse manustamisele ning ülitundlikkus vaktsiini komponentide suhtes.

Allikas: Terviseamet

Kas see artikkel oli kasulik?

Jaga

 

Lisa kommentaar

Saada